Andrus Mölder
Iraan on paljurahvuseline riik. Sealne suurim rahvas on pärslased, kes hõlmavad Iraani umbes 93 miljonist elanikust ligikaudu poole. Iraan on selgelt pärslaste riik, sest pärslaste rahvuslikud õigused ja võimalused on seal suuremad kui teistel rahvastel. Peale pärslaste elab Iraanis riigiga rahvastest arvukamalt aserbaidžaane, turkmeene ja araablasi. Riigita rahvastest on Iraanis suuremal hulgal talõšše, gilakke, mazandaraane, kurde, lurisid ja belutšisid. Osa rahvastikuteadlasi peab Iraanis elavaid kaškaisid aserbaidžaanlaste etniliseks rühmaks ja kaškai keelt aserbaidžaani keele murdeks. Ent üha enam on hakanud levima arusaam, et kaškaid on eraldi rahvas, ehkki nad on kultuuri ja keele poolest aseritele lähedased. Kõik Iraani riigita rahvad elavad valdavalt üsna kompaktsel territooriumil, kuid kurdide ja luride asualad on teineteisest eraldatud piirkonnad.
Talõšid
Talõšše on maailmas eri hinnangutel üks kuni kaks miljonit, mõne talõši rahvuslase hinnangul isegi kuni viis miljonit. Nende traditsiooniline asuala paikneb Kaspia mere edelakaldal. 600 000 kuni miljon talõšši elab Aserbaidžaanis (sealsetel ametlikel andmetel alla 100 000, sest Aserbaidžaani rahvaloendustel keeldutakse talõšše sageli eraldi rahvusena kirja panemast) ja 700 000 kuni miljon (talõši rahvuslaste hinnangul kuni kaks miljonit) Iraanis. Taloši keele kasutajaid on eri hinnangutel 200 000 – 800 000. Talõšid nimetavad oma kodumaad Tolışiks ja Tolışstaniks (Talõšistan). Iraanis elavad talõšid peamiselt Gīlāni provintsi loodeosas. Erinevalt enamikust Iraani elanikest ja Aserbaidžaanis elavatest talõššidest (kes on šiiidid) on Iraani talõšid usutunnistuselt valdavalt sunniidid.
Talõššide asuala paikneb Iraanis niiskes subtroopilises kliimavöötmes. Sademeid on seal Kaspia mere äärsetel aladel keskmiselt 1500–2000 mm ja merest kaugemale jäävatel aladel 800–1500 mm aastas. Talõššide tasandikuala temperatuurid on mõõdukad. Päevane keskmine maksimumtemperatuur ulatub seal 30 °C-ni ainult juunis, juulis ja augustis; detsembrist märtsini on see näitaja 8–12 °C. Öine keskmine miinimumtemperatuur on juunist septembrini 18–21 ja detsembrist veebruarini 2–6 °C.
Iraani talõššide alal Kaspia ääres asub kitsas rannikutasandik ja merest kaugemal on mäestikuala. Paljud Iraani talõšid elavad maapiirkonnas ja tegelevad põllumajandusega, kasvatades teravilja, tsitruselisi ja puuvilju. Kuna piirkond on Iraani mõistes suhteliselt metsarikas, on seal olulisel kohal metsandus ja puidutööstus. Iraani talõššide alal paiknev Astara linn (talõši keeles Ostoro) on peamine kaubandussõlm, mille kaudu kulgeb kaubavahetus Iraani ja Aserbaidžaani vahel. Seejuures kannab ka teisel pool piiri Aserbaidžaanis asuv linn Astara nime.
Gilakid
Gilakkide traditsiooniline asuala Kaspia mere läänepoolsel lõunakaldal jääb täielikult Iraani territooriumile. Gilakke elab Iraanis 3–4,8 miljonit, kuid neist ainult umbes 1,6–2 miljonit kasutab gilaki keelt. Peaaegu kõik Iraanis elavad gilakid on kakskeelsed, kasutades esimese või teise keelena pärsia keelt. Usutunnistuselt on gilakid šiiidid. Gilakid nimetavad oma kodumaad گیلان [Gīlān], (eesti keeles Gīlān). Valdavalt elavad gilakid Iraani Gīlāni provintsis, vähemal määral Alborzi ja Qazvīni provintsis, Māzandarāni provintsi idaosas ja Teherani provintsis.
