AASTA LOOM | Vetehunt saarmas

Tekst ja fotod: REMEK MEEL

Harilik saarmas on poolveelise eluviisiga loom. Ta on Eestis laialt levinud. Kuigi tema seisundit võib pidada heaks, ei paista tulevik rõõmustav: on ohumärke, mis tema elupaiku tunduvalt halvendavad. Tänavuse aasta looma aupaiste on talle aga igati sobilik, sest alanud on põhjalik saarmaseireaasta.

Isiklik saarmakool

Minu kõige viimane kokkupuude saarmaga oli Tallinna loomaaias Lõuna-Ameerika vihmametsa majas, mille ekspositsiooni kuuluvad Aasia sõrmiksaarmad (Aonyx cinereus). Loomad ei tahtnud ennast eriti näidata, kuid vana saarmavaatlejana märkasin, et keegi siiski piilub peidupaigast. Rahvahulk ootas ja ootas, aga loomad ei tulnud nähtavale. Asutasin ennast lahkuma, kuid väike viivitus saarmaste veekogu paksu klaaseina taga tasus ära.

Ootamatult ilmus noor isend, kes ujus osavalt vee all ja tegi hämmastavalt graatsilisi pöördeid. Sel hetkel tabasin ennast mõttelt, et olenemata liigist on saarmas ikka saarmas. Paljud inimesed jumaldavad ja armastavad neid, ent väike vähemus ei salli saarmaid sugugi, sest nad käivad kalatiigist matti võtmas ja mõne arvates söövad suurema osa kalu kalamehe eest ära.

Mis seal salata, minu loodusmehe tee algusest peale on saarmas olnud üks mu lemmikliik, keda jälgida, jäädvustada ja uurida. Noorena liikusin kuid saarma radadel, et seda vetehunti kas või korraks näha. Tunne oli veelgi parem, kui sain temast mõne pildi teha. Saarmas on mulle siiani meeliköitvaim liik, keda pildile püüda.

Kõige isiklikum kokkupuude saarmaga on mul aga lausa perekondlik, sest meie peres kasvas kunagi üles noor saarmas Otto. Olles noor looduskaitsetöötaja ja tulihingeline saarmauurija, ei olnud mul muud võimalust kui inimeste leitud loomake üles kasvatada, kuna ükski loomaaed tol ajal noort isaslooma ei vajanud.

<!--zlick-paywall-->

Hea sõbra Madis Põdra kaudu sain Hispaania veterinaaridelt nõu, kuidas alatoitunud ja pooloimetu loomake elule aidata. Nii oligi meil mõne aja pärast saarmapoiss, kes ei söönud mitte kilo kala päevas, nagu kirjandus väidab, vaid lausa kaks kilo.

Otto kasvatasime üles jõe ääres. Ta oli aastasena suur võimas inimpõlglik isasloom, kes tunnistas ainult oma pereliikmeid ja kodus (minu kodumaja asub otse jõe ääres) käis üha harvem ja harvem, kuniks enam ei tulnudki.

Selleks et noorsaarmas õpiks korralikult kalastama, jalutasin temaga palju tunde jõgesid mööda: mina astusin pikkade kummikutega vees ja tema „kammis“ püüdlikult jõge. Nii sai juba poole aastaga Ottost eeskujulik kütt, kes oskas eri tüüpi veekogudes edukalt jahti pidada, jäämata nälga.

Olin samal ajal aktiivne saarmauurija ning suurem osa ajast kulus sellele. Uurisin Eesti veekogudel asuvaid sillaaluseid, kust sai teavet saarmaste tegemiste kohta. Tutvusin peaaegu iga päev mõne tema elupaigaga ja tegevusjälgedega, jälgisin loomi. Olen seda aega oma elus nimetanud saarmakooliks. See andis mulle tohutult palju infot, mida ühestki raamatust ega teadusartiklist selle liigi kohta ei leia.

