LOODUSKAITSE AJALUGU | Pärimuslood ja looduskaitse usaldusmeeste töös

Kuupäev:

Tekst: KAJA LOTMAN

Eesti riikliku looduskaitse korralduse alguseks võib pidada 1935. aasta looduskaitseseadust. Selle järgi võeti ametisse esimene looduskaitseinspektor Gustav Vilbaste ning loodi esimene looduskaitsega tegelev riigiasutus – riigiparkide valitsus. Et laiendada looduskaitseliikumist ja säästa riigi vara, loodi tihe vabatahtlike usaldusmeeste võrgustik.

Siinne artikkel August Hiiemäe kohta on kolmas lugu esimestest entusiastidest, kes vabatahtlikult, raha ja privileegideta, asusid looma Eesti loodusväärtuste kaitse vundamenti. Varem on ilmunud ülevaade Johannes Kreegi (EL 08/2020) ja Anton Ulpuse tegevusest (EL 10/22).

August-Leopold Iisberg (hiljem Hiiemägi) sündis 7. oktoobril 1911. aastal Martna vallas Haeska küla Laaso talus. Alghariduse sai ta Haeska neljaklassilises koolis ja pärast seda jäi isa talusse abiliseks. Isa Priidu Iisberg oli haritud inimene ja lühikest aega Martna vallavalitsuses kirjutaja. Isa haiguse tõttu võttis August 1936. aastal talupidamise oma õlule.

Samal aastal teatab ajaleht Uus Elu, et riigiparkide valitsus on võtnud arvele uusi looduskaitse usaldusmehi, kelle hulgas on August Iisberg. Selleks ajaks oli Augustist kujunenud väga aktiivne ühiskonnategelane.

Alates 1930. aastast tegi ta kaastööd eesti rahva muuseumile ja eesti rahvaluule arhiivile. Tema kogutud rahvajutte on arhiivis mitu vihikut, sealhulgas legende kohalikest kividest, puudest ja allikatest. Looduskaitse usaldusmehena oli tema piirkonnaks Matsalu lahe põhjakalda rannik endise Martna valla piirist kuni Puiseni.

Usaldusmeeste ülesanne oli oma piirkonnas otsida tähelepanuväärseid loodusobjekte ja esitada ettepanekuid neid kaitse alla võtta, suhelda maaomanikega ning teha looduskaitse teavitustööd.

August Iisbergil oli mõte võtta kaitse alla kodukoha lähedal paiknev suur kivi – Kalevipoja lingukivi, mille kohta leidus rohkelt rahvapärimust. Asjaomase ettepaneku Gustav Vilbastele tegi ta 5. aprillil 1936. aastal. 1931. aastal oli ta selle kiviga seotud pärimuse saatnud eesti rahva muuseumile: „Haeska külas Tõnise-Hansu talu põllus on saunasuurune kivi, mille üle räägib vanajutt, et see olevat Kalevipoja lingukivi. Ennem on Martna kirik ilma tornita olnud, viimaks hakatud torni peale tegema, see ei ole aga kangelasele meeldinud. Ta tahtnud Saaremaalt linguga torni maha visata, aga õnnetust – lingu pael läinud puruks ja kivi kukkunud Haeska külas maha, kus praegu seisab.“

Rohkelt pärimust

1935. aastal on ta sama kivi kohta kirjutanud eesti rahvaluule arhiivile: „Kord tulnud Haeska külas elutsev Andruse Jüri, hüüdnimega Suur Jüri, Sinalepa mõisast kodu poole, käes olnud härjaike. Oli seal kündmas olnud. Härjad olid ikke ära purustanud, nüüd pidi selle asemele kodus uue tegema. Tema tee läinud küla põllul asuva Kalevipoja lingukivi juurest läbi. Eemalt näinud tema, et kivi juures põleb tulukene. Tema arvanud, et poisid-tüdrukud teevad lõket kivijuures. Saanud aga lähemale, näinud, et see pole mingisugune lõkketuli, vaid hoopis muud. Pole puid olnud. Leek tõusnud otsekui maa seest üles. Rahaauk, mõtelnud tema. Oli ju kuulnud et sellisel korral tuleb midagi raudasja tulle visata, aga temal pole muud käes olnud kui puust härjaike. Mõelnud, viskan õige selle tulesse, teeb mis teeb, ja viskaski. Aga mis siis sündinud! Käinud kõrvulukustav pauk ja tulest pole enam märkigi järele olnud. Teisel päeval sealt mööda minemas, leidnud ta sealt kohalt, kus õhtul tuli põlenud, neli kahekümne kopikalist vaskraha. Oleks raudasja visanud, oleks kõik raha august kätte saanud, aga puust eseme viskas, siis pole rohkem saanud. Visatud ikkest pole aga mingisuguseid jäänuseid järel olnud. Ka peale seda pole keegi seal näinud.“

