Tekst: MATI LAUR
Defineerida, mis on ajalugu ja milleks on ajalookirjutust vaja, võib tunduda sama tark kui otsida vastust
küsimustele „Mis on õnn?“ või „Mis on elu mõte?“. Samas on raske leida inimest, kes ei tahaks olla õnnelik või kes on valmis tunnistama, et ta elab mõttetut elu.
Mõistet „ajalugu“ võib määratleda kolmel ta-sandil. Esimesel neist on ajalugu minevik, möödunud aeg, mis kulgeb meist sõltumatult ning on oma tagasipöördumatuses tänapäevale küll kättesaamatu, kuid samas siiski mingil kujul rekonstrueeritav. Möödunu kirjeldamine, sellega ümberkäimine ongi ajaloo mõiste teine tasand: ajaloolase märgatud ja väärtus-tatud osa minevikust, mida ta uurib ja kajastab. Ajaloolase võimuses ei ole ajaloo käiku muuta, ent ajalookirjutuse kaudu saame minevikku teadvustada ja mõtestada. Kolmanda tasandi ajaloo mõistele pakub ajalookirjutuse enda ajalugu, mis muu hulgas selgitab välja mineviku uurimise võimalusi ning on tihedalt seotud ajaloo üldist käiku mõ- testava ajaloofilosoofiaga.
Selle sarja artiklites keskendume uusaja ajalookirjutusele. Kuigi ajalookirjutus on saanud alguse koos kirja-sõnaga, saame mineviku teaduslikust uurimisest kõnelda siiski alles 19. sajandist, kui ülikoolides loodi esimesed ajaloo õppetoolid. Ka varasematel sajanditel kuulus ajalooõpetus ülikoolide õppekavasse, kuid see mahutati kas filosoofia, filoloogia või teoloogia stuudiumi alla. Mõistagi ei muutunud aja- lugu teaduslikuks üleöö: ajaloo kui eraldi teadusdistsipliini alused rajati juba uusaja esimestel sajanditel.
Kõik, mis on kirja pandud, ei pruugi olla tõsi
Esimeseks sammuks ajaloo teaduslikustumise teel sai allikakriitika kujunemine: arusaam, et kõik, mis on kunagi kirja pandud, ei pruugi alati olla tõsi. Traditsiooniliselt peetakse allikakriitika alguseks Napoli kuninga sekretäri Lorenzo Valla (1407–1457) väidet, et keiser Constantinuse ürik, mille kohaselt olevat ta 4. sajandil kinkinud paavstile ülemvõimu kogu Lääne-Rooma riigis, on võltsing. Valla hinnangul oli üriku ladina keel Constantinuse ajastu kohta liiga halb ning seetõttu dateeris ta paavstivõimu ülimuslikkust tõestada püüdva üriku selle väidetavast loomisajast neli sajandit hilisemaks. Võltsitud ürikus leidus teisigi äpardusi, näiteks kohanimi Konstantinoopol, mis võeti kasutusele alles pärast keisri surma.
Mõnedki tollased allikakriitika saavutused võivad tänapäevaste teadmiste põhjal tunduda üpris kentsakana. Anglikaani kiriku peapiiskop Iirimaal James Ussher (1581–1656) määras 1650. aas- tal maailma loomise ajaks pühapäeva, 23. oktoobri 4004 eKr. Ta eksis nelja ja poole miljardi aastaga, seevastu suure veeuputuse dateerimine 2501. aastaga eKr ning Kristuse sünni paigutamine 4. aastasse eKr mahuvad ka tänapäeval aktsepteeritavatesse piiridesse. Ussheri kaasajal võeti tema maailma loomise arvutusi täiesti tõsiselt. Nii korrigeeris Isaac Newton Ussheri daatumit oma astronoomiliste rehkenduste põhjal, muutes selle koguni 534 aastat nooremaks.
