INDREK OJAM
Kuigi kultuuris osalevad kõik inimesed, saavad vähestest kultuuriloolised isikud selle sõnapaari kitsas tähenduses. Nende sõnalist või ainelist pärandit talletatakse avalikus asutuses, nagu eesti kultuurilooline arhiiv (EKLA). Kui sirvida EKLA-s fondideks korrastatud käsikirjakogude nimekirja, ilmneb, et peale organisatsioonide, nagu näiteks Eesti Kirjanduse Selts, võtavad enamiku sellest enda alla eraisikute nimed. Mõni neist on tuntud üsna kitsale, kindla erialalaringkonna inimestele, teisi teavad tänu kooliõpikutele ja televisoonile kümned tuhanded eestlased. Kirjanik Vaino Vahing (1940–2008) ei ole nii tuntud nagu eesti kultuuri käilakujud Lydia Koidula ja Anton Hansen Tammsaare, kuid kuulub kindlasti teise kategooriasse. Seda võib öelda pärast Rainer Sarneti stiilse dokumentaalfilmi „Vaino Vahingu päevaraamat“ linastumist 2021. aastal, mille tulemus on Vaino Vahingu isikumüüdi kinnistumine.
Vahingu isikumüüt rõhutab psühhiaatrist kirjaniku pidevaid eneseületuspüüdlusi, piirsituatsioonide otsimist ja eelkõige lihtsalt kannatamist kirjandusloomingu nimel. Oma isikumüüdi kujunemist saab inimene ainult osaliselt kontrollida. Suures osas vastutavad selle tekkimise eest teised, kes oma soovid ja ihad inimesele üle kannavad. Psühhoanalüüsi teooria tundjana oli Vaino Vahingule niisugune nähtus hästi teada.
Teraapiasituatsioonis tähendab ülekanne oma probleemsete tunnete ümbersuunamist terapeudi isikule. Kui terapeut ei suuda patsiendiga distantsi hoida ja sellele samaga vastab, toimub vastuülekanne. Vahingu puhul tundubki kuidagi oluline kõnelda teraapiast ja ülekandeprotsessist. Vahing töötas arsti ja kirjanikuna, peale selle mängis ta seitsmekümnendatel kahes filmis ja töötas lühikest aega isegi modellina. Niimoodi kujunesid ajapikku välja rollid, mis ei ühildunud omavahel konfliktideta. Loovisikutest lähikondlased suhtusid Vahingusse kui arsti enamasti respektiga, kuid arvatavasti oli tal seetõttu mõnevõrra raskem oma päevatööst eemalduda. Mitte et tema juures oleks alati diagnoosi või psühholoogilist nõu küsimas käidud, aga teatav usaldusisiku roll lähikondlaste seas kujunes Vahingul igal juhul välja, sellest annavad tunnistust nii tema päevaraamat kui ka teiste mälestused.