Erki Russow
Tänavale tühjendatud ööpotid, prügihunnikud sillutisel, põlvini räpp ja vabalt ringi jooksvad kariloomad – see on tavaline kuvand keskaegse linna kasimata olustikust. Kuid tollane heakord oli stereotüüpsest ettekujutusest siiski märksa mitmekesisem, sest ka siis olid reeglid, kuidas puhtust hoida, mida taaskasutada ja kuhu jäätmeid toimetada. Mõnda sellest selgub toona kirjutatu põhjal, aga sama palju pajatab kommunaalmajandusest ja linnakodanike tarbimisharjumustest maha jäänud praht. Uues artiklisarjas „Kalamaja kullaauk“ vaatleme, mida peidab endas hiliskeskaegse Tallinna prügi, keskendudes hiljuti Kalamajast avastatud erakordsele leiukogule.
Tallinna ja tema ajaloolisi eeslinnu on arheoloogiliselt uuritud peaaegu kakssada aastat, nüüdseks küündib tehtud välitööde arv kaugelt üle tuhande. Mõistagi mahub paari aastasaja sisse tublisti paeluvaid avastusi, alates huvitavatest laevavrakkidest kuni linna tekkeloo üksikasjadeni. Ent see, kuidas nägi välja keskaegse linlase olme – millised esemed ümbritsesid siin elanud inimesi ja mida need asjad elanike vaimulaadist võiksid kõneleda –, oli kuni viimase ajani suhteliselt lünklik.
Eriti puudutab eeltoodu keskaegse Tallinna kõrgaega ehk 15. sajandit ja 16. sajandi esimest poolt, mis hoolimata paljudest päästekaevamistest kajastus esemeleidudes üpris kasinalt. Seda kuni 2000. aastateni, kui aina enam keskenduti linnamüüritaguste alade uurimisele, alguses esmajoones vanalinna lõuna- ja kaguküljel, hiljem ka merepoolsel küljel asuvas Kalamajas. Just siin sattusid arheoloogid 2018. aasta kevadel paigale, mis osutus hansalinna ainelise kultuuri uurimise seisukohast kullaauguks. Tööd Jahu ja Väike-Patarei tänava vahelises kvartalis algasid tagasihoidliku ootusega, sest harilikult on Kalamajas 18. ja 19. sajandist vanemad asustusjäljed ühel või teisel põhjusel hävinud. Kuid seekord läks teisiti. Elevust tekitasid juba esimesed pinnasest nopitud esemed: keskaegne korallhelmes, kangaplomm, savist pühakuju – asjad, mida ei tule Tallinna arheoloogilistel kaevamistel ette ülearu tihti.
Õhufoto Jahu – Väike-Patarei tänava kvartali kaevamistest 2018. aasta mais. Kokku uuriti läbi 3000 m2 suurune ala. ANDRUS ANDERSON
Riburadamisi lisandunud uued üllatavad asjad (pärl!, elevandiluu!, kuld!, pesukäsn?! jne) lubasid peatselt arvata, et küllap asus siin hansalinna prügiladestuspaik. Ja tõepoolest, aastakese kestnud uuringutega jõudis arheoloogide töölauale aukartustäratav kuhi leide ning tõtt-öelda ei tea me isegi nende ridade kirjutamise ajal täpset arvu. Et nii suurt hulka leide korrastada ehk puhastada, konserveerida, nummerdada, arvele võtta, aga ka kaevamiste aruanne kirjutada, kulub tavaliselt palju rohkem aega kui eelnenud välitöödel.
Enne Kalamaja uuringuid oli savist pühakujukesi ainult kaks, nüüd on neile korraga lisandunud paarkümmend uut leidu. ERKI RUSSOW
Nüüdseks teame, et Kalamaja keskaegsest prügilast on korjatud üle 36 000 kõikmõeldavast materjalist eseme või nende katke, peale selle arheozooloogilised ja -botaanilised proovid. See ei ole aga lõplik arv, sest leide talletavale Tallinna ülikooli arheoloogia teaduskogule on üle andmata veel ohtralt raudesemete katkeid. Niisiis võime arvestada umbes 40 000 leiu suuruse kollektsiooniga, millest lõviosa pärineb leitud müntide põhjal 15. sajandist. Ent kogusest palju tähtsam on kogumi isegi naabermaadega võrreldes ainulaadne mitmekesisus, mis annab suurepärase võimaluse piiluda hiliskeskaegse tallinlase asjademaailma. Seni olid seda tutvustanud eelkõige linna koorekihti kuulunud kodanike testamendid ja varaloendid.
Heakord keskaegses Tallinnas