TIINA ANN KIRSS, KANNI LABI
Mis kutsub meid avama siidpaela või tavalise nööriga kokku seotud vanade kirjade pakki, mille käekirja on pealegi raske lugeda, mille ridadele on kahju teinud kas tavaline või Kölni vesi, ehk isegi pisarad? Või vastupidi: kas tänapäeval sunnib vanavanema kirju kõrvale panema või hoopis hävitama lihtlabane ajapuudus, mitte eetilised kaalutlused? Tolm ja vanad paberid! Mis neist ikka! Korter tuleb tühjaks teha ja müügile panna, maakodu remontida. Kellele seda pahna veel vaja on?
Kirjavahetused kuuluvad koos memuaaride, elulugude ja päevikutega omaelulooliste kirjutiste hulka ning sellistena satuvad ka arhiivide ja teadlaste huviorbiiti. Kirjanduse ja omaelulooliste tekstide uurijale pakuvad kirjavahetused – olgu need „tähtsate“ või harilike inimeste omad – materjali vastamaks mitmesugustele küsimustele, nii kirjavahetajate isikute kui ka tausta kohta. Ajaloolastele, keele- ja kultuuriuurijatele annavad kirjavahetused väärtuslikke andmeid keele muutumise, suulise ja kirjaliku väljendusviisi erinevuste, igapäevaelu detailide, tavade ning institutsioonide kohta, nagu koolid ja vallavalitsused, millega kirjavahetajad kokku puutuvad.
Kirjad ei ole faktilised ülestähendused selle kohta, kuidas inimesed varem elasid või elavad praegu, vaid subjektiivse kogemuse väljendajad, kirja „tõde“ oleneb kirjutaja eesmärgist ja tema suhtest kirja saajaga. Siiski võivad erakirjad sõnastada selliseid ühiskonna ja inimsuhete aspekte, mida teistest arhiiviallikatest ei leia. Millest kirjutati, mis ajendil ja otstarbel? Kuidas kirjavahetus tekkis? Kas kaks sõpra või armastajat olid teineteisest eemal ning tahtsid sidet pidada üle neid lahutava aja ning ruumi? Kas kirjavahetajad olid perekonnaliikmed, näiteks ema ja poeg (Georg von Schultz-Bertrami „Balti idealisti kirjad emale“ või Fanny von Anrepi kirjad pojale), kellel oli kombeks oma töid ja tegemisi teineteisega jagada? Kas reisil olev kirjasaatja soovis oma värskeid muljeid lähedasele tuttavale edasi anda, selle asemel et pühendada neid päevikule? Või oli vaja lahendada mõni praktiline probleem: vahetada kaupu, vahendada kirjavara või hoopis tööjõudu, korraldada perekonna arveid või pärandiasju? Olulised on ka need teemad, millest vaikiti ega kirjutatud, kas sündsuse, poliitilise olukorra või privaatsuse hoidmise pärast. Mitmesuguseid uurimisküsimusi on arhiivi jõudnud kirjade põhjal valgustanud endised ja praegused EKLA teadurid Leena Kurvet-Käosaar, Eve Annuk, Triinu Ojamaa, Maarja Hollo, Anu Raudsepp ja Tiina Ann Kirss.
Omaeluloolisuse uurija paneb tähele ka kirjavahetuse parameetreid tekstina: kui sagedasti, kui pikalt kirjutati? Mismoodi toimetati kirju edasi: kas käest kätte või posti teel? Oleme harjunud mõtlema, et isiklikud kirjad väljendavad kirjavahetajate siirust, kuid kirjavahetustel on sageli formaalsed koodid. Paljusid kirjavahetusi kõrvutades saab uurija aimu šabloonidest, mille järgi oli tavaks kirju (näiteks äri- või armastuskirju) koostada. Näiteks prantsuse ajaloolane Roger Chartier on uurinud varauusaegseid käsiraamatuid, mis õpetavad kirju kirjutama, esitavad viisakusvormeleid ning sõnastavad kõige vajalikumad fraasid. Need kirjade vahetamise õpikud või albumid jõudsid 18. ja 19. sajandil ka Baltimaadesse, enamasti baltisakslaste vahendusel. Nende kasutamine ei vähendanud sugugi siiruse nõudeid, vaid seda huvitavam on uurijatel jälgida, kuidas need kohustuslikud fraasid täitusid konkreetsete tähendustega.
