Mati Laur
Eelmises kirjutises jälgitud sotsiaalajaloo esiletõus pärast Teist maailmasõda lisas ajalookirjutusele teaduslikkust ning ühendas ja lähendas ajaloo uurimismeetodeid nii teiste humanitaarteaduste kui ka reaal- ja loodusteadustega. Ometi ei lahendanud sotsiaalajaloo edusammud kaugeltki ajaloolaste probleeme. Aeg oli muutunud – ajalookirjutuse ees seisid uued väljakutsed, mis ootasid teist laadi vastuseid.
Briti ajaloolane Lawrence Stone (1919–1999) on 1979. aastal ajakirjas Past and Present ilmunud artiklis „Narratiivi tagasitulek“ tõdenud, et matemaatiliste mudelite tarvitus ning statistiliste ja kvantitatiivsete uuringute laienemine ei ole hoolimata teadustöötajate arvu ja rahastuse kasvust suutnud anda vastuseid suurtele ajalooküsimustele. Kliomeetrikat sai rakendada vaid spetsiifilistes valdkondades, mille kohta oli olemas mahukas arhiiviallikate kogu. Teisisõnu, ajaloolane ei püstitanud esmalt uurimisülesannet ega asunud seejärel selle lahendamiseks allikaid otsima, vaid allikate olemasolu oli ise probleemiseade eeldus. Sel moel lahendas kliomeetrika ennekõike enda esitatud küsimusi. Ajaloouurimisest jäid kõrvale ühiskonna äärealad, liialt vähe pöörati tähelepanu igapäevaelule, samuti jättis arvudele toetuv ajalugu kõrvale ajaloo emotsionaalse külje: mured ja kartused, rõõmud ja lootused. Kvantitatiivsed meetodid suutsid anda küll usaldusväärseid vastuseid küsimustele mis ja kuidas, kuid jäid kidakeelseks vastamaks küsimusele miks. Stone’i ennustuse järgi pidi tagasi tulema narratiivne ajalugu, mis on keskendunud rohkem inimesele, mitte niivõrd inimest ümbritsevatele oludele. Üleskutse anda ajaloole tagasi tema kaduma kippuv inimlik pale leidis ajaloolaste hulgas üha laiema toetajaskonna.
Annaalide koolkond Prantsusmaal
Prantsusmaal keskendus uuenev ajalookirjutus kahe maailmasõja vahel kujunenud annaalide koolkonna ümber. Nii nimetati ajaloolasi, kes olid koondunud kahe maailmasõja vahel avaldatud ning pärast Teist maailmasõda pealkirja Annales: Économies-Sociétés-Civilisations all ilmumist jätkanud ajalooajakirja ümber. Annalistide sõjajärgse põlvkonna nimekaim esindaja Fernand Braudel (1902–1985) saavutas rahvusvahelise tuntuse raamatuga „Vahemeri ja Vahemere maad Felipe II valitsemisajal“ (1949).
Braudeli kolmeköitelise suurteose iga osa iseloomustab aja erilaadset kulgemisrütmi. Esimene köide käsitleb Vahemere maade loodusolusid ja ilmastikku ajalugu kujundava tegurina, maitsi ja meritsi kulgevaid ühendusteid, kõike, mida iseloomustab peaaegu muutumatuna näiv ajaloo kulg, mille kohta võttis Braudel hiljem kasutusele mõiste longue durée – pikk kestus. Raamatu teine köide vaatleb aeglaselt kulgevat sotsiaalset ja majanduslikku arengut, muutusi riigikorralduses, sõjapidamisviisides, vaimseid liikumisi – arenguid, mis võisid kaasaegsetele jääda märkamatuks. Kolmas köide käsitleb 16. sajandi teise poole traditsioonilist sündmusajalugu, kus on keskmes Hispaania ja Türgi võitlus ülemvõimu pärast Vahemerel. Nendest kolmest rütmist moodustubki Braudeli järgi ajalootervik – histoire totale. Braudel ise võrdles oma käsitlust Vahemere enda kihistustega, kus esimesele köitele vastab meresügaviku tardumus, teisele aeglaselt voogavad sisehoovused ning kolmandale köitele tuulevaikusest tormini vahelduv merepind. Braudeli suurteosest on eriti esile tõstetud esimest köidet ning „pika kestuse“ ajatuina tunduvaid fenomene, mis said eeskujuks mentaliteediajaloo uurimisele.
Jacques Le Goff on uurinud puhastustule tähendust hiliskeskajal. Just lootus puhastustule abil pääseda põrgust lubas Le Goffi järgi liigkasuvõtjal anda 13. sajandil majandusele ja ühiskonnale tõuke liikuda kapitalismi poole. Sel pildil on puhastustuld kujutanud prantsuse kunstnik Jean Colombe (umbes 1430–1493) viis sajandit varem. Illustratsioon: WIKIPEDIA