Kui Otto oli meie juurest ära läinud, käis ta vahel öösiti ikka mu akna all vilistamas. Samamoodi, nagu ta oli seda teinud väiksena, kui kõht oli läinud tühjaks. Sellest ajast saati on saarma vile üks loodushelisid, mille ilmeksimatult ära tunnen ja mille järgi saan kinnitust saarma olemasolust.

Laia levilaga, kuid ohulähedane

Maailmas elab kolmteist liiki saarmaid. Eestis elutseb neist harilik saarmas (Lutra lutra), kes on ühtlasi kõige laiema levikuga saarmaliik maailmas. Ta asustab kogu Euroopat, levides lõunas kuni Põhja-Aafrikani ja idas Aasiani (vt joonist loo lõpus). Praeguseks on saarmad tagasi ka mitmes Euroopa paigas, kust nad 19. sajandil kadusid. Näiteks kohtab harilikku saarmast taas Hollandis [1, 4]. Ent näiteks Jaapanis on liik loodusest kadunud alates 1980. aastast. IUCN-i järgi on harilik saarmas maailmas ohulähedane liik, kelle arvukus on viimastel aastatel vähenenud.

Harilik saarmas on ninaotsast sabaotsani mõõdetuna 1−1,2 meetrit pikk, emased loomad on väiksemad ja isased suuremad. Ta kaalub keskmiselt 7−12 kg. Paikkonniti võib loomade kaal pisut erineda, nt Šotimaal on emaste keskmine kaal 5,1 kg ja isastel 7 kg, aga Norras on emastel 5,9 kg ja isastel 8,5 kg [4]. Karvkate on saarmal pruun kuni mustjaspruun, kurgu- ja kõhualune valkjashall kuni hõbevalge [5]. Hästi jääb silma tema jässakas lühikeste jalgadega kere, pikad vurrud ning pikk ja jäme saba. Poolveelise eluviisi tõttu on tema varvaste vahel ujunahad, mis hõlbustavad liikumist vees. Ent ka maa peal on ta nobe liikuja.

Saarmas toitub kõigest, mida ta veest kätte saab: kaladest, konnadest, imetajatest, vähkidest, putukatest ja lindudest. Menüü oleneb hooajast ja kõige mitmekesisem on see mõistagi suvel. Kõige sagedam toiduobjekt on kalad: 30–40% [5]. Soojal ajal kuuluvad saarma toidusedelisse veega seotud lindude pojad ja poolveelised imetajad, konnade osakaal on väike. Kui on saabunud sügis ja veekogud jäätunud, suureneb konnade osakaal toidus järsult. Jääkatte ajal toitub saarmas põhiliselt konnadest ja kaladest.

Saarmapoegi kantseldab emasloom

Soodsates oludes toob saarma emasloom ilmale ühe pesakonna aastas, Eestis tavaliselt kord kahe aasta jooksul. Sigimisvalmidus oleneb looma üldseisundist, mida mõjutavad eelkõige toidu rohkus ja kättesaadavus. See omakorda oleneb ilmastikust, veerežiimi eripäradest ning toiduliikide paiknemisest.

Pojad võivad saarmal sündida igal aastaajal, ent näiteks Põhja-Šotimaal ja Põhja-Euroopas on poegimine üldjuhul siiski sesoonne, samas meil Eestis on väikeseid poegi leitud nii hilissügisel kui ka varakevadel. Saarmad on suutelised pärast viljastamist loodete arengu pausile panema ja kui olud paranevad (nt süüa on külluses), siis kannavad tiinuse lõpuni.

Eestis sünnivad saarmapojad enamasti mais-juunis, pesakonnas võib olla kuni viis poega, harilikult siiski kaks kuni kolm poega. Suve lõpuks on osa neist ühel või teisel moel hukkunud: Eestis jääb talve üle elama keskmiselt 2,3 poega pesakonnast [5].

Vastsündinud poeg kaalub 100–120 grammi, ühe kuu vanusena aga juba 700–800 grammi. Tema silmad avanevad 15–20 päeva vanuselt. Ema imetab poegi 12–14 nädalat, kuid tahket lisatoitu hakkavad nad sööma juba kuuvanuselt.

