Vene geograafiaseltsis hakati 1845. aastal aktiivselt uurima Vene impeeriumi väikerahvaid, algataja oli Karl Ernst von Baer (1792–1876). Tema tööd jätkasid nimekad lingvistid ja etnograafid Johann Andreas Sjögren (1794–1855), Antal Reguly (1819–1858), Matthias Alexander Castrén (1813–1852) jt. Leopold von Schrenck (1826–1894) uuris Amuurimaa ja Ida- Siberi rahvaid. Schrenck oli esimene Venemaa etnograafiamuuseumi direktor.
Tekst: ERKI TAMMIKSAAR
SCHRENCKIDE SUGUVÕSA PÄRINES BAIERIMAALT
Oletatavasti jõudis üks suguvõsa haru Venemaale 18. sajandi keskpaigas. Leopold von Schrencki isa Johann Dietrich (1780–1833) oli vürst Gagarini mõisate valitseja Tuula kubermangus. Leopold sündis 24. aprillil 1826. aastal (vkj) Ukrainas Bessaraabia kubermangus Hotini (Хотін) mõisas. Tema vanem vend oli mineraloog ja botaanik Alexander von Schrenck (1816–1876), kes on töötanud Tartu ülikoolis mineraloogia eradotsendina (1848–1853) ja Tartu loodusuurijate seltsi esimese teadussekretärina (1853–1860) [4].
Pärast isa surma kolis pere Moskvasse, kus Leopold õppis nagu temast kümme aastat vanem vend Alexander Tschermaki erakoolis ja seejärel enne ülikooli astumist Tartu gümnaasiumi ülemklassides 1838–1842 [2: 27–29].
Juba lapsepõlvest pärit loodushuvi viis Schrencki aastatel 1844–1847 õppima Tartu ülikooli zooloogiat filosoofiateaduskonna loodusteaduste harus. Ta oli aktiivne liivimaalaste korporatsiooni Livonia liige. Schrencki olulisemad õpetajad olid Tartu ülikooli esimene korraline zooloogiaprofessor Eduard Grube (1812–1880), botaanikaprofessor Alexander von Bunge (1803–1890) ja füsioloog Friedrich Bidder (1810–1894) [1: 533].
Õpingute ajal pühendus Schrenck taime- ja loomageograafiale Vene impeeriumis ja talle anti 1848. aastal pärast lõpueksamite sooritamist Vene kõige madalam teaduskraad – kandidaadikraad – uurimuse eest „ Kui paljuilveseliike elab Euraasia põhjaaladel?“ [6]. Ehkki Schrenckil oli seejärel kaks aastat aega magistrieksamite ja -töö jaoks, koostas ta selle juba järgmisel aastal teemal „Põhjala ilvesed ja nende geograafiline levik“ [7]. Erinevalt kandidaaditööst, mille taseme üle otsustas erialaprofessor, tuli magistritöö kaitsta avalikult. Schrenck tegi seda väga edukalt, lõpetades cum laude.