Tekst: TIIT HENNOSTE
Mis on meri ja mis on mets? Kuidas mõista metsa, kui oled kasvanud mere ääres? Kas loodu on loodus? Mälestusi sellest, kuidas meri määrab elu ja mälu.
Pihutäis liike Ma olen pärit Pärnust. Sündinud Pärnu ülejõe äärelinna Uus-Sauga tänavale. Sinna oli sündinud ka minu isa, tema vennad ja õed. Uus-Sauga ümbrus oli 1950. aastate teisel poolel pigem poolküla. Seal oli mõnes peres veel lehm ja kohti nimetati nagu talusid (meile toodi piima Raavikult). Tänav ise oli pikk ja sirge ning viis välja sõjaväelennuväljani. Majade ja lennuvälja vahel olid põllud (ka meie põllusiil) ja kraavid, mille servades kasvasid kullerkupud. Palju kullerkuppe! Kõnniteed olid mullast ja majade servas kasvas rohi, millest jäi ninamällu varakevade lõhn, mis tuli majade päikesepoolsesse äärde.
Kui ma sain kuueseks, siis kolisime kesklinna Akadeemia tänavale, Pärnu ajalooga tihkelt täidetud paika. Seal oli kunagi asunud ordulinnus ja Academia Gustavo-Carolina. Ja enne sõda oli see olnud Elevandi tänav (maailmasõjaeelne Elevandi ait, kuulsad rannaelevandid ja praegused rannapargi rohelised elevandid). Maja oli ja on otse valli serval ja vall, tollal poolmetsistunud park, oli meie mängumaa. Muuseas, me sõime kõike, mis vallil kasvas ja meie arust süüa sündis. Hapuoblikad, kivikad ja jahukad (ei teagi, mis nende puude nimetus on), sireliõied ja eriti maitsvad barbarissi hapukad lehed.
Millalgi viiendas-seitsmendas klassis käisin ma noorte loodussõprade majas (või oli see veel naturalistide jaam). Maja asus praegusel Paul Kerese tänaval ja seal olid loodussõpradele mõned toad, kus olid akvaariumid, terraarium, kapid raamatutega jne. Seal olid meie teooriaõppetunnid.
Teooria viimine praktikasse toimus muidugi väljas. Oli suur aed, kus me õppisime kõike, maa kaevamisest taimede pikeerimise ja õunapuude pookimiseni. Olid matkad linna taha Reiu jõe luhale. Seal tõmbas õpetaja maast pihutäie taimi ja meie pidime hakkama neid määrama. Ikka eestikeelne nimetus ja kui võimalik, siis ladinakeelne ka. Meeles pole enam suuremat osa eestikeelsetest nimetustest, rääkimata ladinakeelsetest. Aga meeles on jahmatus, kui palju taimeliike suutis kasvada ühe pihutäie ulatuses.
Kalad ja maod purgiga kaasa
Loodusmajaga seostub ka akvaariumide „haigus“, mis meid tabas. Mulle tegi kasti isa, kalad sain hakatuseks varem selle huviga nakatunud sõpradelt. Eks need olid gupid ja mõõksabad, tollal kõige tavalisemad akvaariumikalad. Aga ka nendega oli jändamist, alates toitmisest (selle kuivtoidu lõhn elab siiamaani mu ninamälus) kuni akvaariumi puhastamiseni, milleks tuli kalad kahvaga kinni püüda ja purki pista. Kalu sai osta Tallinnast, kus raekoja platsi nurgal oli looduspood. Sealt tõin minagi ekskursioonilt kaasa ühe musta-kollasetriibulise lõunamaise isendi, hoides kodust kaasa võetud klaaspurki kalaga kogu tee hoolega süles.
Loodusmajaga seostub ka madude püüdmise lugu. Ei mäleta enam, miks neid vaja oli, aga kahekesi sõbraga läksime Reiu jõe ümbrusse püüdma nastikuid. Peale nende saime ka ühe rästiku. Ja linnas tagasi, marssisime bussijaamast läbi linna peatänava loodusmajja, suured klaaspurgid madudega süles. See on ainus kord minu elus, kus rahvas on läinud mu eest kahte lehte laiali …
Loo lõpp käändus aga teistpidi, sest majas pääses rästik kuidagi põgenema ja roomas kapi alla. Ja meie koukisime teda sealt välja käega ning harjavarrega, sel ajal kui suurem osa noori naturaliste laudadel püsti seisis ja kiljus.
