Tekst: MATI LAUR
18. sajandi lõpuks olid loodud tingimused, mis võimaldasid ajalookirjutusel kujuneda iseseisvaks teadusdistsipliiniks. See sai teoks 19. sajandi algupoolel.
Vastukaaluks valgustusliikumisele, mis taotles kogu inimkonna arengu ratsionaalset mõtestamist, tõi 19. sajand esiplaanile rahvusluse ja romantismi. Ajalookirjutuse keskmesse tõuseb nüüd riik kui rahvusluse kehastaja ja kaitsja. Arusaam, et ajalugu kulgeb eri rahvastel eri radu, tõi kaasa rahvuste hierarhia konstrueerimise. Riigini jõudnud ajalooga rahvaid hakati siitpeale eristama riikluseta ning seetõttu ka ilma ajaloota jäänud rahvastest.
Rahvuslikke juuri hakati otsima kaugemast minevikust. Rootslased ja hispaanlased avastasid oma esivanematena goodid, hollandlased bataavid, ungarlased ei häbenenud nimetada oma eelkäijateks hunne. Üldiseks kombeks sai käsitleda rahvuse esiajalugu kuldajastuna, mille langusele järgnes „tume aeg“ ning sellele omakorda uus rahvuse tõus. Selline käsitlusviis on tuttav ka eesti vanemas ajalookirjutuses. Kuigi ajaliselt märksa hiljem, järgis Carl Robert Jakobsoni isamaakõnedes esitletud valguse-, pimeduse- ja koiduaeg samasugust arengulugu.
Riigi kõrval rõhutati religiooni tähtsust. Rootslased esitlesid end luterluse vahitornina, serblased aga vankumatute õigeusu kaitsjatena. Slovakid vastandasid end „põliste kristlastena“ alles 10. sajandil Euroopasse sisse rännanud „uskmatutele“ madjaritele, kujutades oma ajalookirjutuses Ungari ülemvõimu kui „tuhandeaastast orjapõlve“.
Ajaloo kui akadeemilise teadusharu areng tegi alles oma esimesi samme. Valdav osa 19. sajandi esimese poole ajaloolastest olid kirjanikud, literaadid või poliitikud. Saksa kultuuriruum oli esimene Euroopas, kus ajalugu sai omaette ülikoolidistsipliiniks. 19. sajandi alguses loodi ajaloo õppetoolid paljudes saksa ülikoolides, sealhulgas tegevuse taastanud saksakeelses Tartu ülikoolis.
Leopold von Ranke ja moodsa ajalookirjutuse algus
1825. aasta kevadel kutsuti Berliini ülikooli ajalooprofessoriks noor gümnaasiumiõpetaja Oderi-äärsest Frankfurdist Leopoldvon Ranke(1795–1886). 1810. aastal avatud Berliini ülikool oli toonase Saksamaa uusimad ja moodsaimaid. Ülikool asutati Preisimaa haridusreformaatori Wilhelm von Humboldti (1767–1835) eestvõttel; tema nime järgi tuntaksegi praegusaja ülikooli. Noor ajalooprofessor oli õppinuid usuteadust ja klassikalist filoloogiat. Huvi uuema ajaloo vastu kujunes Rankel alles pärast ülikooli ning tema sõnul ärgitasid seda Walter Scotti romaanid, mis tundusid talle fakte moonutavad ja puuduliku ajalootaustaga: „Lugesin Walter Scotti teoseid suure huviga; kuid samas ei olnud ma kõige kirjutatuga nõus. [—] Veendusin, et Scotti kujutatud Charles Paljaspea ega Louis XI pole kunagi elanud. Võrdlemine veenas mind, et ajaloolised allikad olid ilusamad ja igal juhul ka huvitavamad kui romantiline ilukirjandus. Otsustasin romaanidele selja pöörata ja hoiduda oma töödes igasugustest väljamõeldistest ja ilustustest, keskendudes faktidele.“
Ranke kutsumist professori kohale mõjutas ennekõike tema 1824. aastal ilmunud raamat „Geschichten der romanischen und germanischen Völker von 1494 bis 1535“(„Romaani ja germaani rahvaste ajalood 1494–1535“), mille esimene köide käsitles Itaalia sõdade ajajärku kuni 1514. aastani. Raamatu kaasandes „Zur Kritik neuerer Geschichtschreiber“ („Uue ajalookirjutuse kriitika“) selgitas Ranke oma ajaloouurimise põhimõtteid, millest said juhtnöörid mitme järgneva põlvkonna ajaloolastele.
Ranke tuntuim postulaat – käsitleda ajalugu „nii, kuidas see tegelikult oli“ (wie es eigentlich gewesen) –, sätestas ajaloolasele erapooletuse nõude. Sealjuures on Ranke märkinud kaht ahvatlust, mida ajaloolane peaks igal juhul vältima: ta ei tohi hakata mineviku üle kohtumõistjaks, sest selleks pole talle antud voli. Samuti pole tema võimuses möödaniku alusel tulevikku ette kuulutada. Mida ajaloolane saab teha ja mille poole peab püüdlema, on mineviku faktitruu ja isiklikest eelistustest vaba käsitlemine. „Laske enda asemel ajalool kõnelda,“ oli Ranke soovitus ametivendadele.
Ranke pidas oluliseks, et ajalugu käsitletaks uuritavale ajastule omaste mõõdupuudega. Temagi ei nõustunud valgustuskirjanduses moeks saanud keskaja halvustamisega. Ei ole rohkem ega vähem väärtuslikke ajalooperioode, väitis Ranke, igal ajastul on oma koht Jumala kõrval (Jede Epoche ist unmittelbar zu Gott).