Gustav Vilbaste vastas usaldusmehele 1936. aasta detsembris ja palus agaral usaldusmehel teha järgmist:

• saada maaomanikult allkiri kaitse alla võtmise nõusoleku kohta;

• mõõda kivi kõrgus, pikkus, laius, suurim ümbermõõt ja ristmõõt üle kivi;

• koosta kaardivisand, kus on märgitud kivi täpne asend;

• kogu juurde rahvapärimusi ja muistendeid;

• kui on veel sellised suuri kive, siis saada ka nende andmed.

Eesti looduse infosüsteemi (EELIS) andmetel on kivi rändrahnude kartoteeki arvele võetud 1939. aastal, aga ametlikult looduskaitse alla arvatud alles 1959. aastal.

1964. aastal võeti kivi Eesti NSV ministrite nõukogu määrusega nr 573 kaitse alla kultuurimälestisena ja 1997. aastal registreeriti kultuuriministri määrusega nr 59 kui arheoloogiamälestis. Praeguseks on kivile määratud 50 m laiune kaitsevöönd. Aastal 2022 täiendati mälestise liiki: arvestades rohket pärimust, on nüüd tegemist loodusliku pühapaigaga.

Mõni aasta hiljem tegi Iibsberg ettepaneku võtta kaitse alla Haeska Tõllakivi ja Öörla mägi, „kus leidub palju rändrahne, veikeseid ja suuri“(Öörla mägi ehk looduslik kivikülv asub Matsalu rahvuspargis – K. L.). Mitmel korral pani ta ette võtta kaitse alla Matsalu lahe linnurikkad saared. Koostatud põhjendused näitavad tema loodustundlikku loomust ja head vaatlusvõimet.

Hindas Matsalu linnurikkust

1938. aasta looduskaitse aruandest pärineb niisugune kirjeldus: „Matsalu lahes Lõunast Hommikuni ulatuval poolel asuvad saarekesed. Lõunapoolsel küljel on neid kolm, suuremad pindalaga paar kolm või rohkem hektaarilised. Nimetatud suuremad saared on asunikude heinamaadeks. Vähemad saarekesed Hommikupoolses osas Kasari ja Rannamõisa jõe suudme lahel. Need on õige veikesed, mõne ruutmeetrised, kaetud pilliroo ja kõrkjatega. Üllaltoodud saarekesed on sündsed vesilindude pesituse paigaks ja koduks. Leidub siin neid õige kirju pere, kes on neid saarekestel leidnud enesele kodu. Kevadel munemise hooajal külastades saarekesi tuleb õige ettevaatlikult astuda, et mitte munadele astuda. Mereneppide, kajakade pesad on lahtiselt lihtsalt munetud lausa maale ja neid on pesa pesa kõrval. Partidel ning teistel Merelindudel on juba korralikumad pesad tehtud.  On lõppenud kevadel munemise aeg ja algab haudumine. Siis käivad hullakad poisid lähedastest küladest lindude pesi eneste huvi pärast lõhkumas. Ka kogunevad merel viibivad kalurid korjavad mune enesele söögiks. Muidugi on see seadusega keelatud aga salaja toimetatakse edasi lõhkumise tööd. Ehki pesadest eemale hirmutatud linnud otsivad enestele teise pesitsuse paiga, kus võib jätkata rahus pooleli jäänud tööd kuid tulemuseks see, et haudumise aeg on veninud liig pikaks ja noored linnud ei saa küllalt elujõuliseks kasvada algavaks jahihooajaks. Hilisemad pojad on alles siis veel nn kohalike ütluse järgi verisulgedes, mille tõttu nad ei suuda jahimeeste eest hästi ära lennata ja nad jäävad paratamatult nende ohvriks. On tulnud juhtumeid, kus jahimees laseb päevas 80-100 noorlindu, mis on lihtsalt nende harmetute hävitamine. Minu arvates oleks küll hädatarvilik teostada nimetatud saarte kaitse alla võtmine lindude pesitsuseks.“

Teame, et esimesena pani ette Matsalu kaitse alla võtta Eerik Kumari, kuid tema pakkus piirkonnana Penijõe mõisa taga asuva roostikuala Lihula ja Kloostri mere osa. Ettepanek võtta kaitse alla linnurikkad saared tuli aga just August Hiiemäelt.

