Tekst: MATI LAUR
Kui ajalugu oli hakatud pidama teadusdistsipliiniks, kujunes arusaam, et professionaalse ajalookirjutuse põhiadressaat ongi ajaloolased ise ning lugejaskond saabki piirduda üksnes omaenese tsunftiga. Oht jääda ilma laiemast publikust oli ajalookirjutuse muutuste varjukülg, mis seadis ajaloolaste ette küsimuse „Kuhu edasi?“.
19. sajandi lõpus tekkisid esimesed mõrad teaduse tormilisest arengust külvatud optimismi. Ratsionaalsuse asemel hakati rõhutama inimese irratsionaalsust: Sigmund Freud psühholoogias, Friedrich Nietzsche filosoofias, Fjodor Dostojevski kirjanduses. Albert Einsteini relatiivsusteooria tõi kaasa newtonliku maailmapildi kokkuvarisemise ja arusaama, et tõde oleneb eelkõige jälgija positsioonist. Subjektiivsust tõstsid esile ka moodsad kunsti- ja kirjandusvoolud. Seni oli ajalookirjutuse teaduslikkust rõhutades nõutud kirjutaja subjektiivuse elimineerimist, kuid nüüd hakati kahtlema, kas senine püüe hoida teaduslik käsitlus lahus uurijast ja tema kaasaja probleemidest on ikka õigustatud? Nietzsche hoiatas, et ajaloolase erapooletus ja distantseeritus oma uurimisteemast võib muuta ajalookirjutuse pelgalt faktiteadmiste kogumiks. Nietzsche meelest on nii üksikisikul kui ka rahval olemas optimaalne horisont, piiritlemaks, mida mäletada ja mida unustada. Totaalne mälu võib osutuda hukatuslikuks: kui ajalooteadus esitab lakkamatult uusi fakte ja teadmisi, suutmata neid seostada, põhjustab see orientatsiooni kaotuse.
Uuskantiaanid ajaloo teadvustamise subjektiivsusest
Filosoofilisel tasandil seadis positivistliku ajalookäsitluse eesmärgid kahtluse alla 19. sajandi lõpul kujunenud uuskantiaani koolkond Saksamaal, tõstatades küsimuse: mil määral saab ajaloo kulgu tunnetada? Koolkonna eeskõnelejaid Wilhelm Windelband (1848–1915) oli veendunud, et loodusteaduslikke meetodeid ei saa ajaloo uurimisel kasutada. Windelbandi järgi eksisteerib ajalooline tõde ajaloolasest sõltumatult, samamoodi kui matemaatika reeglid, mis toimivad ka ilma neid avastamata. Unustamine ei mõjuta möödanikku, nagu ei mõjuta seda ka selle hilisem ajalookirjutuslik rekonstruktsioon. Erinevalt oleviku nähtustega tegelevatest loodusteadlastest ei ole ajaloolastel võimalik minevikku vahetult tunnetada. Sellest tuleneb kahekordne ajalookirjutuse subjektiivsus: esiteks allikate subjektiivsus – Windelband kõneleb „võitjatest, kes toodavad ajalooallikaid“ –, teiseks ajaloouurija enda erapoolikus.
Et seaduspärasus eeldab lõputut kordumist, ajalooline areng on aga pidevalt uuenev ja kordumatu, eitas ka Heinrich Rickert (1863–1936) võimalust otsida minevikust seaduspärasusi. Rickerti näitel võime küll täpsustada Rooma hullumeelse keisri Nero meditsiinilist haiguslugu teiste samalaadsete juhtumite järgi, seevastu Nero eluloos ettetulevaid lünki me teiste isikute elulugude põhjal täiendada ei saa: ajaloolasele on iga isik kordumatu.
Vaimuteaduste erinevust loodusteadustest rõhutas ka Wilhelm Dilthey (1833–1911), kelle arvates ei ole loodusteaduslik seletus vaimuteaduste tarbeks piisav. Peale küsimuse „kuidas?“ on inimkäitumise mõistmiseks vaja vastust küsimusele „miks?“. Kui loodusteaduslikke seletusi saab verifitseerida ehk kontrollida, siis vastused „miks?“-küsimustele jäävad Dilthey järgi paratamatult subjektiivseks, põhinedes meie endi läbielatu ülekandmisele minevikus btoimunule. Nõnda süvenes 19. ja 20. sajandi vahetuseks arusaam, et ajalookirjutus on paratamatult seotud nii ajaloolase isiku kui ka tema ajastuga. Positivismi laineharjal tekkinud ettekujutus peatsest ajaloouurimise lõpust taandus tõdemuse ees, et iga uus põlvkond kirjutab oma ajaloo, uurides taas üle möödunud ajalooetepid.
Max Weberi ideaaltüübid
Koos ajalookirjutuse subjektiivsuse tunnistamisega kujunes oht kalduda teise äärmusse: ülemäärasesse relativismi. Sobivat keskteed otsinud Max Weber (1864–1920) leidis, et kuigi ajaloolist tegelikkust ei saa üldkehtivate seadustega hõlmata, ei puudu inimühiskonnas siiski oma reeglid ja seaduspärasused, mida on võimalik teaduslikult uurida. Ajaloouurimist nimetas Weber empiiriliseks sotsioloogiaks ning nägi võimalust luua näilises minevikukaoses korrapära klassifitseerimise ja tüpologiseerimise abil. Selleks võttis Weber käibele ideaaltüübi mõiste:uurija enda loodud mõttelise konstruktsiooni, millel Weberi järgi polnud reaalsuses kindlaid vasteid. Ideaaltüübid ise võisid ajas ja ruumis muutuda. Nagu keeltes luuakse korda grammatika, lauseõpetuse ja sõnastike abil, võimaldavad ideaaltüübid – Weberil näiteks rahvus, feodalism, kristlus – korrastada ajaloo käigu tunnetamist. Järgnevad aastakümned on Weberi ideaaltüüpe nii kinnistanud kui ka kahtluse alla seadnud. Võtkem või vaidlus, kas rahvus on pelgalt sotsiaalne konstruktsioon või on ta ka tegelikkuses olemas.