Kirjavahetusel on alati olnud omad riskid. Igal ajastul on kirjad võinud teel kaotsi minna või valele aadressile sattuda. Riigiametnik võis neid avada, lugeda ning poliitiliselt kahtlaste seisukohtade tõttu tsenseerida. Nõukogude ajal, eriti 1950. aastatel, oli kirjavahetus välismaal elavate sugulaste ja kolleegidega režiimi valvsa silma all: asjaomastes instantsides aurutati ümbrikud lahti ja kirjad loeti läbi, mis võis kirja kirjutajale kaasa tuua rohkem või vähem karmid tagajärjed. Huvitavad on uurimused sellest, kuidas otsiti ja leiti võimalusi tsensuurist mööda hiilides edastada infot Eesti ja lääne vahel, milliste verbaalsete ja visuaalsete väljendusvahendite abil sõnumite tegelikku sisu tsensori eest varjati. Kuid kirju on varastatud ning kurjasti ära kasutatud ka teistsugustel aegadel.
Eesti kultuuriloolise arhiivi kogudesse on aegade jooksul hoiule võetud paljude kultuurilooliselt oluliste isikute – peamiselt kirjanike, kirjastajate, kirjanduselu võtmeisikute, aga ka teiste loovisikute ja ühiskonnategelaste kirjavahetusi. Üldjuhul on neile saadetud kirjad olnud nende isiklike arhiivide osa ning see, kas nende vastuskirjad samuti arhiivis tallel on, oleneb sellest, kas EKLA-sse on jõudnud ka adressaadi isiklik arhiiv. Vaid üksikutel juhtudel on alles hoitud enda kirjutatud kirjade mustandeid. Nii leiame arhiivimaterjalist paraku paljudel juhtudel üksnes kirjavahetuse ühe poole.
Kirjavahetuste uurijaid huvitavad ka võrgustikud, millesse kirjade vahetajad on elu jooksul kuulunud. Selleks kasutatakse epistolaariumi mõistet, mis tähendab ühe inimese kogukirjavahetust, määratletult just kirjutaja ehk kirjade saatja lähtepunktist. Kui on õnnestunud arhiveerida kellegi võimalikult terviklik epistolaarium, muutuvad uurijale taas huvitavaks kirjade sagedus, kirjavahetuse algatamise motiivid ja eesmärk, selle kestus, pikemate vaikusintervallide olemasolu, mõne kirjavahetuse hääbumise või katkemise põhjused.
Alates Eesti iseseisvuse taastamisest ongi peetud hoidu ja arhiveerimist väärivaks just 1944. aastal Eestist pagulusse siirdunud kirjanike kirjavahetusi kodumaale jäänutega ning nende kõrval ka tavainimeste kirjavahetusi perekonnaliikmete ja sõpradega raudse eesriide kiuste. Palju vähem on aga arhiveeritud nii-öelda tavainimeste kirjavahetusi. Tänapäeva ajalooteadus on hakanud tähelepanu pöörama mikroajaloole, inimesele kui killukesele ajaloo suures mosaiigis ning tundma huvi justnimelt tavalistest inimestest jäänud kirjaliku pärandi vastu, mis enamasti ju tähendabki kirjavahetusi. Sõbrale, tuttavale või pereliikmele saadetud sõnumid on olnud levinum kirjutamispraktika kui näiteks päevikupidamine või mälestuste kirjutamine ning saadud kirju on nende emotsionaalse väärtuse tõttu ka alles hoitud.
Säilitamaks seda ajaloopärandit tuleviku uurijatele, korraldasid EKLA ja ühendus Eesti Elulood 2020. aastal kogumisvõistluse „Kirjad minu elus“, paludes arhiivi saata nii alleshoitud kirju kui ka mälestusi kirjavahetuse pidamise kohta. Selle tulemusel laekus kirju (soovi korral tehti neist arhiivi jaoks koopia ning originaalid tagastati omanikule) 40 inimeselt, oma mälestusi jagas 50 inimest.
Üheselt ei saa vastata küsimusele, kui palju kirju EKLA kogud sisaldavad, kuna materjali laekub alatasa ning kogude korraldamine, andmebaasidesse kandmine ja digiteerimine nõuab aega. Andmebaasides Ellen ja Kivike on materjal loendatud säilikute (sü) järgi; kirjade korral kuuluvad ühte säilikusse ühes fondis leiduvad ühe isiku kirjad teisele isikule – neid võib seal olla seal kõigest üks, aga ka sadu. Mõnikord on materjal jõudnud arhiivi eri aegadel eri kanaleid kaudu. Siis võib mingi osa samade inimeste kirjavahetusest olla sattunud eri fondidesse ja eri säilikutesse. 2024. aasta märtsis võis kogude andmebaasist Ellen tehnilise märksõna „kiri“ järgi leida andmeid 81 128 säiliku kohta (koopiaid arvestamata), neist digiteeritud ja andmebaasis Kivike loetavaid on 10 080. Osa neist ei ole küll erakirjad, vaid mitmesugused ametikirjad, palvekirjad, dokumendid või ringkirjad. Näiteks suure osa Carl Robert Jakobsonile saadetud kirjadest hõlmavad kaastööd ajalehele Sakala ja lehetellimused. Ajaloolastele on aga ka need olulised dokumentaalsed uurimisallikad. Kui omavahel lähemalt tuttavad kirjavahetajad on ühtlasi ajanud ametiasju, on era- ja ametikirja tunnused vahel segunenud. Nii rullub arhiveeritud kirjade kaudu lahti Eesti omaaegne elu selle lugematutes detailides.
