Milliste looduslike vahenditega värvida mune?

Kuupäev:

Tekst: Martin Tikk

Kuna lihavõtted pole enam kaugel, varutakse külmikutesse kanamune, enamasti valgeid, et neid pühade ajal keeta, värvida ja koksida. Kui on huvi proovida loodushoidlikke viise, tasub pöörata pilk mitmesugustele taimedele.

Foto: Merilin Siimpoeg

„Looduslike värvide kasutamisel ei jää toonid sama erksad nagu sünteetiliste puhul, välja arvatud võib-olla kurkumit kasutades, aga munad tulevad kaunilt pastelsed,“ sõnab Umami maailma maitsete poe perenaine Juta Raudnask.
Kõige lihtsam, traditsioonilisem ja levinum viis eestlaste seas on värvida mune sibulakoortega. Eri toonid saame, kui kasutada kollaste või punaste sibulate koori. Neid ei tasu korraga potti panna, muidu muutub värv ühtlaseks pruunikaks. Sibulakoored tuleb mässida tihedalt muna ümber ja kinnitada näiteks lõngaga või siduda tihedalt õhukese suka sisse. Mustrilise tulemuse annavad sibulakoorte vahele lisatud pitsiribad, tanguterad, oksad, lehed jms.
Tuleb proovida erisuguseid taimi. Juta Raudnask toob näitena kurkumipulbri, mis annab erkkollase tooni, paprikapulber oranžikaspruuni, matcha tee rohekaskollase. Punane kapsas, arooniamahl ja punane sibul annavad sinise, spinatilehed aga rohelise värvuse. Mustikate, riivitud keedupeedi ja punase veiniga saab munad toonida lillaks, ent granaatõunamahla või hibiskuseteega koguni punaseks.

Munade värvimise juhised

Rakendades looduslikke vahendeid, tasub keedetud munad jätta tugevalt värvilisse vedelikku mitmeks tunniks ligunema. Vahel soovitatakse lisada väike sorts äädikat, et värv paremini kinnistuks. Punasest kapsast, hibiskusest ja spinatist tuleb enne keeta korralikult tume tõmmis ja seejärel munad sellesse likku panna. Mune võib muidugi keeta samas värvilises keeduvees.
Selleks et esile tuleksid tugevad naturaalsed toonid, peab oskama taimi vms kasutada kõige sobivamal viisil. Toidublogi Koogikontor eestvedaja Merilin Siimpoeg rõhutab, et oluline on katsetada, kuidas soovitud toon kätte saada: „Minu põhimõte värvimise juures oli see, et kõik värvid tuleksid naturaalsel kujul. Sibulakoortega olen mune varemgi värvinud, kuid muid naturaalseid materjale, nagu näiteks punane kapsas ja kurkum, polnud kasutanud. Natuke eeltööd internetis ja avastasin mitmeid ideid, millega ja kuidas ägedaid värve ning mustreid saavutada“.
Näiteks ei tasu mune jätta üleöö ligunema kurkumi- ja peedivette, sest liiga pikalt ligunedes hakkab värv hoopiski maha tulema. Mustikate ja punase kapsa korral saavad munad seda erksamad, mida kauem neid vees hoida. Pühademunad omandavad erilise mustri, kui mässida nad marlitüki sisse ja panna mähisesse näiteks petersellilehti või supilusikatäis riisiteri, siduda siis naturaalse paelaga kinni ja keeta kasvõi mustikavees. Iga muna tuleb täiesti ainulaadne.

MIDA MUNADE VÄRVIMISEKS KASUTADA?

Sibulakoored. Aseta koored väikese marlitüki peale ja mähi kaks-kolm muna korralikult koorte sisse. Seo õrnalt naturaalse paelaga kinni. Aja väikeses potis umbes üks liiter vett keema ja keeda mune 10–12 minutit. Võta munad keeduveest välja ja jäta vesi jahtuma. Ehmata mune külmas vees. Lisa kuldkollaseks värvunud leigesse keeduvette 3 spl äädikat ja lase munadel veel 30 minutit liguneda, nii omandavad need kirkama tooni.
Punane kapsas. Haki kapsas ribadeks, pane potti ja vala peale umbes üks liiter vett. Keeda umbes 10 minutit, kuni vesi on värvunud siniseks. Võta kapsaribad veest välja ja aseta vette munad. Keeda 10–12 minutit. Võta munad keeduveest välja ja jäta vesi jahtuma. Ehmata mune külmas vees. Kui soovid tugevamat tooni, lisa leigesse sinisesse keeduvette 3 spl äädikat ja lase munadel veel 30 minutit liguneda.
Mustikas. Pane mustikad väikesesse potti ja vala peale umbes liiter vett. Keeda kümmekond minutit, kuni vesi omandab sinise tooni. Nüüd eemalda suurem osa mustikatest ja aseta vette munad. Keeda 10–12 minutit. Võta munad keeduveest välja ja lase veel jahtuda. Ehmata mune külmas vees. Lisa mustikatest leigesse sinisesse keeduvette 3 spl äädikat ja lase munadel seal veel 30 minutit olla, nii muutub nende värvus intensiivsemaks. Kõige tugevama tooni saab siis, kui hoida mune vees üleöö.
Peet. Koori ja haki peet tükkideks, pane potti ja vala peale umbes üks liiter vett. Koorimata peetide korral jääb vesi natuke pruunikaks. Keeda kümmekond minutit, et vesi saaks roosaks värvuda. Nüüd eemalda peeditükid ja aseta munad vette. Keeda 10–12 minutit. Võta munad keeduveest välja ja lase veel jahtuda. Aseta munad mõneks ajaks külma vette. Lisa leigesse roosasse keeduvette 3 spl äädikat ja lase munadel seal olla veel 30 minutit, nii saavad need intensiivsema tooni.
Kurkum. Pane kurkum väikesesse potti ja vala peale umbes liiter vett. Aja vesi keema ja aseta munad vette. Keeda 10–12 minutit. Võta munad keeduveest välja ja jäta vesi jahtuma. Ehmata mune külmas vees. Lisa kurkumist leigesse keeduvette 3 spl äädikat ja lase munadel veel 30 minutit liguneda, et värvitoon muutuks kirkamaks.
Matcha tee. Pane matcha väikesesse potti ja vala peale umbes üks liiter vett. Aja vesi keema ja aseta munad vette. Keeda 10–12 minutit. Võta munad keeduveest välja ja lase veel jahtuda. Pane munad veidikeseks ajaks külma vette. Lisa leigesse keeduvette 3 spl äädikat ja lase munadel seal veel 30 minutit seista, nõnda õnnestub saada erksam toon.

