Erki Russow
Nagu iga retk, sai ka rännak pühapaika ükskord otsa ning pärast reisimuljete jagamist tuli naasta argipäeva. Kas sellega kuhtus ka mälestus palverännust või jäi siiski mälusoppi ähmane heiastus?
Küsimusele ei ole lihtne vastata, sest keskaegse palverännu allikad tavaliselt ei puuduta reisilt naasnu edasisi toimetusi. Teekonda võis pidada lõppenuks, kui oli ette näidatud kultuskohast hangitud kirjalik tõend või palgalisele palverändurile makstud välja tasu; tehtud tänukäik kodukirikusse või hoopis proosalisemalt: vahetatud sõprade-sugulaste seltsis mõtteid läbielatust. Väga harva on kirjasõnas käsitletud seda, kuidas mõjutas hardusretk koju jõudnu elu edaspidi. Ent palverännu arvukad ainelised jäljed lubavad oletada, mis juhtus rännuliste kaasa toodud esemetega. Nii nagu palverännutaval on palju kihistusi, on ka sellega seotud asjade järelelu mitmekülgne.
Üldistades suhtuti palverännusuveniiridesse kaheti: vahel peeti meeneid pühaks, teinekord jääb aga mulje, et neil puudus sügavam emotsionaalne ja usuline mõõde. Sageli ei olegi tagasi vaadates võimalik kindlaks teha, mida võiks leiukoht lähemalt tähendada. Kokkuvõttes oleneb leidude tõlgendus eeskätt uurija enese arusaamast. Näiteks tuntumatest leiupaikadest – Seine’i jõgi Pariisis, Thames Londonis, aga ka Elbe-äärne Stade sadam ja Wisła kaldad Gdańskis – pärit palverännumärkide kohta on pakutud, et mälestuseseme vette viskamine väljendab ohurikkalt reisilt naasnu tänu. Samas on vette ohverdamist peetud palju enamaks kui üksnes toiminguks isikliku heaolu nimel: kuna pühakohas reliikviaga kokku puutunud objektidele kandus pühadus edasi, võib see tava mõne teadlase arvates viidata soovile jagada märgi kaitsemaagiat terve kogukonnaga. Eestist teame vaid ühte vette visatud võimalikku palverännusuveniiri, s.o 2020. aasta kevadel Palamuselt leitud kammkarbikatke.
Samalaadsed arutelud puudutavad ka maapinnal säilinut. Nii oli põhjapoolses Euroopas alates 13. sajandist levinud komme lisada kirikukelladele palverännumärkide kujutisi. Selleks võttis meister märgi ning surus jälje valatava kella vormi, kust pilt kandus edasi metallile. Niimoodi kaunistatud kellad helisesid Põhja-Saksamaast ja Poolast Skandinaavia ning Liivimaani, tinglikult on tegu esmajoones hansapiirkonna tuumala fenomeniga.
Eesti keskaegsetest kirikukelladest on aegade jooksul jäänud alles vaid murdosa, kuid küllap leidus palverännujälgedega kelli üpris palju. Praegu teame siiski ainult ühte: Harju-Risti kiriku tornis oleval kellal on Jumala talle pildiga Rooma palverännumeene kujutis 14. sajandist. Foto: ERKI RUSSOW
Kindlasti ei lisatud palverännumeene kujutist kellale niisama, vaid tegevusel pidi olema avaram tähendus. Üldise arvamuse järgi andis see kujutis kellale lisakaitse paha vastu, ent ühtlasi on toonitatud samasugust otstarvet kui vette visatud esemetel: kella helistades levis märgiga kaasnenud pühadus laiemal alal, jagades rännusuveniiri imetabast väge kõikjale, kuhu helid küündisid.