Ühtlasi oli August Hiiemägi aktiivne Haeska küla maanoorte seltsi liige, 1939. aastal valiti ta Haeska kalurite ühingu revisjonikomisjoni. 1938. aasta usaldusmehe aruandes Gustav Vilbastele on Hiiemägi maininud, et on kaitseliidu Haapsalu meredivisjoni sidepealik.

Matmispaik pole teada

August Hiiemäe sugulase Aino Admanni mälestuste järgi kutsuti Augustit Kustiks. Kusti oli olnud lahke, abivalmis, toimekas ja õpihimuline mees. Näiteks oli ta 1939. aastal meisterdanud raadioaparaadi, mida sai kuulata kõrvaklappidega. Keerulisel ajal, aastail 1939–1941, sattus Kusti töötama valla sekretärina.

Lähisugulastele oli ta rääkinud kohutavaid ja nördima panevaid asju, mida tol ajal vallas teha tuli. Et laostada talunikke ja õhutada maal pingeid, korraldas Nõukogude võim 1940. ja 1941. a maareformi. Eramaaomand, mis ületas 30 hektarit, sundvõõrandati ja arvati riigi maafondi. Osa sellest jagati pisikeste tükkidena maata või vähese maaga põllutöölistele. Ta olevat püüdnud omakandi inimesi säästa küüditamisest. Sugulaste arvates lasid kas omakaitse või sakslased Augusti 1941. aasta sügisel maha, kuna ta oli olnud nõukogudeaegse vallavalitsuse töötaja.

Raamatus „Haeska sõnas ja pildis“ on märgitud, et sakslased hukkasid ta 1941. aastal Rohuküla sadamas ja matmispaik ei ole teada. Teda jäid leinama noor abikaasa ja väike poeg.

1941. aasta aprillis on August Hiiemägi veel saatnud eesti rahvaluule arhiivi toredaid läänemurdes lugusid, näiteks sellise õpetuse: „Nädälä esimesel päebal ei tohi mette raha taskost vällä anda kui esimesel päebäl raha vällä tuleb tingimatta anda siis tuleb raha enne kolm korda vasako jala vahelt läbi tõmmata ja siis tääb veel kolm korda peale sülitada kui sedäsi oo raha kunsitud siis oo kindel et vällä antud tagasi tuli kui aga põlnd täägä sedäsi tehtod, siis oli sehoke asi et tuli terbe nädälä otsä raha tasost vällä anda“.

KIRJANDUS

Vilbas, Maire (koost) 2018. Haeska sõnas ja pildis. Haeska külaselts.

Uus Eesti, 1936, 29 aprill, nr 115. Määrati looduskaitse usaldusmees.

Uus Elu, 1939, 11. märts. Haeska kalurite ühingul tuleb juubel.

Postimees, 1937, 8. märts. Riigivanema auhinnad parematele rahvaluule-kogujatele.

Eesti rahvusarhiiv, arhiivitoimik ERA 983.2.21.

Eesti rahvaluule arhiiv, E71490(4)<Martna – A. Iisberg 1931.

KAJA LOTMAN (1960) on keskkonnaameti looduskasutuse osakonna nõunik.

Jagan artiklit

Liitu uudiskirjaga

- Saadame sulle uudiseid Loodusajakirja värskete väljaannete ja muude olulisemate teemade kohta

Viimased artiklid

Artiklid tellijatele

Kodus ja võõrsil: paiga- ja rännukirjeldused ühe kaugsõidukapteni eluloo näitel

MARILYN MÄGI Ligi viiel aastakümnel, mis möödus 20. sajandil Nõukogude...

Autobiograafiliste allikate kogumine Eesti kultuuriloolises arhiivis

MAARJA HOLLO Üks Eesti kultuuriloolise arhiivi eesmärk on olnud koondada...

Kirjad ja kirjavahetused

TIINA ANN KIRSS, KANNI LABI Mis kutsub meid avama siidpaela...