Koos emaga lähevad pojad vette kahekuuselt, siis on nad umbes kilogrammiraskused. Aastaselt kaalub saarmas kolm kuni viis kilogrammi. Pojad jäävad ema juurde harilikult järgmise sigimistsükli alguseni, seega enamasti ka järgmiseks suveks. Emaloomi on siiski nähtud isegi koos kaheaastase pojaga [5].

Kodupiirkond oleneb veekogust

Eestis asustab saarmas kõiki siseveekogusid ja rannikumerd. Saarma põhielupaigad on suuremad jõed ja järved, kuid nad liiguvad ka mööda väga väikeseid kraave ja ojasid. Saarma koduterritooriumiks peetakse ühe emasaarma ja ta pesakonna tuumikala [12]. Isaslooma territoorium võib kattuda mitme emase kodupiirkonnaga [4].

Eestis asustab saarmapesakond keskmiselt 6,5 km pikkuse jõelõigu, aga see võib olla ka kaks-kolm kuni kümme kilomeetrit pikk [5]. Kodupiirkonna suurus oleneb veekogu tüübist. Euroopas on teada 80 km pikkusi isassaarmate territooriume [4]. Eestis ei ole raadiotelemeetrilisi saarmauuringuid tehtud, mistõttu meil väga täpset ülevaadet pesakonna koduala ulatusest ei ole.

Talvisel ajal võib saarma tegutsemisala olla märksa väiksem ja teistsugusem: sageli kogunevad loomad lahtise veega paikadesse, kust saab paremini toitu hankida. Näiteks mõnel aastal on Alam-Pedja looduskaitsealal Suur-Emajõe lahtistele lõikudele koondunud mitu looma. Mõnekilomeetrisel lõigul on loendatud lausa seitse saarmast (autori vaatlused).

Seisund on olnud hea

Praegu on Eesti saarmapopulatsioon heas seisundis, liik asustab ühtlaselt kogu meie vetevõrku ning ei puudu ka suurematelt saartelt ja rannikumerest. Saarma tegevusjälgi võib märgata kõikjal talle sobilikes elupaikades ja küllaltki lihtne on ka looma ennast näha. See näitab meie veekogude head ökoloogilist seisundit.

Sellel on kaks peamist põhjust. Esiteks jäi pärast Nõukogude aega põllumajandus soiku ja seetõttu ei sattunud aastaid pinnavette suures koguses keemilisi ühendeid, mis paratamatult kaasnevad intensiivse põllumajandusega. Veekeskkond on eriti tundlik jääkainete suhtes, nagu näiteks raskmetall elavhõbe, mis veekeskkonda sattudes jääb sinna väga pikaks ajaks ja kahjustab elustikku [12].

Teine väga oluline põhjus on kopra ulatuslik levik kogu Eestis. Kobras on võimas elupaikade looja, tema töö märgalade kujunemisel on hindamatu. Kopra tegevuse tõttu on Lõuna-Eesti täis mikromärgalasid. Isegi kui loomad saavad hukka, võib koprapais veel aastaid vett üleval hoida. Nõnda loob nn kopramärgala toitumis- ja varjevõimalusi paljudele liikidele, alustades konnadest ja lõpetades rähnide ja must-toonekurega. Mina pean kobrast loodusliku mitmekesisuse peainseneriks, sest ilmselgelt on see mitmekesisus hoomamatult rikkam just tänu temale.

Mürkained veekeskkonnas

Põllumajandus muutub aasta-aastalt järjest intensiivsemaks. 1997. aastal kasutati põllumajanduses 199,4 tonni pestitsiide, aga 2006. aastal 466 tonni [3]. Ent 2022. aastal kulus taimekaitsevahendeid toimeaine kogusesse ümberarvutatult juba 777 tonni, mis on küll kuuendiku võrra vähem kui eelmisel aastal ja vähem kui üle-eelmise aastal [14]. Need arvud on väga kõnekad ega tähenda Eesti veestikule midagi head.