Ranke tõi ajaloouurimisse meetodid, mida filoloogid kasutasid antiik- ja keskaja tekste käsitledes, eristamaks algupärandit hiljem juurdelisatust. Ranke laiendas need võtted ajalooallikatele. Tema seisukohad – allikapõhine ajaloouurimine, algallikate eelistamine sekundaarkirjandusele, allikate tarvitus kogumina, mis võimaldab neid võrrelda – on saanud tänapäeva ajalookirjutuses enesestmõistetavaks. Ranke ajal aga nõudsid need vaated veel kannatlikku osundamist. Ranke rõhutas ka seminari tähtsust ajaloostuudiumis, pidades vaba akadeemilist väitlust ja arutelu ajaloolasele sama oluliseks kui laborit keemikule.
Juba 18. sajandi keskpaigas oli Göttingeni ülikoolis allikakriitikale keskenduvate ajalooseminaridega alustanud Johann Christoph Gatterer (1727–1799). Sajand hiljem pälvis Göttingenis suurt tähelepanu Ranke õpilane Georg Waitz (1813–1886), kelle keskaja seminarides käisid teiste hulgas hiljem baltisaksa ajalookirjutuses nime teinud Richard Hausmann (1842–1918) ja Leonid Arbusow vanem (1848–1912).
Alustanud Itaalia sõdade uurimisega, keskendus Ranke ka oma järgnevates töödes eelkõige keskaja lõpu ja varauusaja alguse aastakümnetele. Ranke sõnul huvitas teda keskaegse keisri- ja paavstivõimu hääbumine, mis andis teed uutele tulijatele, eelkõige kujunevatele rahvusriikidele. Ranke kogutud teosed hõlmavad 54 köidet. Veel 83-aastasena hakkas ta kirjutama maailma ajalugu, saades valmis üheksa köidet, enne kui 91-aastasena suri.
Noorele Rankele pakuti 1827. aastal professori kohta ka Tartu ülikoolis. Ranke kaalus pakkumist tõsiselt, pidades aru oma sõprade ja kolleegidega. Selgitanud välja, et Tartus on liiga väike raamatukogu, loobus ta Liivimaale tulekust. Olgu siiski märgitud, et juba pool sajandit hiljem oli ülikooli raamatukogu niipalju kosunud, et Karl Ernst von Baer, soovides vanaduspõlve veeta „väikeses linnas, kus on aga suur raamatukogu“, langetas valiku just kunagise õpingupaiga Tartu kasuks.
„Saksa viidete ajastu“
Saksamaast kujunes 19. sajandi keskpaigaks ajaloo kui uue teadusdistsipliini kodumaa, kuhu suunduti õppima ka teistest Euroopa maadest. Põhjusega nimetati seda ajajärku „saksa viidete ajastuks“ (Das Zeitalter der deutschen Fußnote). Ranke nimekaim kaasaegne Prantsusmaal – Jules Michelet (1798–1874) õppis ära saksa keele ning pidas kirjavahetust saksa ajaloolastega. Michelet’ põhitööd „Histoire de France“ („Prantsusmaa ajalugu“ I–XVII, 1833–1867) ja „Histoire de la Révolution française“ („Prantsuse revolutsiooni ajalugu“ I–VII, 1845–1853) olid kirjutatud küll laiemale publikule, kuid samas väga tugeva teadusliku põhjaga. Rahvusarhiivi ajaloo-osakonna juhina aitas Michelet arhiivimaterjali kättesaadavamaks muuta. Selleks ei piisanud ainult lugemissaalide avamisest, vaja oli ka allikad süstematiseerida ja nimistud koostada. Michelet elas üle Pariisi kommuuni, kuid suhtus liberaalina kommunaaridesse äärmise põlgusega, muu hulgas seetõttu, et nood rüüstasid Pariisi raekoda ja sealset linnaarhiivi.
Põnevam kui moodne romaan
Inglismaal kujunes tõeliseks bestselleriks lord Thomas Babington Macaulay (1800–1855) viieköiteline „The History of England from the Accession of James the Second“ („Inglismaa ajalugu alates James II troonile astumisest“, 1848–1861). Macaulay oli lubanud, et kirjutab midagi sellist, mis tõrjub mõnekski päevaks noorte neidude lugemislaualt kõrvale mõne moodsa romaani, ning sai sellega hakkama. Macaulay käsitlust peetakse inglise sotsiaalajaloo alguseks. Tema seisukohad panid aluse hilisemale whig-history suunale inglise rahvuslikus ajalookirjutuses, mis nägi kodumaa ajaloolist arengut järjekindlas liikumises liberaalse demokraatia ja isikuvabaduste poole. See aitas – Macaulay järgi – tõusta Inglismaal Euroopa juhtivaks riigiks ning saavutada hästi korraldatud ühiskond giljotiini abita. Samamoodi kui Ranke ja Michelet ühendas Macaulay tõsiteadusliku uurimistöö kirjandusliku säraga, mis tagas talle hauaplatsi Westminster Abbey kirjanike ja luuletajate seltskonnas.
Leopold von Rankel ja ta kaasaegsetel läks korda esitleda ajalookirjutust kui teadust, mis pühendub mineviku empiirilisele uurimisele „nii, kuidas see tegelikult oli“. Alates Rankest nõudis ajalookirjutus ennekõike hoolikat tööd allikatega, jättes elegantse retoorika ja filosoofilise vaimuteravuse pigem tagaplaanile. Pärast Ranket ei kaheldud ajaloo teadusliku uurimise võimalikkuses. Vaieldi pigem selle üle, kas ajalooteadus peab toetuma loodusteadustega sarnasele metodoloogiale või käima oma rada.
Mati Laur (1955) on Tartu ülikooli uusaja professor.