Kumari preemia laureaadi, looduskaitsja Aleksei Lotmaniga vestelnud Toomas Kukk
17. juunil võeti vastu Euroopa looduse taastamise määrus. Varem oled öelnud, et määrus tuli lahjem, kui oli oodatud. Kuidas peaksime sellesse suhtuma?
Arvan, et mõõduka hõiskamisega. Kokkuvõttes on see ikkagi suur asi. Teadupärast viimane Euroopa looduse elurikkuse kaitseks vastu võetud õigusakt oli loodusdirektiiv 1992. aastast. Taastamise määrus on esimene terviklikult elurikkust käsitlev õigusakt pärast seda. Tõsi, vahepeal on küll vastu võetud veepoliitika raamdirektiiv, mis tegeleb veega seotud elurikkusega teatud määral, ning merestrateegia raamdirektiiv.
Taastamise määrus, nagu nimetuski ütleb, kajastab eelkõige seda, et oleme oma loodusega sealmaal, et ainult olemasoleva kaitsmisest ei piisa. Siiski on ka olemasoleva kaitseks määruses kirjas oluline põhimõte: seni loodus- ja linnudirektiivi Natura-alade põhimõtete sarnane kaitse laieneb: neid elupaigatüüpe, mida pidime seni kaitsma Natura-aladel, peame nüüd kaitsma ka väljaspool Natura-alasid.
Loodusdirektiivis on küll üldine ja veidi ebamäärane eesmärk tagada elupaikade üldine hea seisund, aga konkreetne kohustus elupaiku mitte kahjustada on vaid Natura-aladel. Seega on taastamismäärus hea lisavahend elupaikade kaitseks ka laiemalt, aga ükski õigusakt ise loodust ei kaitse, sellega peame ikka ise tegelema.
Eestis on looduse taastamine olnud arusaadavam niitude ja puisniitude puhul: ka looduskauged inimesed saavad aru, et kui niit on võssa kasvanud ja tahame niitu tagasi, tuleb võsa maha võtta. Soode taastamine on minu meelest üllatavat vastuseisu tekitanud: soid, mida taastame, on ju piisavalt. Taastamise määrus vajab Eestis ilmselt rohkem selgitust.