Mereinimese metsamõte
Niisiis, olen sündinud ja kasvanud linnas mere ääres. Meil ei olnud põhja- ega lõunatuul, vaid maa- ja meretuul. Meretuul tõi lahte sooja ja maatuul külma vee. Ja merre loojuva päikese värv ennustas homset ilma. Pärnus on sügistormid ja mõnigi kord vesi olnud nii kõrgel, et tänavatel saab ka paadiga sõita. Tormi vaatamine mere ääres oli ja on siiani elamus. Aga kunagi sündis sellest kõigest kummaline nukker mõte: ma ei saa kunagi minna linna suure mere ääres, ma olen seal sündinud.
Suved olin ma siiski maal, emaema ja tädi juures Harju-Risti mail Kõmmaste külas. See paik on merest üsna kaugel. Kurksesse, kus oli raketibaas ja kus me ujumas käisime, oli seitse-kaheksa kilomeetrit. Mu ema pärineb külast eemal olevast Sauagu talust. See sõna tundus tollal imelik, kuigi ma selle üle pikalt ei mõelnud. Igatahes savi seal ümbruses ei olnud. Kummalisel kombel olen hiljem avastanud, et täisnime säilitanud Saueaugu talu on mitme tuttava inimese kodukoht. Talu asus metsa sees.
Mulle on alati tundunud imelikuna jutt eestlasest kui metsarahvast. Võibolla kehtib see lõunaeestlaste puhul, kes on hoopis teine tõug kui lääne-eestlased. Metsas käimine ei ole elamus. Mets ei tähenda mulle puid. Ja puud ise on ennekõike lõhn. Kui ma praegu kirjutan, siis tuleb kusagilt ninamällu päikesemändide isemoodi lõhn. Mets tähendas tookord seda, mis leidus puude all.
Mets oli pehme sammal. Mets oli suured, kohati isegi paar meetrit kõrged sammaldunud rändrahnud, mida Kõmmaste ümbruses oli palju ja mille otsa sai ronida. Mets oli sipelgapesad ja sipelgarajad, mida me hoolega uurisime. Mets oli mustikad, mida seal oli tohutult ja mida me pidime moosi keetmiseks tädilastega koos korjama. Maasikad, mida pidime korjama. Muulukad, mis kasvasid vanaema talu taga metsaservas, metsa ja lagendiku piiril. Ja mida ei pidanud korjama. Ja põldmarjad, mis kasvasid küla nurgas bussipeatuse juures nelja tee ristil kivihunnikul.
Sauagu talu lähedal olid suured liivaaugud, liivakarjäärid. Liiva sealt enam ei veetud. (Väidetavasti oli seda kunagi vedanud sõjavägi. Kogu see paik oli tollal keelutsoon, kus mõnda metsateed minnes võisid sattuda sinna peidetud sõjaväeosale.) Mingil kummalisel põhjusel on lastel tugev armastus liiva vastu. Mõnel kestab see elu lõpuni. Ei ole kuigi raske näha ka keskea ületanud mehi Pärnu rannas tilgutorne ehitamas. Karjäärides sai sõita mööda liiva alla (püksid pärast muidugi liiva täis) või rullida ennast alla (ka pea liiva täis). Aga sama olulised olid metsvaarikad, mida olid täis karjääri servad, ja mis olid päikese käes ülipunased ja ülimagusad.
Siin jäin ma mõtlema. Mets on kindlasti loodus, kui metsaks pidada ennekõike puid. Aga mida siis? Ilma puudeta ei saaks seda kohta kindlasti metsaks nimetada, aga ilma maasikate, suurte kivide või sipelgapesadeta saaks küll. Minu loodus oli madalal metsa all. Oli see nüüd tollal lapse maailma silmapiir või mitte, aga nii on ka jäänud.
Kus on loodus?
Ent kas loodus on ka inimeste loodud lagendik metsa sees? Või metsistunud park? Kas loodus on ka karjamaa metsas, kuhu hommikul tuli saata küla lehmad ja otsida need õhtul taas kokku. See oli paik, kus oli segamini puuderühmi, põõsaid ja nende vahel rohumaa. Kas rästik loodusmajas kapi all on veel loodus? Kas akvaarium ja akvaariumikalad on loodus? Ja nii edasi. Kuni lõpuks ronis pähe imelik küsimus: kas meri on loodus? Ma saan vabalt öelda, et lähen metsa ja selle asemel ka, et lähen loodusesse. Ma saan öelda, et lähen mere äärde või ka merre. Aga öelda selle asemel, et lähen loodusesse kõlab üsna imelikult. Tekkis kuidagi tunne, et loodus on midagi, mis asub maismaal. Meri on selle ümber.
Tiit Hennoste (1953) on keele- ja kirjandusteadlane, mitme ajakirja, sh Eesti Looduse toimetuskolleegiumi liige.