Ajalookirjutuse teaduslikuks muutumise teel oli teine suund allikakriitika kõrval soov anda inimkonna arengule mõistuspärane seletus ning leida seni vaid huvitavate ja õpetlike lugude kol-lektsiooniks peetavale ajalookäsitlusele siduvam mõte. Halle ülikooli professor Christoph Cellarius (1638–1707) jagas inimkonna ajaloo kolmeks ajajärguks, eristades vana-, kesk- ja uusaja. Vana- ja keskaja piiriks seadis Cellarius Rooma langemise 476. aastal; seda aktsepteeritakse tänini. Kesk- ja uusaja piiritähistas Cellariusel „uue Rooma“ – Konstantinoopoli langemine 1453. aastal. Iga hetkega pikemaks kasvava uusaja rüpest on nüüdseks eraldunud varauusaeg (16.–18. sajand) ning uusim aeg (lähiajalugu), mida on hakatud pidama vana- ja keskajaga võrdväärseteks suurteks ajalooperioodideks.
Valgustusajastu uued tuuled
Esimese läbinisti ilmaliku ajalookontseptsiooni pakkus 1725. aastal avaldatud raamatus „Principi di una scienza nuova d’intorno alla commune natura delle nazioni“ („Rahvaste üldist loomust käsitleva uue teaduse põhimõtted“) Giovanni Baptista (Giambattista) Vico (1668–1744). Vico rõhutas küll ajaloolist järjepidevust, kuid erinevalt senises teoloogias valitsevast lineaarsest arengupildist kõneles ta edasiliikumise kõrval ka tagasipöördumisest (corso e ricorso), rõhutades sellega arengu korduvust. See omakorda võimaldas väita, et ka ajaloo kulgemisel on seaduspärasused, mida saab otsida nagu loodusseadusi ja neid tulebki otsida ja leida.
Mineviku mõtestajatena on esirinnas sammunud prantsuse valgustajad. François-Marie Arouet Voltaire (1694– 1778) võttis esimesena kasutusele mõiste „ajaloofilosoofia“, vaadeldes ajalugu kui natsioonist määratud inim- vaimu arengut. Tema „Essai sur l’histoire générale et sur les mœurs et l‘esprit des nations“ („Essee üldisest aja- loost ning rahvaste kommetest ja vaimust“, 1756) tõstis aujärjele antiikajastu, millega käsikäes halvustati ja alavääristati „pimedat“ keskaega. Charles- Louis de Secondat Montesquieu (1689–1755) väitis elutööks kujunenud raamatus „De l’esprit des lois” („Seaduste vaimust“, 1748), et inimühiskonna ajaloo määrab ära le climat – õhkkond, õhustik –, mis kujundab rahvaste tavad ja iseloomu. Õhustiku kõrval mõjutasid inimkonna ajalugu Montesquieu järgi teisedki tegurid. Väike territoorium soosivat vabariiki (selle esindajatel on võimalus püsivalt kokku tulla), kuid suurema pindalaga riikidele sobivat rohkem monarhia. Seevastu väga suurt territooriumi (Montesquieu on toonud näiteks Venemaa) saab valitseda vaid despootia abil, mis hoiab kontrolli all kaugete provintside asevalitsejaid.