Juhised on koostanud Merilin Siimpoeg

Eelistame looduslikke taimeliike!

Pikaajalised kogemused munade värvimisel taimede ja seentega on Tallinna ülikooli botaanikul ja mükoloogil Tõnu Ploompuul. Tema sõnutsi saab taimedega värvimisel munadele eredamaid toone väheste liikidega. Enamus taimi annab mingit tooni, aga see jääb nõrgalt hallikas-pruunikas-kollakas.
Looduslikest rohttaimedest on väga hea kollase värvi andja kollane karikakar. Kollase lõnga värvmisel on tema keelõisi on hinnatud parimaks. Kollast saab ka kollaste taimsete vürtsidega, näiteks safraniga. Peenralt toodud krookuste emakasuudmed ei ole märkimisväärset jälge andnud. Täpilised rohekaskollakad munad saab naistepunaga.
Punaseks muutuvad munad meie tuntud lõngavärviga – madarajuurega. Sobib nii värvmadar kui ka valge madar ja madara sugulane värv-varjulill. Värvi annab jämedamate juurte valge siseosa; punane värvus tekib alles siis, kui ained on taimest välja leostunud. Enne värvimist on vaja juur kuivatada, et saaks selle puitunud materjali kohviveskis peenemaks jahvatada.

Foto: Tõnu Ploompuu


Veidi lillakaspruuni tooni annab paakspuukoore korbakihi pindmine osa. Kuivatatud okstelt tuleb kraapida tumedat pruunikaslillat kihti. Mustjaspruuni saab pähklipuude (mitte segi ajada sarapuuga) „pähklit” ümbritsevast pehmest lihakast kihist. Koguda saab seda aga eelkõige sügisel.
Lillasid ja siniseid toone võimaldavad antotsüaanisarnaseid aineid sisaldavad taimed. Tuntuim on mustikas, mis muna koore peal jääb hallikassinine. Sinikad ja nendega sarnased kultuurmustikad eriti värvi ei anna. Mustsõstra– ja arooniamarjadega tuleb lillakam toon.
Kõige võimsam värvija on aga seen: verev vöödik. See annab alati ereda tumelilla tooni. Ühe väikese kübaraga saab värvida mitu muna, puistates neile kuivatatud seenepuru.

Verev vöödik (Cortinarius sanguineus) annab pühademunadele ereda tumelilla tooni Foto: Vello Liiv


Taimedega värvimisel saab kõige kirjumad munad, kui mässida need paberi või nartsu sisse. Niiske muna peale panna taimepuru või puruks tambitud marju-moosi ning siis mässida ümber kiht või paar paberit või riiet. Olenevalt sidumise tihedusest saab akvarelsemalt kirju või graafilis-täpilisema mustriga muna. Selleks et paber tihedamalt kinni siduda, tuleb see enne kindlasti märjaks kasta.
Värvi tugevdavate lisaainetega peab olema ettevaatlik: happed lahustavad muna koore, aluselist annab aga munakoor ise. Lõngapeitsid kipuvad mürgised olema ja seetõttu sobimatud. Munakoor ise takistab aga ainete läbiminekut hästi. Nii jääb kogu lisatud taimne vürts muna pinnale ja sisse ei jõua midagi. Üksnes munakoore pragude juures võib ka munavalge värvuda. Aga loetletud taimede ja seene korral see sööjat ei ohusta.

Looduslike vahenditega on mune põnevam värvida kui eriotstarbeliste munavärvidega, mis pealegi on üldjuhul sünteetilised. Kui üldpõhimõtted on selged, saab proovida mitmesuguseid taimi.

Martin Tikk (1997) on keskkonnaaktivist, kaitsnud Eesti maaülikoolis magistritöö.

Jagan artiklit

Liitu uudiskirjaga

- Saadame sulle uudiseid Loodusajakirja värskete väljaannete ja muude olulisemate teemade kohta

Viimased artiklid

Artiklid tellijatele

Veebiportaal “Kreutzwaldi sajand” pakub usaldusväärset kirjandusloolist teavet

MARIN LAAK Eesti kultuurilooline veeb „Kreutzwaldi sajand“ (kreutzwald.kirmus.ee) on sisupõhine...

Millest kõneleb Karl Asti diplomaadipass?

Väljavõtteid JANIKA KRONBERG Fridebert Tuglase lähedane sõber, ea- ja mõttekaaslane Karl...

Üllatusi pakkuv kunstikogu

REET MARK Kummalisel kombel on peaaegu igal muuseumil oma kunstikogu....

Eesti kultuuriloolise arhiivi fotokogu kujunemine ja kogumistöö

VILVE ASMER Eesti kultuuriloolise arhiivi (EKLA) fotokogu sai alguse vajadusest...