Loodusolude poolest on gilakkide asuala väga sarnane talõššide omaga. Ent gilakkide kodupiirkond pole nii mägine kui talõššide oma ja sealsel laial rannikutasandikul on väga head tingimused riisikasvatuseks. See ongi Iraani peamine riisi- ja teekasvatuspiirkond. Tähtsal kohal on ka siidikasvatus. Tööstusharudest on olulised tekstiili- ja toiduainetööstus ning viimastel aastatel ka mootorsõidukiosade tootmine. Gilakkide asuala peetakse Iraani üheks kõige haritumaks piirkonnaks.
Mazandaraanid
Mazandaraanide kodumaa Kaspia mere idapoolsel lõunakaldal jääb samuti täielikult Iraani alale. Mazandaraane on Iraanis 3,2–4,8 miljonit, kuid neist ainult umbes 1,35 miljonit kasutab aktiivselt mazandaraani keelt. Usutunnistuselt on mazandaranid enamjaolt šiiidid. Ilmselt kõige tuntum osaliselt mazandaraan oli aastail 1925–1941 Iraani šahhi tiitlit kandnud Reẕā Shah Pahlavī (1878–1944), kelle isa oli mazandaraan ja ema aser. Muide, just selle šahhi valitsusajal sõlmiti 1931. aastal Eesti-Pärsia sõprusleping.
Mazandaraanid nimetavad oma kodumaad مازرون [Māzerūn], (eesti keeles Māzandarān, kuid austamaks mazandaraanikeelset nime võiks olla ka Māzerūn). Mazandaraanid elavad valdavalt Iraani Māzandarāni provintsis, vähemal määral Alborzi provintsis, Golestāni provintsi lääneosas ning Semnāni ja Teherani provintsis.
Mazandaraanide kodumaa tasandikualal valitseb parasvöötme subtroopiline kliima. Sademeid on piirkonna põhja- ja lääneosas aastas 1000–1500 mm, kuid lõuna pool mäestikualal 150– 500 mm. Õhutemperatuurid on Kaspia-äärsel madalikul mõõdukalt kõrged, kuid mäestikualal madalad. Näiteks piirkonna keskuses Saris on päevane keskmine maksimumtemperatuur eri kuudel 12–31 °C ja aastakeskmine 22 °C. Öine keskmine miinimum temperatuur on eri kuudel 3–21 °C ja aastas keskmiselt 12 °C.
Mazandaraanide ala on põhiliselt mägine, kuid looduslikult mitmekesine: seal asuvad Kaspia mere äärsed liivarannad ja lõuna pool nii laialehised metsad kui ka parasvöötme vihmametsad ja rohtlad. Piirkonna taimestik on väga lopsakas ja eristub sellega Iraani paljude teiste piirkondade omast. Enamik mazandaraanide asualast paikneb Alborzi mäestikualal, mille kõrgeim mägi on 5609-meetrine tegevvulkaan Damāvand, absoluutse kõrguse poolest kaheteistkümnes mägi maailmas.
Mazandaraanide asuala paikneb Teherani vahetus läheduses ning on üks Iraani arenenumaid piirkondi. Seal leidub hulganisti loodusvarasid, millest tähtsamad on Kaspia mere suured nafta- ja maagaasimaardlad. See on ka Iraani peamine kalakasvatuspiirkond. Just mazandaraanide ja gilakkide kodumaa on Iraani peamine musta kalamarja tootmispiirkond. Muu hulgas toodetakse seal maailma kalleimat kaaviari Almas, mille lähteks on eriti haruldase albiino beluuga üle 60 aasta vanuse emaskala munarakkude kogum. Selle kaaviari kilogrammi hind ületab 25 000 dollarit. Majanduslikus mõttes on mazandaraanide asualale väga tähtis ka Iraani-sisene turism, sest seal on palju ajaloolisi, kultuurilisi ja looduslikke huviväärsusi. Kümnest riigist koosnev majanduskoostöö organisatsioon ECO valis 2022. aastal Māzandarāni provintsi organisatsiooni turismipealinnaks.
