MARILYN MÄGI
Ligi viiel aastakümnel, mis möödus 20. sajandil Nõukogude okupatsiooni oludes, ei olnud suuremal osal eestlastest kuigipalju reisi- ega liikumisvõimalusi. Raudne eesriie lahutas tavainimese läänemaailmast ning ka Nõukogude Liidu piirides reisimine nõudis praeguse ajaga võrreldes tunduvalt enam pingutust. Nii jäidki paljud sihtkohad kättesaamatuks unistuseks.
Ent oli ka neid eestlasi, kelle elukäik kulges teisiti ja kes kodumaa isoleeritusest hoolimata said rännata rohkem ja kaugemale, kui rahvuskaaslased tol ajal või isegi sel sajandil. Üks nendest oli Fred Kraav: 3. juunil 1923. aastal Antslas sündinud kaugsõidukapten ja kirjanik, kes läks Teise maailmasõja eelõhtul 16-aastase noormehena esialgu ajutiselt tekipoisina merele, kuid jäi sõjakeerises ja selle järellainetuses Eestist eemale pisut enam kui 50 aastaks.
Hea ülevaate Fredi tööst maailmamerel ja kaugetes sadamates annab tema enda kirjutatud elulugu jõudis Eesti kultuuriloolisesse arhiivi 1999. aastal. Selgelt ja süstemaatiliselt kirja pandud elulugu on 26 lehekülje pikkune ja algab meenutustega esivanematest ja lapsepõlvest. Eelkõige torkavad silma detailsed ja tempokad reisi- ja kohakirjeldused. Asetudes jutustuses Teise maailmasõja ja järgnenud külma sõja sündmuste ning meeleolude konteksti, pakuvad need väärt sissevaadet valikutesse ja otsustesse, mida segastel aegadel ja kodumaast kaugel langetada tuli.
Eluloo läbiv motiiv on liikumine. Oma vanemategi puhul on autor pidanud tähtsaks mainida nende tegemisi Eestist väljaspool: isa Peeter oli teeninud tsaari sõjaväes ja õppinud Vilniuse sõjakoolis, aga ema oli sündinud Moskvas ning „tema soontes voolas eesti, taani, saksa ja läti veri“.Autori lapsepõlve iseloomustas sage kolimine isa politseikomissariameti tõttu, mis viis teda sünnipaigast Antslast Valka, Petserisse, Irboskasse ja Türile. Soov minna välismaale tõukus aga perekondlikest ja emotsionaalsetest raskustest, mida autor on kirjeldanud järgmiselt: „Pärast ema (taaskordset) lahkumist tuli minul järsku tahe kodunt välja pääseda ja Eestist ajutiselt lahkuda, kaugemale valusatest mälestustest“.
Fred Kraav lahkus kodust 1939. aasta suve lõpus kolmemastilise mootorpurjeka Oskar pardal. Järgnesid sündmusterohked, kuid riskantsed aastad nii Euroopa vetes – sõideti Soome, Rootsi, Taani, Norra ja Inglismaa vahet – kui ka kaugemal. 1942. aastaks oli ta jõudnud Brasiiliasse ja Ameerika Ühendriikidesse ning võtnud vastu uudise tuumapommi heitmisest Jaapanile ja maailmasõja lõpust „India ookeani, Austraalia ja Vaikse ookeani läänepoolsetel aladel ühes saarebaasis ankrus olles“. Sellesse aega jäi ka mõistmine, et Eestisse tagasi pöörduda ei ole võimalik: „Sõja-aastatel oli mul panka kogunenud 6000 ameerika dollarit ja tol ajal oli see suur raha. Olin säästnud raha selleks, et tulla tagasi kodumaale ja hakata majandama oma lelle Jaan Kraavi talu. Ta saatis teate, et tal pole mulle enam mingit talu pärandada ja mul pole seal mingit tulevikku. Mul ei jäänud muud üle kui jääda edasi merele ja kodumaale tagasipöördumise mõtted peast välja visata.“