<!–zlick-paywall–>
Kaudselt viitab märkides peituvale jõule veel mitu leiukohta. Sageli leitakse palverännusuveniire keskaegsetest kirikutest. Kui pühakodasid korrastatakse, näiteks vahetatakse põrandalaudu või puhastatakse õõnsusi seinapinkide taga, satutakse aeg-ajalt rännumärkidele. Aga neid on leitud ka kappaltarite varjatud tühemikest. Niisiis ei peetud kaugelt kultuskohast kaasa toodud meeneid tähenduseta vidinateks, vaid asju üritati võimaluse korral ohverdada või tagastada kristlikku keskkonda. Sel moel võib seletada ka 1977. aastal Pirita kloostris ilmsiks tulnud Santiago de Compostela kammkarbi leidu: see avastati kloostrikiriku rahvale avatud poolel asunud altari jäänuste seast. Teine Piritalt leitud karp on saadud kloostrikalmistult – surnuaiad on samuti üks sagedasi leiukohti, sest hiljemalt 12. sajandist oli üle terve Euroopa tavaks reisil surnud palverändureid matta ühes saua ja meenega.
Mõnikord võivad leitud meened viidata nende tähtsusele rännujärgses koduses harduses. Kõige otsesemalt kajastavad seda valatud metallesemed, mis sageli meenutavad miniatuurseid altariretaableid. Neid, raamatu moodi lahti käivaid, ustega riidekappi meenutavaid või hoopis võreuste laadi tiibadega väikseid vagadusesemeid valmistati 15. sajandil üksikutes palverännukeskustes. Tõenäoliselt olid nende eeskujuks alates 13. sajandist valmistatud elevandiluust diptühhonid ja triptühhonid, sest ka pliisulamist usumeenete pind on jagatud väikesteks jutustavateks pildiväljadeks. Liivimaa arheoloogilisest ainesest on seni teada ainult üks imepisike metalldiptühhoni küljekatke: Tallinnast Kalamaja 15. sajandi prügiladestusest leitud suveniir, mis on seotud Aacheni Maarja tuunika kultusega. Ilmselt oli seda meenet kasutanud mõni Reinimaal käinud Tallinna kaupmees või käsitööline, kuid mingil ajal, kui ese oli purunenud või varasema tähenduse kaotanud, lõppes meene maine teekond jäätmete seas.
Tallinnast leitud Rocamadouri 13. sajandi lõpu märk on üks vanemaid keskaegselt Liivimaalt leitud palverännusuveniire. Foto: TLÜ ARHEOLOOGIA TEADUSKOGU ARHIIV, AI 4061: 3409
Ent alati ei pruukinud rännult saabunu vajada reisipauna mahtuvat kappaltarit, kuna vagadushetki võis täita ka mõttesähvatuse ajel: piisas sellestki, et reisilt toodud meene naelutati millegi külge. Üks säärane leid tuli poolsada aastat tagasi päevavalgele Amsterdamis: lihtsale lauajupile olid kinnitatud Wilsnacki ja Blombergi märgid. Eestist selliseid kodualtareid teada ei ole, kuid küllap oli samasugune komme levinud ka siin, seda lubab eeldada esimene Eestist leitud palverännumärk. Nii on 1953. aastal Tallinnast Raekoja platsi kaevamistel avastatud Lõuna-Prantsusmaa Rocamadouri suveniiri servadel augud. Need on kindlasti sekundaarsed, sest esialgu olid märgil rõiva külge õmblemiseks olnud kinnitusaasad, aga hiljem tehti asenduseks teksti- ja pildiala sisse neli naelaauku. Varem on märki peetud reisialtari kaunistuseks, kuid sama hästi võis meene olla kinnitatud mõne mööblitüki külge.
Omaette teemaring on aga küsimus, mis sai varem pühaks peetud asjadest siis, kui varasem vaimne keskkond oli muutunud. Kirjalike allikate põhjal kadus 1520. aastate keskpaigas Liivimaal reformatsiooni mõjul komme minna palverännakule Saksamaale või veelgi kaugemale, seega lõppes ka kaugelt maalt mälestusesemete toomine. Kuid milline saatus tabas palverännumeeneid siis, kui nende varasem omanik otsustas usupuhastuse toetajaks hakata?
