Indrek Rohtmets
Minu koduses raamaturiiulis võtavad ligemale vaksajagu enda alla kaks raamatuköidet: „Birds of Equador“ I ja II, mis kõnelevad Ecuadori lindudest. Iga kord neid raamatuid vaadates kanduvad mõtted Lõuna-Ameerikasse Ecuadori, maale, mis asub otse ekvaatoril, nagu riigi nimigi ütleb. Kuidas seostub ekvaator lindudega? Mulle on seos enam kui selge. Ecuadori linnuriik on pööraselt kirev ja liigirikas. Et seda kõike haarata, tulekski kirjutada üle tuhandeleheküljeline koguteos. Seepärast piirdun siin pilvemetsadega ja mõningate sealsete lindudega.
Pilvemetsad on Ecuadori ainulaadsed mägised loodusmaastikud. Fotod: Indrek Rohtmets
Ecuadori pealinnast Quitost läände liikudes jõuab reisimees umbkaudu 70-kilomeetrise teekonna järel pilvemetsa. Mis on pilvemets? See on üle kahe kilomeetri kõrgusel kasvav mets, mille tüvede vahele eksivad alalõpmata pilved. Seega ei hõlju metsas udu, vaid päris ehtsad pilved. Pilvemetsad torkavad silma erakordse loodusliku mitmekesisusega. Taimeriigi lopsakus ja värvikirevus on hoomamatu. Tuleb märkida, et udumetsad on hävimisohus. Pindala poolest on kunagi laialdastest udulaantest järele jäänud vaid üks protsent.
Joonis: HORISONT
Olime teel Mindo-Nambillo kaitsemetsa, mida on nimetatud ka linnuhuviliste paradiisiks. Esimene kohalik, keda kohtasime, oli tuukan – täpsemalt manisktuukan, kes puuris meid oma läbitungiva pilguga. Tükk maad eemal toksis puutüvel väga suur säravpunase peaga rähn. Teed ääristasid rabarberilaadsed taimed, kelle lehtede läbimõõt ületas reipalt kahte meetrit. Meie (reisime alati koos abikaasaga) siht oli Tandayapa linnupaik (bird lodge), mida peetakse üheks maailma parimaks paigaks, kus vaadelda koolibreid. Koolibrid ongi ühed udumetsade tunnuslinnud. Maailma 328 koolibriliigist võib Ecuadoris kohata umbes 150 liiki; Mindo udumetsades sumistab ringi vähemalt 60 liiki koolibreid.
Orhideed kuuluvad lahutamatult pilvemetsade juurde
Puuvõrast seiras meid teraval pilgul manisktuukan
Linnupaiga avaral rõdul oli üles seatud mitu magusa suhkrulahusega söödanõud, mis meelitavad linnukesi kohale. Lihtsalt metsas matkates oleks neid tillukesi sulelisi peaaegu võimatu üles leida. Rõdul istudes ümbritses meid ühtäkki kummaline madal surin, mida vürtsitasid lühikesed teravad tsäutsatused, vahel ka ülikõrged tärinad. Imekaunid ja imetillukesed olendid kihutasid siia-sinna, nende lendu saatvat kaelamurdvat õhuakrobaatikat sai vaevu silmaga jälgida. Alles istus linnuke oksa peal, kümnendiku sekundi pärast teda seal aga enam polnud. Kolm- kuni nelikümmend justnagu muinasjutulise haldjarahva seast pärit tiivulist sähvis kõikjal meie ümber, ja ma mõtlesin, kas loodusesõbra jaoks võib olla veel lummavamaid hetki.
Üles seatud magusa suhkrulahusega söödanõud on linnukeste hulgas populaarsed ja pakuvad linnuhuvilistele võimalust kiirelt ringilendavat koolibrit kauem jägida. Pildil olev mõõknokk-koolibri on erakordne ka koolibrite seas. Tema nokk võib olla 9–10 sentimeetri pikkune. Ecuadori lindude määraja ütleb, et ta on suhteliselt haruldane ja teda kohata on õnneasi. Meil seda õnne oli. Pikk nokk on tarvilik, et saada nektarit kätte suurte sügavate õite põhjast
Koolibrid on eelkõige tuntud kui linnurühm, mis hakkab silma erakordselt väikeste kehamõõtmetega. Enamiku liikide pikkus on 6–12 sentimeetrit ja kaal 2,5–6,5 grammi. Kuubal elav kimalaskoolibri (Mellisuga helenae) ja Brasiilia ning Suriname metsade asukas Phaethornis ruber kaaluvad alla kahe grammi, mis teeb neist maailma väikseimad linnud ja ühtlasi maakera väikseimad püsisoojased loomad. Suurkoolibri (Patagona gigas), kõige suurem koolibri, kaalub 19–21 grammi ja on seega väheldase pääsukese mõõtu. Koolibritele ei ole mingi probleem saavutada tiivalöökide sagedus 19 lööki sekundis.