Raul Veede
21. sajandi alguseks olid entsüklopeediamaailmas õhus mitmesugused märgid, ent nagu suurte muutuste aegadel ikka, ei osatud neid lugeda. 2001. aastal eelmise raamatuaasta puhul Eesti Raadios esinedes nentis „Eesti entsüklopeedia“ (EE) peatoimetaja Ülo Kaevats, et muutusi ennustavad suurte paberentsüklopeediate digivormid, pidades eelkõige silmas CD-versioone, nagu sajandivahetusel populaarne Microsoft Encarta.
2001. aastal loodud ingliskeelset Vikipeediat ei pidanud Kaevats oluliseks või ei teadnudki sellest ning 2002. aastal rajatud eestikeelsest Vikipeediast hakkas meie ajakirjandus rääkima alles 2004. aastal.
EE trükiversiooni Vikipeedia ei mahtunud ning veel pikka aega ei nähtud selles paberteatmikele erilist konkurenti. Kaugel sellest, 2007. aastal kuulutas Hardo Aasmäe EE 15. köite „Maailma maad“ eessõnas optimistlikult: „Eesti Entsüklopeediakirjastuses käivad ettevalmistustööd uue üldentsüklopeedia väljaandmiseks.“ Praktiliste tulemusteni need ettevalmistused paraku ei jõudnud, pigem juhatasid sisse eestikeelsete entsüklopeediate ajaloo uue, nukratoonilise järgu.
Esialgu paistis seis küll igati lootusrikas: 2008. aastal hakkas ilmuma 22-köitelisena planeeritud TEA entsüklopeedia, mida kirjastuse juht Silva Tomingas tituleeris suisa „rahvusentsüklopeediaks“. Algusest peale kavandati paberväljaande kõrvale TEA veebientsüklopeediat. Varem lubatud uue „Eesti entsüklopeedia“ paberväljaande asemel digiti EE ja ENE mõlemad pabertrükid. Summa, mis kulus nende avaldamiseks veebis, kirjutati isegi koalitsioonilepingusse. Tänini on see jäänud viimaseks korraks, kui valitsuse tasandil tunti huvi entsüklopeediate vastu. Entsüklopeediakirjastuse juht Hardo Aasmäe lubas jätkata sisu ajakohastamist digiversioonis. Tundus, et uuel aastatuhandel saab Eesti endale lubada suisa kolme entsüklopeediat, neist vähemalt üht endiselt paberilgi.
2011. aastal läks entsüklopeediakirjastus paraku pankrotti. TEA entsüklopeedia peatoimetaja Ahti Tomingas tõotas kindlal meelel jätkata, ent 2015. aastal ilmus siiski TEA viimane põhiköide, mis lõppes artikliga „Liibüa“. Müüdud 7300 eksemplarist piisas küll kolmandaks kohaks raamatumüügiedetabelis, kuid mitte projekti toimetulekuks. 2016. aastal algas saneerimismenetlus, pankrotist pääsemiseks küsis kirjastus tellijatelt nõusolekut minna täielikult üle e-entsüklopeediale. Paar aastat avaldati veel eriväljaandeid, millest „Eesti Vabariik 100“ osutus 2017. aastal kirjastuste liidu esimenukiks. Kahjuks ei päästnud see ei teatmeteost, mis on nüüdseks veebist kadunud, ega kirjastust, mis kustutati äriregistrist 2021. Silva Tominga sõnul said rahvusentsüklopeediale saatuslikuks majanduskriis, internet, euro tulek ja raamatute käibemaks.
Urmas Nemvaltsi karikatuur, loodud 2012. aastal eestikeelse Vikipeedia 10. aastapäevaks. URMAS NEMVALTS / VIKIPEEDIA
Rohkem ei ole uusi algupäraseid eestikeelseid üldentsüklopeediaid avaldatud. Ka Eestis sündinud erientsüklopeediad, nagu „Eesti maaelu entsüklopeedia“ (2008) ja Ain Raali menukas „Maailma ravimtaimede entsüklopeedia“ (2010) paistavad jäävat samasse aega. Viimased kümmekond aastat on eesti keeles ilmunud üksipäini tõlkelised eri- ja lasteentsüklopeediad (raamatupoodnike sõnul pole needki erilised bestsellerid). Olukorda iseloomustab ilmekalt tõsiasi, et eesti keeles on saadaval vaid üheainsa kirjaniku entsüklopeedia, kuid see kirjanik pole Tammsaare, vaid hoopis Tolkien.
Eesti teatmekirjandusse on saabunud internetiajastu, mida ei iseloomusta mitte üksnes Vikipeedia kasv ja domineerimine (nüüdseks üle 250 000 artikli ehk rohkem kui senistes paberentsüklopeediates kokku), vaid ka erialateatmike avaldamine veebis. Näiteks 2009. aastal loodi „Mereleksikoni“ nüüdisajastamiseks Mereviki. Meediumivahetuse põhjus on nii entsüklopeediatöö ja paberkirjastamise kallidus kui ka lugejate muutunud ootused: veebiteatmikult eeldatakse ülimat ajakohasust, märksa laiemat temaatikat ja sidusust teiste veebiteatmevaramutega.
Suurtele nõudmistele vastata pole sugugi kerge ega odav. Kurb näide on Eesti Instituudi algatatud Eesti-entsüklopeedia Estonica. 2000. aastal sündinud eesti- ja ingliskeelsest entsüklopeediast on veebis järel vaid 2011. aastast pärinev koopia rahvusraamatukogu andmebaasis Digar. See näitab, et nüüdisentsüklopeedia tegemiseks ei piisa üksnes riigi rahastusest: see pole projekt, vaid protsess, mis vajab järjekindlat poliitilist tuge ja pühendumust.
Nii olemegi jõudnud tagasi Karl August Hermanni aegadesse. Tõenäoliselt ei ilmu eesti keeles enam isegi omakeelseid valdkondlikke ega lastele mõeldud paberentsüklopeediaid, rääkimata üldentsüklopeediatest. Uue teadmusmajanduse oludes on entsüklopeediat lihtsalt niivõrd kallis koostada, et seda ei saagi teha teisiti kui tasuta – või siis riiklikult rahastatava projektina, mis vajab kindlat poliitilist tahet. Aastast aastasse korduva eelarvekriisi ja globaalpoliitilise ärevushäire tingimustes ei maksa seda oodates hinge kinni hoida. Ehkki igaüks võib ise otsustada, kas eestikeelne Vikipeedia talle meeldib või mitte, jääb see kardetavasti kogu ettenähtavaks tulevikuks monopoolsesse seisundisse. Minul kui vikipedistil on sellest ääretult kahju.
Raul Veede (1974) on teadusfilosoof ja vikipedist.
Artikkel ilmus Horisondi 4/2025 numbris.