Tekst: IRIS REINULA, TSIPE AAVIK
Kolm elurikkuse sammast on geneetiline mitmekesisus, liigirikkus ja elupaikade mitmekesisus. Kui üks sammas mureneb, ei püsi koos ka teised. Ometi peetakse elurikkusest rääkides enamasti silmas liigilist mitmekesisust, mitte nähtamatuid geenijärjestuste erinevusi. Kui õnnestub õppida lugema geneetilist koodi, võime saada osa sellistest põnevatest ökoloogilistest ja evolutsioonilistest protsessidest, mis jäävad meile muidu varjatuks.
Elurikkus ehk bioloogiline mitmekesisus on viimastel kümnenditel paraku hoogsalt kahanenud. Peamiselt sobivate elupaikade kao, aga ka paljude teiste inimtekkeliste tegurite tõttu on ohustatud paljud liigid. Vähem on kajastatud samavõrra kaalukat asjaolu, et elurikkus väheneb ka geneetilisel tasandil. Elupaikade kadumise põhjused peituvad suuresti maakasutuse muutustes, mille on omakorda tinginud põllumajanduse intensiivistumine. Põllud on muutnud ühetaolisemaks ja suuremaks. Kinnikasvamise tõttu on nii Eestis kui ka paljudes Euroopa riikides hävimas traditsioonilisel moel majandatud pärandmaastikud, kus varem loomi karjatati ja heina tehti.