Üks toimeainetest on glüfosaat, millega tõrjutakse põllult umbrohtusid. Kas olete märganud pruunikaspunaseid põlde, kus taimed on justkui ära kõrbenud? Seal on kasutatud glüfosaati. Selle esmane laguprodukt on aminometüülfosfoonhape ehk AMPA: palju püsivam aine ja väga toksiline. Enamikule konnaliikidele on glüfosaat surmav. Veekogude toiduahelais kuhjub glüfosaat kalades, põhjustades geenikahjustusi ja immuunsüsteemi häireid [8].

Keskkonnaagentuuri 2022. aasta seiretulemuste kokkuvõtte põhjal oli AMPA-sisaldus üle piirmäära Ruhijärve vees ning Murati järve ja Tündre järve setetes. Nii AMPA-t kui ka glüfosaati leidus üle määra Hino, Jõksi ja Vagula järve põhjasetetes, glüfosaati aga Aheru järve põhjasetetes. Ühtlasi on nenditud, et kõik seire 24 väikejärve on keemiliste saasteainete poolest halvas seisundis: see tuleneb elustiku elavhõbedasisaldusest (veekeskkonda satub elavhõbe peamiselt atmosfäärist, kuhu see paiskub näiteks tahkekütuste põlemisel). Toona mõõdeti ohtlike ja saastavate ainete sisaldust kuues jõelävendis ja needki tulemused on kurvastavad. Kuura, Pedeli, Pärlijõe, Raudna ja Vaidva jõe põhjasetetes leidus AMPA-t üle piirmäära, Raudna jões ka glüfosaati [2].

Seega ei paista veekeskkonna ja saarma tulevik keskkonnaseire põhjal sugugi helge. Paraku ei anna seire täit ülevaadet, sest pinnavette satub teisigi toimeaineid. Intensiivpõllumajanduse mõju on lihtsalt kõige tuntavam, kuna keemiliste taimemürkide ja väetiste tarvitus üha suureneb ning nende koostisained jõuavad veekogudesse.

Elupaikasid jääb vähemaks

2000. aastal kuulus Eestis elavate kobraste asurkonda hinnanguliselt 18 000 – 20 000 isendit. Praegu on neid üle poole vähem. Üldtendentsi järgi loomade hulk pesakonnas väheneb ja ka pesakondade arv väheneb.

Ühtlasi on inimene hakanud aktiivsemalt taastama ja puhastama maaparandussüsteeme, kus koprapaisudel ei ole enam kohta. Nõnda jääb saarmale meelepäraseid elupaiku vähemaks. Elupaikade kadu on keskkonnamürkide kõrval üks peapõhjus, miks saarmapopulatsioon võib taanduda. Saarmale mõjub negatiivselt, kui jõekäärud kaevatakse sirgeks, märgalad kuivendatakse, kaldaalade taimestik hävineb ja ilmnevad muud inimmõjust tulenevad muutused veekeskkonnas [12].

Jõekääre me enam siiski sirgeks ei kaeva, kuid kobraste tegevusega aastate jooksul käänuliseks muutunud peakraavid kaevatakse maaparanduse käigus ikkagi uuesti sirgeks. Kuivenduskraavid rikuvad elupaiku: nende isepuhastusvõime ja liigiline mitmekesisus on tunduvalt väiksem. Kuivendusest mõjutatud veekogudel on saarmaste arvukus märksa väiksem kui looduslikel veekogudel [13].

Kõige selle tõttu võib saarmapopulatsioon järgmiste kümnendite jooksul hakata Eestis vähenema. Halvimal juhul võivad korduda 1980. aastad, kui saarmaid oli iseäranis vähe. Aastail 1955–1965 vältas Eesti väikejõgede süvendamise esimene suur laine, mille järel saarmapopulatsioon vähenes suuresti: 1975–1982 loendati aastas ainult 300–350 isendit. Üks peapõhjusi oli tõenäoliselt elupaikade vaesumine [5].

