ANNIKA VIHT
Kuidas võisid kõnelda meie esivanemad kaks-, kolm- või nelisada aastat tagasi? Mil viisil arendati suuliste kohamurrete põhjal välja kirjakeel, mis tegi võimalikuks eestikeelse hariduse, ilukirjanduse, kohtupidamise ja suhtluse igal erialal meditsiinist põllumajanduseni? Neile küsimustele aitavad vastata eesti kultuuriloolises arhiivis (EKLA) leiduvad allikad.
Eesti kirjakeele esimesed arendajad olid saksa pastorid, kes soovisid õppida tundma keelt kui usu kuulutamise vahendit ning kelle tähtsaim siht oli tõlkida eesti keelde pühakiri. Neid kirjakeele algusaegade tõlkepüüdlusi saab jälgida EKLA-s talletatud piibliversioonide alusel: Johannes Gutslaffi lõunaeestikeelses Vana Testamendi tõlkes (1647(?)–1657), Andreas ja Adrian Virginiuse põhjaeestikeelses Vana Testamendi tõlkes (1687–1690) ning põhjaeestikeelse Uue Testamendi versioonis, mida tuntakse Tartu käsikirjana (1703–1704). Igas versioonis on omamoodi kasutatud rahvakeele ainest, loodud lähteteksti edasiandmiseks tarvilikke uusi sõnu ja eemaldutud senise eesti kirjakeele tavast.
Esimesed eestlaste kirjutatud tekstid
18. sajandist alates on säilinud juba ka eestlaste enda kirjutatud tekste. Tsitaate leidub küll varasemastki ajast, kuid eestlaste loodud terviktekste on säilinud alates 18. sajandi algusest. Esimesed neist pärinevad Puhja köstrilt Käsu Hansult: Tartu hävitamise teemalise kaebelaulu mustand (1704–1708) ja kolm kirja (1702, 1703, 1706), mis on kõik hoiul EKLA-s.
Eestlaste intellektuaalse eneseteostuse võimalusi avardas vennastekoguduse liikumine, mille kaastöölistena asusid juba 18. sajandi keskpaigas vaimulikku kirjandust tõlkima, kopeerima ja koostama ka eestlased (Adam Koljo, Mango Hans, Michael Ignatius, Aleksander Raudjal jt). EKLA-st leiame vennastekoguduse materjale 1740. aastatest kuni 19. sajandi lõpuni: kõnesid, raamatuid, laule, aruandeid, elulugusid ja kirju.