Tempokalt kulges ka edasine karjäär ja rännakud. Autor on kirjutanud: „Teenisin pärast 1. järgu kaugsõidu tüürimehe diplomi saamist samas laevaühisuses, aga Kaug-Ida reisidel New Yorkist läbi Panama kanali San Franciscosse ja Honolulusse ja sealt edasi Jaapanisse, Koreasse, Hong Kongi, Filipiinidele. Mulle meeldis Aasia miljöö.“ Osaliselt samamoodi on autor selgitanud oma otsust hakata 1960. aastate keskpaigust ning juba pärast abiellumist USA-s tegelema sõjaliste mereveostega Vietnami: „Olin tüdinud tormistest Atlandi-sõitudest ja Vietnam ahvatles. Olin seal paar korda käinud ja mind oli alati võlunud Kaug-Ida sadamalinnad ja eksootiline miljöö.“
Kuigi meremehena töötatud aastakümnete jooksul käis eluloo autor kümnetes riikides peaaegu kõikidel mandritel ning pidas oma kodusadamaks New Yorki, ilmneb eluloos siiski Fredi igatsus Eesti kui päris kodu järele. Sellest annavad aimu kirjeldused: Kanadat, kus autoril oli isiklik metsatalu, on ta nimetanud „ajutiseks puhkepaigaks“, New Yorgi peatuspaika aga „elukohaks“. Ka kõige põhjalikumad koha- ja meeleolukirjeldused kõnelevad Eestist: autor on kirjeldanud oma lapsepõlvepaiga Türi metsi, jõgesid ja sealset kalapüüki ning lelle talu „rahulikku, jõukat ja idüllilist“ asukohta Kurenurme lähedal. Tundeliselt ja põhjalikult on Fred meenutanud ka 1990. aastal taas üle pika aja Eestisse tulemist: „Jõudsime Torontost Helsingisse koos tütre Lindaga ja tulime Georg Otsa pardal üle Soome lahe. Oli ilus selge päikesepaisteline ilm. Kui Eesti saared ja rand paistma hakkasid, tulid mul pisarad silma. Jõudsime pikkamööda Tallinnale lähemale ja kui ma Pika Hermani tornis sini-must-valget lippu nägin, tekkis nutt kurku.“
Eluloo lõpuosa on samuti kantud tugevast kohavaimust: „Igatahes alates 1990. aastat olen tagasi kodumaad külastanud juba 12 korda ja veetnud siin kokku ühe aasta. Olen siin taasavastanud oma Võrumaa juured ja Tallinna, millest ma ei teadnud peaaegu mitte midagi 16 aasta jooksul, mil ma Eestis elasin. Tallinn on mulle nüüd väga tuttavaks saanud. Olenoma hingelaadilt väikelinna- ja maapoiss ning aasta läbi siin elada ei tahaks. Mulle väga meeldib Eesti teater, muusika ja vanalinna võlud, aga hinges olen põline „võrokene“, kelle tuhk tuleb tagasi Kraavi kiriku surnuaiale Antsla lähedal oma lellede, sõtsede ja teiste sugulaste kampa.“
Nõnda võib üks elulugu kõnelda autori rännakutest ja talle olulistest paikadest väga eriilmelistel viisidel. Fred Kraavi elukäigu on kahtlemata muutnud eriliseks tema rännakud kaugsõidukaptenina kaugetele maadele, kuhu suuremal osal eestlastest ei olnud okupatsioonioludes kunagi võimalik minna. Teisalt ilmneb eluloost, et kodumaa jäi kõikidest teistest paikadest siiski tähenduslikumaks ning „koduks“ ka peaaegu viiekümneaastase eemaloleku ajal.
Loe lisaks:
Fred Kraav. EKLA 350: 904.
Eesti entsüklopeedia artikkel Fred Kraavist.
Marilyn Mägi (1995) on EKLA kultuuriloo allikate ja kirjanduse töörühma doktorant, nooremteadur. Uurib peresuhteid Eesti elulugudes.