Teetruubid saarmaste meele järele

Palju mõjutab saarmast üha tihenev liiklus, intensiivne teedeehitus ja sildade rekonstrueerimine. Seepärast hukkub neid liikluses üsna rohkesti. Saarmad on uute vesiehitiste suhtes küllaltki umbusklikud. Kui miski ei tundu neie turvaline, näiteks on truup ehitatud ilma kallasrajata või paigaldatud lihtsalt toru, millest vesi läbi voolab, siis nad seda läbipääsu ei kasuta, vaid lähevad ületama teed, kus liiguvad sõidukid.

Eestis ei koguta andmeid liikluses hukka saanud saarmaste kohta, mistõttu ei ole ka täpset ülevaadet. Ent tõenäosus sel viisil surma saada on aina suurem. Näiteks juba 1991. aastal leiti Šotimaal tehtud uuringus, et 49% 113 saarmast oli hukkunud liikluses [4].

Õnneks rajatakse praegusajal üha rohkem metsloomadele mõeldud läbipääse teede alt ja pealt. Saarmastele ehitatakse teetruupide juurde tehiskallasrajad, mis aitavad tublisti vähendada loomade hukkumist liikluse tõttu. Ka Rail Balticu trassikoridori truupide puhul püütakse seda asjaolu järgida.

Hukkuvad koprajahi käigus

Saarmas on kolmanda kaitsekategooria kaitsealune liik. Teda ei kütita, kuid ometi hukkub arvestatav hulk saarmaid igal aastal jahi käigus.

Saarmas tegutseb aktiivselt kõigis kopra elupaikades, mistõttu langeb ta üsna tihti kopra asemel jahisaagiks. Koprajahil kasutatakse Conibear-tüüpi raudasid, kuhu satub suurema tõenäosusega saarmas, sest ta on uudishimulikum ning liigub kaldaalal ja vees rohkem ringi kui rahulik kobras.

Samuti on jahimeestel sageli raske vahet teha, kas vees ujub kobras või saarmas, nõnda jääb püssi ette ka saarmaid. Jahimeeste kogutud kinnitamata andmetel on iga viies koprajahil lastud loom saarmas, Lõuna-Eestis aga iga kolmas-neljas [11].

Keskkonnaagentuuri jahistatistika andmetel hukkus 2022. aastal kopra kaaspüügil 27 saarmast. Kardetavasti ei kajasta ametlikud andmed tegelikku olukorda ja surma saanud isendeid võib olla rohkem. Eelmise jahiseadusega oli saarma kaaspüük koprajahil seadustatud, hukkunud saarmast tuli üksnes teada anda. Praeguse jahiseaduse järgi ei ole saarma kaaspüük seaduslik, kuid seda on võimatu vältida, eriti kui jahti peetakse püünisraudadega.

Saarmaseire

Eesti saarmapopulatsiooni käekäigu kohta on juba eelmisest sajandist saadik olemas korralikud andmed. Sellesse on suure panuse andnud Eesti poolveeliste loomade uurimise grand old man Nikolai Laanetu, kes on seda tööd teinud alates 1960. aastatest. Tema eestvõttel ja ärgitusel on tublisti edenenud poolveeliste loomade seire, ühtlasi on ta koolitanud välja need vähesed inimesed, kes praegu kopra ja saarmaga tegelevad.

Kaitsealuse liigina kuulub saarmas riikliku seire programmi. Tema puhul rakendatakse levikuseiret [6, 9, 10]. See tähendab, et mahukamat seiret tehakse iga kuue aasta tagant; siis inventeeritakse kõiki juhuslikult valitud 188 UTM-püsiruutu (vt joonist). Vaheaastatel uuritakse läbi kümnendik nendest ruutudest, mis selgitatakse iga kord välja juhuvaliku teel. Viimane ulatuslik saarmaseire oli 2018. aastal ja seega on tänavu taas saarmaseireaasta.