Valdavalt jääb meenete edasine käekäik meile ilmselt alati mõistatuseks. Võimalik, et metallmärgid anti ümbersulatusse või visati nagu kammkarbid minema. Samas oleme saanud jälgida osa suveniiride järelelu, mis kõige selgemalt ilmneb gagaadist palvehelmekeede puhul.
Jaakobus vanema kuju, valmistatud gagaadist 15. sajandil Santiago de Compostelas. Jaakobus vanemat on kujutatud palverändurina, alusel olevas kirjas ORAPRONOBISBEATEXACOBE palutakse, et õnnistatud pühak palvetaks meie eest. Foto: BRITI MUUSEUM, BM 1892,0619.1
Süsimustast gagaadist ehk fossiilsest puidust valmistatud palvehelmekeed ja miniatuursed Jaakobus vanema kujud kuulusid hiliskeskajal Santiago de Compostela meenete sekka, neid müüdi hulgaliselt gagaadikäsitööliste poekestes, mis paiknesid Santiago katedraali põhjaküljel. Seesuguseid karbikujutisega roosikrantse kasutasid ka keskaegsed liivimaalased, oletatavasti ka rännaku järel, lugedes palveid.
19. sajandil provintsiaalmuuseumi (nüüdse Eesti ajaloomuuseumi eelkäija) kogudesse jõudnud kee helmeste seas on ka üks kammkarbikujutisega gagaathelmes, tõenäoliselt palverännult toodud roosikrantsist. Koos 17. sajandi müntidega leitud kee pärineb väidetavalt Tallinnast, kuid tema täpsem leiukoht jääbki ilmselt teadmata. Foto: VAHUR LÕHMUS, AM 8240: 2/E523
Ühtlasi teame, et gagaatkeesid annetati kirikutes asuvatele pühakujudele, näiteks Tallinna Niguliste kiriku 1488. aasta varaloendist leiame 3,75 m (!) pikkuse gagaathelmeist palvekee. Ent protestantlikus miljöös muutus palvekee tarbetuks, kas siis üleöö või pikema aja vältel. Näib, et ilusaid ning eeldatavasti üleloomuliku väega keesid – gagaati on alates aegade algusest peetud maagiliseks – ei visatud niisama ära, vaid võeti taas kasutusele. Lähtudes Eesti arheoloogilistest leidudest, läksid gagaathelmed 16. sajandil linnaelanikelt maarahva kätte: suur osa praegu teadaolevaist gagaathelmeist on leitud kas 16. sajandi teisel poolel peidetud aaretest või 16.–17. sajandi matustest. Seni kõige hilisemad, pikaajalisest tarvitusest kulunud tahulised gagaathelmed saadi hiljuti Tallinnast Pärnu mnt 59 kinnistult: 1710. aasta katkulaine ajal maetu hauast. Niisiis võis mõne palverännueseme elukaar lõppeda alles paarsada aastat pärast palverännutraditsiooni lõppu.
Tallinna Püha Vaimu kiriku altariretaablilt leiame palvetava Püha Elisabethi kuju, käes mustadest helmestest roosikrants. Tõenäoliselt on kujutatud gagaathelmeid, mis olid toona hinnatud kogu Euroopas. Foto: STANISLAV STEPAŠKO
Üldjoontes jõudis suur osa Eestist ja Lätist leitud palverännuesemetest mingil ajal prügi sekka, sest nad olid muutunud kasutuks, kaotanud algse tähenduse. Vähemalt tundub nii olevat juhtunud meie piirkonna suurima palverännusuveniiride leiukoha, Kalamaja 15. sajandi leiukompleksi põhjal. Edaspidi tuleb jutuks, mida head võib keskaegse prügi seest veel leida.
Erki Russow (1974) on Tallinna ülikooli arheoloogia teaduskogu vanemteadur.
Artikkel on ilmunud Horisondi 2025. aasta kolmandas numbris.