Belutšid
Belutšisid on maailmas 12–15,5 miljonit. Enamik neist ehk 8,3 miljonit elab Pakistani lõunaosas. Iraanis elab 3,8–4,9 miljonit belutšit ja neist 2,2–3 miljonit on belutši keele kasutajad, räägivad selle keele eri murdeid. Usutunnistuselt on Iraani belutšid valdavalt sunniidid. Belutšid nimetavad oma kodumaad بلۏچستان (Balòcestàn, eesti keeles Belutšistan). Iraani territooriumile jääb Belutšistanist umbes 200 000 ruutkilomeetrit. Belutšid elavad Iraanis põhiliselt Sīstān va Balūchestāni provintsis, vähemal määral Kermāni provintsi lõunaosas, Lõuna-Khorāsāni provintsi kagunurgas ja Hormozgāni provintsi idaosas.
Belutšide asuala Iraanis on põhiosas sademetevaene kõrb. Enamikus Iraani Belutšistanis sajab aastas 125–200 mm, kuid piirkonna loodeosas isegi alla 100 mm. Sealsed keskmised päevased maksimumtemperatuurid ületavad mõnel pool 35 °C ja temperatuurirekord on 51 °C lähedal. Kõige kuumem kuu on enamikus kohtades juuli. Kõige külmem kuu on jaanuar ja siis (aga ka detsembris ja veebruaris) võib temperatuur langeda mõnel pool ka alla nulli. Näiteks piirkonna suurimas linnas Zahedanis on mõõdetud külmarekord –22 °C.
Belutšide perekond oma kodu ees. Foto: MOSTAFAMERAJI / WIKIPEDIA
Majanduslikus mõttes on belutšide asuala Iraani kõige mahajäänum ja vaesem piirkond. Suured alad on seal asustatud väga hõredalt. Kuigi Iraani Belutšistani linnades elab natuke üle poole elanikest, on seal tööstusettevõtteid väga vähe. Samas on piirkonnal suur tulevikupotentsiaal, sest rikalikult leidub maavarasid, muu hulgas vaske, kroomi, graniiti, rauda, mangaani, tsinki, pliid, tina, niklit, kulda, hõbedat ja plaatina. Enamikku loetletud maavaradest seal veel ei kaevandata.
Belutši mehed löövad traditsioonilist tantsu. Foto: AHSAN FAROOQ BAKHRI / WIKIPEDIA
Kurdid
Kurde on maailmas eri andmetel 32–45 miljonit, mõne kurdi rahvusliku organisatsiooni hinnangul isegi kuni 55 miljonit. Kurdide traditsiooniline asuala paikneb tänapäeva Türgi, Iraagi, Iraani ja Süüria territooriumil. Kõige enam elab kurde Türgis – 14–25 miljonit. Iraagis on neid 7–9 miljonit ja Süürias 2–4 miljonit. Iraanis elab 9–12 miljonit kurdi.
Iraani läänepoolsed kurdid elavad enamjaolt Kermānshāhi, Kurdistani, Lääne-Aserbaidžaani ja Īlāmi provintsis, vähemal määral ka Lorestāni ja Hamadāni provintsis. Türkmenistani piiri äärsed kurdid elavad valdavalt Põhja-Khorāsāni ja Khorāsān-e Razavī provintsis, vähemal hulgal Golestāni provintsis. Usutunnistuselt on Iraanis elavad kurdid põhiliselt sunniidid, kuid Kermānshāhi ja Īlāmi provintsis on suhteliselt palju šiiitidest kurde. Kurdid ütlevad oma kodumaa kohta Kurdistan ehk کوردستان (eesti keeles samuti Kurdistan).
