Tekst: MARIANNE KIVASTIK
Kümmekond aastat tagasi hakkasid Tartu ülikooli taimeökoloogid kasutama uuringutes mudelliigina nurmenukku. Kuigi esimesi lähemaid vaatlusi nurmenukkude ökoloogia kohta oli teinud juba Charles Darwin üle 150 aasta tagasi, on pealtnäha tavaliste niidutaimede kohta veel nii mõndagi avastada. Nende kevadekuulutajate abil tehtud uuringud annavad putuktolmlevatest taimeliikidest uusi teadmisi, mida kajastavad ka minu värskelt valminud doktoritöö tulemused.
Maakasutuse muutuste tõttu on hulk looduslikke elupaiku kas hävinud või tublisti killustunud. Koos kliimamuutustega on need tegurid suuresti mõjutanud elurikkust ja ökosüsteemide toimimist. Nii loomi kui ka taimi puudutab elupaikade ja kasvukohtade kadu. Esmapilgul näivad loomad olevat selle suhtes tundlikumad, näiteks takistavad suured teed või asulad liikumist elupaikade vahel. Ent niisama tugevalt mõjutab see taimi, eriti neid, keda tolmeldavad ja levitavad loomad.
Hinnanguliselt on maailmas ligikaudu 300 000 – 400 000 õistaimeliiki, millest umbes 90% tolmeldavad loomad.
Enamik õistaimi vajab paljunemiseks tolmeldajaid, kes viivad õietolmu ühelt taimeisendilt teisele. Ligikaudu
80% õistaimedest on hermafrodiitsed, mis tähendab, et ühe isendi õites on olemas nii isas- kui ka emassuguorganid.
15%-l õistaimedest on isendite õied vaid kas emassuguorganitega või isassuguorganitega ning ülejäänud 5% on sellised
taimed, mille ühe isendi osa õisi emassuguorganitega ning teised õied isassuguorganitega. (Botaanik Ülle Reier on seda käsitlenud Eesti Looduse 2002. aasta 6. numbris).
Selleks et vältida viljastumist enda õietolmuga, on paljudel hermafrodiitsetel liikidel välja kujunenud eri strateegiad, näiteks dihhogaamia: suguorganid küpsevad eri ajal. Nendel taimedel avanevad tolmukad enne, kui sama isendi emakad on valmis õietolmu vastu võtma, või vastupidi. Teine näide on herkogaamia: tolmukad ja emakas õie sees on üksteisest sedavõrd eraldatud, et sama isendi õietolm ei satu emakale või juhtub seda väga vähesel määral. Üks herkogaamia alamliike on erikaelsus, mida iseloomustab lisaks morfoloogilistele iseärasustele ka isesobimatus, s.o pärilik mehhanism, mis aitab ära tunda omaenda õietolmu ega lase niimoodi viljastuda.
