Liis Lutter
Üks viimaste aastate olulisemaid terviseteemasid on soolestiku seisund. Mikrobioomi uurimine on märkimisväärselt avardanud arusaama sellest, kuidas mikroobid meie tervist mõjutavad. Seni olid teadusuuringud keskendunud elusatele mikroobidele, ent nüüd uuritakse ka seda, milline mõju võib neil olla pärast elutegevuse lõppu. Üha enam räägitakse postbiootikumidest, mis võivad tulevikus pälvida sama palju tähelepanu kui probiootikumid.
Kuna postbiootikumid ei ole elus, tuleneb nende kasulik mõju tervisele bioaktiivsetest ühenditest, mille mikroorganismid on sünteesinud enne inaktiveerimist. Postbiootikumid võivad pidurdada kahjulike mikroobide kasvu, toetada kasulike bakterite tasakaalu ning tugevdada soolestiku kaitsebarjääri. Samuti võivad need mõjutada immuunsüsteemi, aidates reguleerida põletikureaktsioone, ning osaleda ainevahetusprotsessides. Pilt: JULIEN TROMEUR / UNSPLASH
Mis eristab biootikume?
Et mõista postbiootikume, tuleb neid eristada teistest biootikumidest, nagu pro-, pre- ja sünbiootikumid. Probiootikumid on elus mikroorganismid, mis piisavas koguses manustatuna avaldavad tervisele kasulikku mõju. Prebiootikumid on seevastu seedumatud toidukomponendid, mida soolestiku mikroobid kasutavad toiduks ning mis valikuliselt soodustavad kasulike bakterite kasvu. Osa prebiootikume kuulub kiudainete hulka, kuid mitte kõik kiudained ei ole prebiootikumid. Sünbiootikumid ühendavad probiootikumi ja seda toetava prebiootikumi, et parandada probiootilise mikroobi ellujäämist ja kasvu seedetraktis.
Mõiste „postbiootikum“ on üha sagedamini hakanud silma nii teaduskirjanduses kui ka toiduainete ja -lisandite reklaamides, kuid selle kasutus ei ole alati olnud ühtne. Termin tuleneb sõnadest biotic (’elusorganismidega seotud’) ja eesliitest post– (’pärast’), viidates seega „pärast elu“ ehk elututele mikroorganismidele. Kuigi arusaam, et ka inaktiveeritud mikroobid võivad tervist toetada, ei ole uus, on aastate jooksul olnud käibel eri nimetusi, näiteks „paraprobiootikumid“ või „metabiootikumid“. Selguse huvides on rahvusvaheline teadlaskond soovitanud kasutada ühtset terminit „postbiootikum“.
Rahvusvahelise probiootikumide ja prebiootikumide teadusassotsiatsiooni (International Scientific Association for Probiotics and Prebiotics, ISAPP) määratluse järgi on postbiootikumid tahtlikult inaktiveeritud mikroorganismide ja/või nende komponentide preparaadid, millel on tõendatud kasulik mõju tervisele. Näiteks võib postbiootikum olla kuumtöödeldud piimhappebakteri preparaat, milles on säilinud bakterirakud ja nende bioaktiivsed komponendid, kuid mikroorganism ise ei ole enam eluvõimeline.
1000-kordse suurendusega fluorestsentsmikroskoobi all pildistatud piimhappebakterid Bifidobacterium animalis subsp. lactis INL1. Elus rakud on värvunud roheliseks ja eluvõimetud punaseks. Pilt pärineb Gabriel Vinderola, Mary Sandersi ja Seppo Salmineni artiklist „The Concept of Postbiotics“, mis on ilmunud 2022. aasta aprillis väljaandes Foods (11. 1077. 10.3390/foods11081077)
Tähtis on mõista, et postbiootikum ei tähenda lihtsalt aja jooksul surnud või säilitamisel eluvõime kaotanud mikroobi, vaid inaktiveerimine peab olema sihipärane ja kontrollitud tegevus. Samuti peab olema täpselt teada, millistest mikroorganismidest preparaat on saadud. Seetõttu ei käsitleta postbiootikumide allikana tooteid, mis on valmistatud määratlemata segakultuuridest, nagu paljud traditsioonilised fermenteeritud toidud. Üksikud puhastatud biomolekulid, näiteks vitamiinid või lühikese ahelaga rasvhapped, ei kvalifitseeru samuti iseseisvalt postbiootikumideks.