Ken Kalling
.. vaid kuri vaim on nad enda omade vastu ära vahetanud. Nii juhtub, kui ristimata vastsündinu juures öösel tuli ei põle. Et oma lapsuke tagasi saada, tulnuks võõrast kõvasti peksta. Siis tuli pahalane oma võsukest päästma, kurjustades: „Miks sa mu last nii kangesti peksad, ma pole sinu last ilmaski nii kangesti peksnd?“ Näeme, et veel enne viimast sõda kohtas Saaremaal keskaegset suhtumist epileptikuisse kui „seestunuisse“.
Aju haigus
Levinud on kujutluspilt langetõvest selle äärmuslikul kujul, krambihoogudena, mille ajal võib inimene end vigastada. Need nn toonilis-kloonilised hood koos teadvuse kaotusega on tõesti epilepsia sümptomid, kuid leidub ka palju vähem märgatavaid tunnuseid, nt pearinglus, hetkeline teadvuskadu jms. Eesti elanikest põeb epilepsiat 0,7%, see on umbes 10 000 inimest, aga maailmas 50–60 miljonit; 2021. aastal peeti seda tõbe 140 000 surma põhjustajaks.
Tegemist on kesknärvisüsteemi haigusega: nn epileptilised kolded ajus tekitavad normaalsest kuni sadu kordi tugevamaid impulsse (üks võimalus tõbe diagnoosida ongi elektroentsefalograafia abil). Kõik krambihood ei ole siiski langetõbi (nt lastel kõrge palaviku põhjustatud), see diagnoos pannakse üldiselt alles pärast vähemalt kahte provotseerimata haigushoogu. Arvatakse, et ühte sellist kogeb elu jooksul vähemalt 5% inimestest.
Tehakse vahet sekundaarsel (haigus kaasneb nt ajukasvaja või -traumaga) ja primaarsel epilepsial. Primaarse langetõve puhul pole üle poolte juhtude põhjus selge, leitud on seoseid pärilikkusega, aga ka looteea ja sünnituse käigus saadud ajukahjustustega. Tõvehoogude päästik võib olla palavus ja närveerimine, ent ka ärritavad nägemisaistingud (juba antiikajal määrati langetõbe pöörleva potikedra vaatamise abil). Kui jätame kõrvale kurja vaimu, siis ka Eesti rahvaetioloogia põhjendas langetõvehooge ehmumise või vihastamisega.
Valentinuse nime kandvaid pühakuid on õigupoolest mitu. Pole niisiis kindel, et sama mees, keda valentinipäeval meenutame, ka langetõbiseid tervendas. Liiatigi võis püha Valentin saada epileptikute kaitsepühakuks hoopis seetõttu, et tema nimi sarnaneb sõnadega fall net hin (saksa keele šveitsi murrakus „ära lange maha“). Lucas Cranach vanema maalil on kujutatud 475. aastal surnud Passau püha Valentinust, kelle selja taga näeme ka langetõbist. WIKIPEDIA
Seestumisest aju haiguseni
Muistses Mesopotaamias ja Egiptuses arvati langetõbe põhjustavat kurja vaimu sissetung. „Raviks“ oli eksortsism. Varasem kreeka traditsioon käsitles tõbe samuti seestumisena (sellele viitab ka kreeka keelest tulnud tõve nimetus), millel võis aga olla ka „positiivsem“ pool: võimalus, et inimesse oli tulnud hoopis jumalik vaim. Kujutagem siinkohal ette transsi langevaid preestreid või šamaane. Siit tuleneb nimetus „püha haigus“. Igatahes oli tegemist millegi hullumeelsuse piiril olevaga, mis tekitas kõhedust. Seost vaimuhaigustega kinnitas tõve seostamine Kuu jumalannade pahatahtlikkusega. Lunatic („kuutõbine“) oli USA-s veel hiljuti ametlik termin vaimuhaigete kohta.
Hippokratese koolkond tunnistas langetõbe aga juba aju haigusena. (Huvitaval kombel peeti naiste samalaadsete sümptomite – tahtmatud liigutused jm – korral süüdlaseks emakat (vt Horisont 2019, nr 4). Arvati, et tõbe tekitavad takistused kehamahlade liikumisel. Raviks soovitati juua (gladiaatorite) verd ja hingata sisse ebameeldivaid lõhnu. Kaua aega usuti puuvõõriku mürgiste marjade ravitoimesse. Eestis kasutati „krambitõve“ vastu tervet hulka taimi, kuid soovitati läigatada tema selga ka ämbritäis külma vett.