Levikuseire ei võimalda väga täpselt hinnata populatsiooni suurust, kuid see aitab välja selgitada populatsiooni suundumusi: kuidas on liigi levik muutunud? 2018. aasta seireandmete järgi on saarmapopulatsioon Eestis soodsas seisundis, liik on levind üle kogu Eesti, asustades ka suuremaid saari ja rannikumerd. Ühtlasi saab toonaste tulemuste põhjal öelda, et saarmapopulatsiooni tihedus veeökosüsteemides tagab liigi püsimise ka kaugemas tulevikus. Populatsiooni seisundit peetakse soodsaks, kui püsiseire ruutudest on asustatud vähemalt 80% ja miinimumarvukus ei kahane alla tuhande isendi.

1. Brussaard, Martin 2021. Our Significant Otter. Wageningen University, Duch Mammals Society, www.zoogdiervereniging.nl/sites/default/files/2021-11/Final%20report%20otter%20improvements%2C%20Martin%20Brussaard.pdf.

2. Keskkonnaagentuur 2022. Riikliku keskkonnaseire programmi 2022. aasta seiretulemuste kokkuvõte, keskkonnaportaal.ee/sites/default/files/Teemad/Keskkonnaseire/Keskkonnaseire_tulemuste_kokkuvote_2022.pdf.

3. Kotkaklubi 2009. Must-toonekure Ciconia Nigra kaitse tegevuskava aastateks 2009‒2013, keskkonnaamet.ee/media/714/download.

4. Kruuk, Hans 2006. Otters: ecology, behaviour and conservation. Oxford University Press, Oxford, UK.

5. Laanetu, Nikolai 2007. Südi saarmas. – Eesti Loodus 58 (3): 118–127.

6. Leivits, Meelis 2012. Eesti riikliku keskkonnaseire eluslooduse mitmekesisuse ja maastike seire alamprogrammi 6.3.12: Saarmas, 2012. a. aruanne ja liigi seisundi analuus. Keskkonnaamet.

7. Loy, Anna et al. 2022. Lutra lutra. The IUCN Red List of Threatened Species 2022, dx.doi.org/10.2305/IUCN.UK.2022-2.RLTS.T12419A218069689.en.

8. Luik, Anne 2016. Mahepõllumajandusteadlane Anne Luik: glüfosaadi kasutamine tuleb keelata. – Maaleht, 10. mai, maaleht.delfi.ee/artikkel/74478601/mahepollundusteadlane-anne-luik-glufosaadi-kasutamine-tuleb-keelata.

9. Meel, Remek 2008. Eesti riikliku keskkonnaseire eluslooduse mitmekesisuse ja maastike seire alamprogrammi 6.3.12: Saarmas, 2008. a. aruanne. Keskkonnaamet.

10. Meel, Remek 2009. Eesti riikliku keskkonnaseire alamprogrammi 6.3.12: Saarmas, 2009. a. aruanne. Keskkonnaamet.

11. Meel, Remek; Meel, Signe 2014. Saarma (Lutra lutra L) kaitse tegevuskava. Keskkonnaamet.

12. Ruiz-Olmo, Jordi et al. 2008. Lutra lutra. – In: IUCN 2012. IUCN Red List of Threatened Species. Version 2012.2.

13. Sidorovich, Vadim E. 1997. Mustelids in Belarus. Evolutionary Ecology, Demography and Interspecific Relationships. Zolotoy Uley Publisher, Minsk: 263.

14. Statistikaamet 2023. 2022 aastal turustatud taimekaitsevahendite kogused langesid. Statistikaamet, 12.06.2023, www.stat.ee/et/uudised/2022-aastal-turustatud-taimekaitsevahendite-kogused-langesid.

REMEK MEEL (1978) on teinud aastaid saarmaseiret, töötab Tartu ülikoolis maastike töörühmas; mitme loodusfilmi autor.