2018. aasta esimeses Horisondis heidavad Tartu ülikooli genoomika instituudi Eesti biokeskuse teadlased Lehti Saag, Kristiina Tambets ja Mait Metspalu valgust küsimustele, milliste inimgruppide segunemise tulemusena on kujunenud tänaste eestlaste geneetiline taust. Selleks on biokeskuse teadlased uurinud ja kõrvutanud tänapäeva eestlaste DNA-d pärilikkusainega, mida on õnnestunud eraldada erinevatel aegadel Eesti aladele maetud inimeste luudest.
Nagu artiklist selgub, on tänaste eestlaste geneetilisse pärandisse jälgi jätnud mitu eri aegadel Eesti alale jõudnud rändelainet. Nii paistame kirdeeurooplastena esiteks silma sellega, et meis on säilinud muu Euroopaga võrreldes erakordselt palju küttide-korilaste geene (küttide-korilastega seostatav pärand hõlmab meie genoomidest ligemale veerandi). Veidi enam kui poolt meie genoomidest leitut saab aga seletada rändega, mis tõi meile nöörkeraamika kultuuri ja ühes sellega viiendiku jagu Euroopa varaste põlluharijate geenivariante.
Kui palju on meie genoomis aga seda, mis ühendab meid Lääne-Siberi ja Volga jõega piirnevate alade rahvastega, kellest paljud räägivad meie sugulaskeeli? Nagu selgub, pole seda just palju – vaid 5% jagu (soomlastel on samaväärset pärandit 8%, lätlastel ja leedulastel aga alla paari protsendi).
Omaette küsimus on seegi, kui hästi üldse kattuvad tänaste etnoste ja geneetiliste populatsioonide piirid – nagu uuringud näitavad, sarnanevad lõunaeestlased geneetiliselt märksa enam lätlaste ja läänevenelaste kui põhjaeestlastega. Ei saa me läbi Lätita….?
Loe lähemalt 2018. aasta esimese Horisondi artiklist „Kust me tuleme? Demograafiline ajalugu eestlaste geenides“.
Viide: WIKIMEDIA COMMONS