Weberi tuntuim ajaloouurimus „Die protestantische Ethik und der „Geist“ des Kapitalismus“ („Protestantlik eetika ja kapitalismi vaim“, 1904) vastandub Marxi käsitlusele tootmisviisist kui ühiskonnakorraldust määravast tegurist ning rõhutab religiooni tähendust. Weberi väitel protestandid söövad hästi, seevastu katoliiklased magavad hästi. Protestantlike riikide majanduslikud edusammud nõudsid suuremat riskivalmidust ning edulugude kõrval ka leppimist kaotustega. Weberi arvates legitimeeris protestantlik eetika uue ratsionaalse elustiili ning muutis korrapärase töötamise kutsumuseks. Halvustav suhtumine meelelisusesse piiras tarbimist. Kõik see soodustas kapitali akumulatsiooni. Samas ei väitnud Weber sugugi, et protestantlik eetika on kapitalismi tekkeks ainus ja piisav tingimus, küll aga andis protestantidele teatava edumaa katoliiklastega võrreldes.
Õhtumaa allakäik
1914. aastal alanud Esimene maailmasõda külvas ajalookirjutusse uut pessimismi. Sõda tabas Euroopat suhteliselt ootamatult, majandusliku ja kultuurilise arengu kõrgpunktis. Seda rängemini tõi see kaasa ootustes pettumise ja läbikukkumise tunde. Esimese maailmasõjaga seostatakse ka tolle aja enim laineid löönud ajalookäsitluse „Der Untergang des Abendlandes“ („Õhtumaa allakäik“, 1918–1922) edu, autoriks Oswald Spengler (1880–1936). Esialgse käsikirja jõudis Spengler valmis juba enne sõda. Avaldamine võttis loodetust kauem aega, kuid kogetud sõjavapustused aitasid Spengleri ideede vastuvõtule tublisti kaasa.
Inimkonna ajalugu vaatleb Spengler kaheksa lokaalse ja suletud üksteisele järgneva kõrgkultuurina. Need on egiptuse, babüloonia, india, hiina, antiik-, araabia-bütsantsi, mehhiko (maia) ja õhtumaa kultuur. Spengleri järgi elab iga kultuur otsekui loodus läbi arengu kevadest talveni: ärkamise, tõusu ja languse. Iga tsükkel kestab tuhatkond aastat. Esmased kultuuri algmed kujunevad talupojaühiskonnas, sealt kandub kultuur linnadesse, toetatuna vaimulikest, filosoofidest ja teistest õpetlastest, ning saavutab suurima ulatuse suurlinnades, kus ka pööbel selle omaks võtab. Siitpeale hakkab kultuur ilmutama languse märke: järsk sündivuse vähenemine, perekonnaelu lõdvenemine, enesetappude kasv, mida progresseeruv linnastumine üha süvendab. Germaani eeposte ja kangelaslauludega alanud õhtumaa kultuuri kevad jõuab Spengleri käsitluses suvisesse küpsusesse Decartes’i filosoofiaga, sügist viljakust tähistavad Kanti ja Hegeli filosoofilised süsteemid. Sotsialismiideede levikut Euroopas tõlgendab Spengler juba vaimujõu talvise hääbumisena. Tärkavaks kõrgkultuuriks pidas Spengler slaavi kultuuri, ennustades selle õitsengut kolmandal aastatuhandel.
Spengleri meelest oli õhtumaa allakäik paratamatu:„Keegi ei oleta tuhandeaastase tamme puhul, et just nüüd algab tema tõeline kasv. Keegi ei oota rohutirtsult, nähes tema igapäevast kasvu, et ta võib kasvada veel mitu aastat. Siin tunneb igaüks, et on mingi piir, ning see on sisemise vormi tunne. Kuid ajaloo suhtes valitseb ohjeldamatu optimism.“ Lõplikku Õhtumaa kultuuri kokkuvarisemist ennustas Spengler 2000. aasta paiku, millal „tsivilisatsiooni möödumisega langeb lõpuks kokku ka tohutu maailmalinna kivist koloss“.
Spengleri ajalookäsitlus tekitas suurt huvi, kuid ajaloolaste leeris oli vastuvõtt jahe. Kuna Spengler ei olnud professionaalne ajaloolane, oli oponentidel lihtne nimetada teda diletandiks. 1924. aastal, oma kuulsuse tipul, käis Spengler ka Eestis, pidades Tallinnas Mustpeade majas ettekandele siinsele publikule, peamiselt baltisakslastele. Spengleri ideedele pööras tähelepanu ka eesti haritlaskond – toona osati veel saksa keelt. Nii kõrvutas Anton Hansen Tammsaare Spenglerit teadusmaailma teise tipu Einsteiniga ning elas õhtumaa allakäigu kuulutajale kogu hingest kaasa.
Maailmasõda ei põhjustanud õhtumaa hävingut, kuid muutis märkimisväärselt selle palet ja pilti. Nii mõndagi kuldsena tundunud ajast oli jäädavalt möödas ning ees ootas midagi sootuks uut. Uuendused terendasid ka ajalookirjutuses.
Mati Laur (1955) on Tartu ülikooli uusaja ajaloo professor.