16. sajandil jõuti tõbe käsitledes keskaegse eksortsismi juurest tagasi meditsiini radadele. Seda muidugi ajastu vaimus: epilepsiahooge arvati põhjustavat mürgised miasmid, aurud, millega seostati ka nakkushaiguste levikut. 19. sajandil oli tegemist juba valdavalt psühhiaatria (vähem neuroloogia) valdkonnaga, nn degeneratsioonile viitava haigusega. Cesare Lombroso kriminaalantropoloogia õpetus pidas ka raskemaid kurjategijaid langetõbisteks. 20. sajandi alguses epilepsiast eesti keeles kirjutanud Juhan Luiga ja Peeter Hellat nägid tõve ühe olulise põhjusena eellaspõlvkondade alkoholilembust, aga ka põetud suguhaigusi või siis alatoitlust ja rahhiiti: „pääluud on vildakalt kokku liidetud“.
Eugeenika objekt
Sõjaeelses Eestis käis üldnimetus „langetõbi“ seisundite kohta, millega kaasnevad tahtmatud liigutused ja seosetu kõne, aga ka Tourette’i sündroomi, depressiooni ning isegi alkoholismi kohta (vihje deliiriumi sümptomitele). Sageli mainiti vaimuhaigeid, langetõbiseid ja nõrgamõistuslikke ühes lauses, andes mõista, et nimetatud („alaväärtuslikud“) ei vaja täit hoolekande ega meditsiini tähelepanu. 1933. aastal anti Eesti arstide päevadel soovitus nn genuiinseid (pärilikke) epileptikuid steriliseerida. Nii püüti vältida haiguse edasikandumist tulevastele põlvedele. Juba ammu oli langetõbistel keelatud „kirikuseaduse“, Eestis ka 1922. aastal vastu võetud abieluseaduse järgi abielluda.
1936. aastal Eestis vastu võetud steriliseerimise seaduse järgi tuli raskel kujul langetõbised muuta sigivõimetuks, endiselt ühes lauses koos pärilikult vaimuhaigete, nõdramõistuslike ja isikutega, kellel on parandamatud rasked kehalised vead. Vajaduse korral tulnuks neil katkestada rasedus. Eesti sundsteriliseeritute haiguslood ei ole teada, ainult see, et vähemalt ühele langetõbisele naisele tehti tema diagnoosi alusel abort.
Aga kõlas ka hääli, mis seadsid langetõve pärilikkuse kahtluse alla. Tunnistati, et sellisena kirjeldati kõiki neid juhte, kus konkreetne tõve põhjus, nt trauma, polnud teada. Kuivõrd toona nähti tõvele viitavate nn konstitutsionaalsete tunnustena neuroose, migreeni ja astmat, vasakukäelisust jm, tulnuks epilepsia välja juurimiseks steriliseerida kolmandik rahvast …
Palju on arutletud selle üle, kas langetõvehoogusid võib põhjustada lapsele tangisünnituse käigus tehtud kahju. Praegu ollakse seisukohal, et oskusliku abi korral mitte, pigem võib tõve teket soodustada sündimisel kogetud hapnikupuudus. Minevikus, kui mõnel maal olid sünnitustangid iga erapraktiseerija arstikohvris, võidi nendega tõesti ka kahju teha. MCLEOD WIKIPEDIA
Haigeid saab aidata
Langetõbiseid on kiusatud ja kardetud. Pole ka ime, nt mõnel pool Aafrikas arvati haigus olevat nakkav. Epilepsia tekitab praegugi ebakindlust ning seab piiranguid: tuleb vältida alkoholi, ei tohi töötada ohtlikes oludes (kõrgustes ja veekogude ääres) ning ametites (lendurid). Kõrvalseisjail tuleb jälgida, et haige end ei vigastaks, vajaduse korral kutsuda kiirabi (kui haigushoog kestab üle 10 minuti või teadvus ei taastu).
Tegelikult on juba mõnda aega osatud epilepsiat kontrolli all hoida. 19. sajandil võeti rahustitena kasutusele broomisoolad, peatselt barbituraadid. Alanud kirurgia kuldaeg aitas ajukasvajatega patsiente, kuid lisas ravivõtete hulka ka lobotoomiaga sarnanevad meetodid. Viimaste korral tuleb patsiendil teha otsus, kas eelistada krambihoogudele osalist paralüüsi.
Ootamatul moel sai krambihoogudest endist ühel hetkel „ravim“. Kuigi tõde on vastupidine, pidasid mõned arstid epilepsiat ja skisofreeniat antagonistlikeks. Eeldusel, et üks tõbi välistab teise, hakati 1930. aastatel skisofreenia vastu rakendama konvulsioonravi. Täiustatud kujul on elekterkrampravi nüüdki kasutusel, mh depressiooniga patsientidel.
Eelneva kõrval on vaja teadvustada, et epilepsia on eluaegne haigus üksnes umbes kolmandikel juhtudest. Õige ravi korral on võimalik haigusnähud kontrolli alla saada. Seda, et tänapäeval saab paljusid haigeid aidata, näitab seegi, et enamik põdejaist elab vaestes maades. •
Ken Kalling (1963) on teadusloolane.
Artikkel ilmus Horisondi 4/2025 numbris.