Kataloogi Ester järgi on viimastel aastakümnetel Eestis välja antud kümneid raamatuid, mille sisuks on autentsed kirjad või kirjavahetused, nii ajas kaugemad kui ka päris hiljutised. Paljude autorid on tuntud inimesed, kuid valik võib olla tehtud ka kirjade teema järgi. Näiteks 2017. aastal korraldati Järvamaal armastuskirjade kogumise aktsioon, mille tulemusel ilmus kogumik „Armastuskirjade lood. Vaikides mälestuste aknal“. 20. sajandi jooksul on kirju publitseeritud vähem, kuid kogu raamatuproduktsioonis on neil siiski oma kindel koht. Kõige esimene selles nimekirjas on 1910.–1911. aastal Eesti kirjanduse seltsi välja antud Koidula ja Kreutzwaldi kirjavahetus, mis taasavaldati 1962. aastal uuesti toimetatult ja kommenteeritult, arvestades uusi olusid, ja publitseeriti kolmandat korda, jällegi uuendatult aastal 2023.
Kui mälestuste või isegi päeviku kirjutaja arvestab sellega, et kirjutatut loevad kunagi teised inimesed, siis kirjavahetus on enamasti ainult kahe inimese vaheline väga isiklik suhtlus, mille puhul eeldatakse, et see kolmandate silmade ette ei jõua, kui ei ole tegemist nimelt avalikkusele mõeldud kirjadega. Kuidas lahendada eetikaküsimus siis, kui juba surnud kirjavahetajatelt endilt ei saa enam küsida luba korrespondentsi avaldamise kohta? 1910. aastal teadvustas seda probleemi Koidula õemees Heinrich Rosenthal tema kätte jäänud kirjapärandi avaldamise eel. Väljaande eessõnas on ta oma otsust põhjendanud nii: „Mõlemad, kes seda kirjawahetust pidanud, on kuulsad, ma wõin küll ütelda, klassikalikud Eesti kirjanikud. Sellepärast peab kõik, mis nad kirjutanud on, eesti rahwa oma olema ja omaks saama.“ Ta selgitab, et kirjadel on peale kultuuri- ja kirjandusloolise tähtsuse ka ilukirjanduslik väärtus ning ehk võisid ka kirjavahetajad ise olla mõelnud nende trükkiandmisele. „Ega nad neid kirju muidu mitte nii hoolsalt alal ei oleks hoidnud,“ arvab Rosenthal.
Eesti kirjandusmuuseumis publitseeritud kirjad on ühtlasi teadusväljaanded: läbimõeldult toimetatud, lisatud on kommentaarid ja vajaduse korral tõlgitud. EKLA sariväljaanne „Litteraria: eesti kultuuriloo allikmaterjale“ loodi 1984. aastal, seni ilmunud 28 köitest 10 on kirjavahetuste publikatsioonid. Mahukamad, aastakümnetepikkuse ettevalmistusperioodiga teosed on ilmunud sarjast eraldi, näiteks Otto Wilhelm Masingu kirjad Johann Heinrich Rosenplänterile neljas köites 1995–1997 ning Johannes Semperi ja Johannes Barbaruse kirjavahetus kahes köites aastal 2020. EKLA-s asuvaid kirju on publitseerinud ka teised teadusasutused ja kirjastused, samuti on avaldatud katkendeid huvipakkuvatest kirjavahetustest teadusajakirjade Keel ja Kirjandus ning Tuna veergudel.
Osa 21. sajandil avaldatud kirjadest pärineb meie vahetust nüüdisajast ja on algul olnud elektrooniline, viimane näide on Viktoria Berezina kirjad Ukrainast Raul Oreškinile. E-kirjavahetustel on paberist eelkäijatega võrreldes oma eripärad, mäluasutused alles asuvad neid uurima ja arhiveerimise võimalusi hindama.
Loe lisaks:
Mäetagused, nr 86, 2023 (2). Erakirjad kui uurimisallikad. Toim Triinu Ojamaa, Maarja Hollo. https://www.folklore.ee/tagused/nr86/index.html.
Rutt Hinrikus, Tiina Ann Kirss 2019. Eesti elulookirjutus: antoloogia. Tartu: EKM teaduskirjastus.
Tiina Ann Kirss (1957) on EKLA erakorraline vanemteadur. Eesti taasiseseisvumisest saati on ta end pühendanud eelkõige eesti kirjanduse ja eestlaste elulugude uurimisele.
Kanni Labi (1971) on hariduselt lingvist, regilaulu-uurija, töötab EKLA-s toimetajana.