Langetõbised äi ole inimese omad lapsed ..

Kuupäev:

Ken Kalling

.. vaid kuri vaim on nad enda omade vastu ära vahetanud. Nii juhtub, kui ristimata vastsündinu juures öösel tuli ei põle. Et oma lapsuke tagasi saada, tulnuks võõrast kõvasti peksta. Siis tuli pahalane oma võsukest päästma, kurjustades: „Miks sa mu last nii kangesti peksad, ma pole sinu last ilmaski nii kangesti peksnd?“ Näeme, et veel enne viimast sõda kohtas Saaremaal keskaegset suhtumist epileptikuisse kui „seestunuisse“.

Aju haigus

Levinud on kujutluspilt langetõvest selle äärmuslikul kujul, krambihoogudena, mille ajal võib inimene end vigastada. Need nn toonilis-kloonilised hood koos teadvuse kaotusega on tõesti epilepsia sümptomid, kuid leidub ka palju vähem märgatavaid tunnuseid, nt pearinglus, hetkeline teadvuskadu jms. Eesti elanikest põeb epilepsiat 0,7%, see on umbes 10 000 inimest, aga maailmas 50–60 miljonit; 2021. aastal peeti seda tõbe 140 000 surma põhjustajaks.

Tegemist on kesknärvisüsteemi haigusega: nn epileptilised kolded ajus tekitavad normaalsest kuni sadu kordi tugevamaid impulsse (üks võimalus tõbe diagnoosida ongi elektroentsefalograafia abil). Kõik krambihood ei ole siiski langetõbi (nt lastel kõrge palaviku põhjustatud), see diagnoos pannakse üldiselt alles pärast vähemalt kahte provotseerimata haigushoogu. Arvatakse, et ühte sellist kogeb elu jooksul vähemalt 5% inimestest.

Tehakse vahet sekundaarsel (haigus kaasneb nt ajukasvaja või -traumaga) ja primaarsel epilepsial. Primaarse langetõve puhul pole üle poolte juhtude põhjus selge, leitud on seoseid pärilikkusega, aga ka looteea ja sünnituse käigus saadud ajukahjustustega. Tõvehoogude päästik võib olla palavus ja närveerimine, ent ka ärritavad nägemisaistingud (juba antiikajal määrati langetõbe pöörleva potikedra vaatamise abil). Kui jätame kõrvale kurja vaimu, siis ka Eesti rahvaetioloogia põhjendas langetõvehooge ehmumise või vihastamisega.

Valentinuse nime kandvaid pühakuid on õigupoolest mitu. Pole niisiis kindel, et sama mees, keda valentinipäeval meenutame, ka langetõbiseid tervendas. Liiatigi võis püha Valentin saada epileptikute kaitsepühakuks hoopis seetõttu, et tema nimi sarnaneb sõnadega fall net hin (saksa keele šveitsi murrakus „ära lange maha“). Lucas Cranach vanema maalil on kujutatud 475. aastal surnud Passau püha Valentinust, kelle selja taga näeme ka langetõbist. WIKIPEDIA

Seestumisest aju haiguseni

Muistses Mesopotaamias ja Egiptuses arvati langetõbe põhjustavat kurja vaimu sissetung. „Raviks“ oli eksortsism. Varasem kreeka traditsioon käsitles tõbe samuti seestumisena (sellele viitab ka kreeka keelest tulnud tõve nimetus), millel võis aga olla ka „positiivsem“ pool: võimalus, et inimesse oli tulnud hoopis jumalik vaim. Kujutagem siinkohal ette transsi langevaid preestreid või šamaane. Siit tuleneb nimetus „püha haigus“. Igatahes oli tegemist millegi hullumeelsuse piiril olevaga, mis tekitas kõhedust. Seost vaimuhaigustega kinnitas tõve seostamine Kuu jumalannade pahatahtlikkusega. Lunatic („kuutõbine“) oli USA-s veel hiljuti ametlik termin vaimuhaigete kohta.

Hippokratese koolkond tunnistas langetõbe aga juba aju haigusena. (Huvitaval kombel peeti naiste samalaadsete sümptomite – tahtmatud liigutused jm – korral süüdlaseks emakat (vt Horisont 2019, nr 4). Arvati, et tõbe tekitavad takistused kehamahlade liikumisel. Raviks soovitati juua (gladiaatorite) verd ja hingata sisse ebameeldivaid lõhnu. Kaua aega usuti puuvõõriku mürgiste marjade ravitoimesse. Eestis kasutati „krambitõve“ vastu tervet hulka taimi, kuid soovitati läigatada tema selga ka ämbritäis külma vett.

16. sajandil jõuti tõbe käsitledes keskaegse eksortsismi juurest tagasi meditsiini radadele. Seda muidugi ajastu vaimus: epilepsiahooge arvati põhjustavat mürgised miasmid, aurud, millega seostati ka nakkushaiguste levikut. 19. sajandil oli tegemist juba valdavalt psühhiaatria (vähem neuroloogia) valdkonnaga, nn degeneratsioonile viitava haigusega. Cesare Lombroso kriminaalantropoloogia õpetus pidas ka raskemaid kurjategijaid langetõbisteks. 20. sajandi alguses epilepsiast eesti keeles kirjutanud Juhan Luiga ja Peeter Hellat nägid tõve ühe olulise põhjusena eellaspõlvkondade alkoholilembust, aga ka põetud suguhaigusi või siis alatoitlust ja rahhiiti: „pääluud on vildakalt kokku liidetud“.

Jagan artiklit

Liitu uudiskirjaga

- Saadame sulle uudiseid Loodusajakirja värskete väljaannete ja muude olulisemate teemade kohta

Viimased artiklid

Teised artiklid

Liivimaa metropol: uusaegne kindluslinn Riia

Ragnar Nurk Riia oli Rootsi ja hiljem Venemaa Läänemere provintside...

Sõjajärgne baltisakslus: kohanemine võõrsil või sõit Siberisse

Ajaloolane Olev Liivik on põhjalikult uurinud, kes valitsesid Eesti...

Juhan Ross 100 ehk Akadeemik ja Soome armee grenader

Tõnu Viik 14. augustil möödub sada aastat Juhan Rossi sünnist....

Põhjasõja kaudsed kannatajad

Martin Malve Tänavu mais alanud arheoloogilised päästekaevamised kunagisel matmispaigal Tartus...