Valgustusajastu ajalookirjutus seadis sihi muuta mõtteviisi, pakkudes ajalooprotsessidele varasemast ajaloo- kirjutusest erinevaid tõlgendusi. Allikad ja nendes sisalduvad faktid jäid käsitlustes tagaplaanile, pealegi võisid need ära rikkuda nii mõnegi kõrgelennulise mõttekäigu. Voltaire kõneles lausa kahjurlikest detailidest, mis ajavat segadusse ja laastavat raamatuid:„Häda detailidele! Tulevased sugupõlved hülgavad neid kui kahjureid, mis suurteosed sisust tühjaks uuristavad.“
Teine vaatenurk siinpool Reini jõge
Mõnevõrra teisiti kui Prantsusmaal nähti ajalookirjutuse eesmärke ida pool Reini jõge. Saksamaa nimekaim valgustaja Johann Gottfried Herder (1744–1803) ei jaganud kõiki prantsuse valgustuse universaalseid põhimõtteid. Iga ajastut tuleb vaadelda talle omastes väärtuskategooriates, väitis Herder. Ka prantsuse valgustajate põlu alla sattunud keskaega pidas Herder samamoodi kui teisi ajalooperioode inimkonna ajaloo oluliseks ja vajalikuks lüliks. Herder rõhutas rahvuskultuurilist mit-mekesisust ning kritiseeris kultuuride järjestamist arengutaseme põhjal. Just kõrgemaks arengutasemeks peetava põlluharimise tõttu hakati Herderi järgi eristama minu ja sinu omandit, see kinnistas inimese maalapikese külge ning pani aluse pärisorjusele. Põhjaliku ajalookäsitluse esitas Herder peal- kirja all „Ideen zur Philosophie der Geschichte der Menschheit“ („Mõtteid inimkonna ajaloo filosoofiast“, 1784), kus vaatles inimkonna ajalugu osana looduse ajaloost.
Alustades oma käsitlust mäestikest ja meredest kui ajaloo kulgemise olulistest mõjutajatest, liikus Herder edasi taime- ja loomariigi juurde, kuhu ta paigutas ka inimese, „keskse olendi Maa loomade hulgas“. Inimkonna ajalugu sai Herderi järgi alguse Kashmiri orust. Sealt hargnesid eriilmelised kultuurid, mida kujundasid mitmesugused kliima- ja loodusolud. Alustades Hiinast ja Hindustanist, suundus Herder Eufrati ja Tigrise kallastele, sealt Vahemere lõunarannikule (Egiptus ja Kartaago) ning jätkas Antiik-Kreeka ja Antiik-Rooma ajalooga. Herderi ajalookäsitlus ei kulgenud üha tõusvas sihis: Rooma militaarses ekspansioonis nägi ta tagasiminekut Antiik-Kreekaga võrreldes. Koos laplaste, soomlaste, lätlaste ja preislastega jõudsid Herderi vaatevälja ka eestlased. Kõiki neid nimetab Herder „leebe loomuga rahvasteks“, kelle saatus kujutavat „kurba lehekülge inimkonna ajaloos“.
Ristiusk murendab impeeriumi
Kuigi valgustusliikumist seostame eeskätt prantsuse ja saksa kultuuriruumiga, peetakse valgustusajastu kõige vabamaks ühiskonnaks inglise ühiskonda. Inglismaal ilmus ka valgustusajastu
mõjukamaid ajaloouurimusi: Edward Gibboni (1737–1794) kuueköiteline „The History of the Decline and Fall of the Roman Empire“ („Rooma keisririigi allakäik ja langemine“, 1776–1788), mis käsitles Rooma riigi ja Bütsantsi ajalugu 2. sajandi lõpust pKr kuni Konstantinoopoli langemiseni 1453. Otsides vastust küsimusele, mis läks Roomas valesti ja põhjustas impeeriumi hävingu, esitas Gibbon teesi varakristlusest kui Rooma riigi kõigutajast ja langetajast: „Kristlaste käitumine oli liiga erakordne, et antiikaja filosoofidel kahe silma vahele jääda; kuid näib, et nad vaatlesid seda pilgul, milles oli märksa vähem imetlust kui hämmeldust.“ Kirikust sai Gibboni sõnul otsekui riik riigis ning „kurva tõdemusena“ tuli ajaloolasel tunnistada, et „oma siselahkhelide käigus põhjustasid kristlased üksteisele märksa suuremaid kannatusi, kui nad said tunda uskmatute agaruse käes“. Gibboni ristiusku kritiseerivad järeldused mõjusid šokeerivana isegi valgustusmeelsetele inglastele.
18. sajandi lõpuks olid loodud tingimused, mis võimaldasid ajalookirjutusel kujuneda iseseisvaks teadusharuks. See sai teoks 19. sajandi algupoolel.
Mati Laur (1955) on Tartu ülikooli uusaja ajaloo professor.