Kurdide puhul on tähtis rõhutada, et nad ei ole maailma suurim riigita rahvas, kuigi Eesti meedias on seda tihti väidetud. Tegelikult on praegusel ajal maailmas vähemalt kuus rahvast, keda on kurdidest rohkem ja kellel ei ole oma riiki ja osal ka rahvuslikku autonoomset piirkonda. Küll aga on kurdid maailma suurim riigita rahvas, kes on ka 21. sajandil üsna agaralt võidelnud oma rahvuslike õiguste eest.
Loodusoludelt on kurdide asuala Lääne-Iraanis suhteliselt inimsõbralik. Sademeid on aastas valdavalt 350–800 mm. Iraani kurdide asuala suurimas linnas Kermānshāhis (keskkurdi keeles Kirmaşan) on päevane keskmine maksimumtemperatuur juunist septembrini 34–39 °C ja kõige külmematel kuudel detsembrist veebruarini 9–12 °C. Öine keskmine miinimumtemperatuur on juulis ja augustis 17–18 °C, kuid novembrist märtsini –3 kuni +3 °C. Mõõdetud temperatuurirekordid on +44,1 °C ja –27 °C.
Kogu Iraani Kurdistan on mägine piirkond. Enamik alast on merepinnast ühe kuni kahe kilomeetri kõrgusel (piirkonna suurim linn paikneb 1350 m kõrgusel). Piirkonna kõrgeim mäetipp Cheekha Dar (kurdi keeles Çîxî Derê) asub üsna täpselt Iraagi-Iraani piiril (Iraani vaates Lääne-Aserbaidžaani provintsis) ja ulatub merepinnast üle 3,6 kilomeetri kõrgusele. Enamasti peetakse seda mäetippu siiski Iraagi territooriumil asuvaks. Täielikult jäävad Iraani Kurdistani kolm mäetippu, mille kõrgus merepinnast on üle 3,3 kilomeetri.
Majanduse poolest on Iraani Kurdistan üks Iraani vaesemaid piirkondi. Ainult belutšide asuala on veelgi vaesem. Iraani Kurdistanis on taristu valdavalt väga halvas või halvas seisukorras. Sinna tehakse väga vähe investeeringuid ja valitseb suur tööpuudus.
Kurdi vanaema koos lapselapsega Novruz’i ehk Iraani uusaastapidustustel. Novruz’i tähistatakse põhjapoolkera kevadisel pööripäeval ja Iraani kalendrite järgi on see uue aasta esimene päev. Gregoriuse kalendris langeb see tavaliselt vahemikku 19. märts kuni 22. märts. Novruz’i juured peituvad zoroastrismis. Paljud Lääne-, Kesk- ja Lõuna-Aasia, Kaukaasia, Musta mere ümbruse ja Balkani rahvad on seda tähistanud juba üle 3000 aasta. Foto: SALAR ARKAN / WIKIPEDIA
Lurid
Luride traditsiooniline asuala paikneb täielikult Iraani territooriumil Iraani lõunapoolses lääneosas. Iraanis elab umbes kuus miljonit luri ja neist üle kolme miljoni (mõningatel andmetel isegi peaaegu viis miljonit) kasutab aktiivselt luri keelt. Usutunnistuselt on lurid peamiselt šiiidid. Lurid elavad Iraanis valdavalt Lorestāni provintsis ja vähemal määral selle naaberaladel seitsmes provintsis. Kogu luride asuala Iraanis on mägine. Isegi sealsed orud paiknevad merepinnast üle 500 meetri kõrgusel. Enamik sellest piirkonnast on merepinnast ühe kuni kahe kilomeetri kõrgusel. Mägedevahelised tasandikud, kus tegeletakse põllumajandusega, asuvad valdavalt merepinnast üle 1500 meetri kõrgusel. Kõrgeim mäetipp Oshtoran Kuh paikneb merepinnast 4050 meetri kõrgusel.