REET MARK
Kummalisel kombel on peaaegu igal muuseumil oma kunstikogu. See on sõja-, mere-, piimandus- ja spordimuuseumil ning rannarahva muuseumil, rääkimata Valga, Võru, Pärnu või teiste linnade muuseumidest. Väga hea kunstikogu on Narva muuseumil, Viljandi muuseumil ning Underi ja Tuglase kirjanduskeskusel. Kollektsiooni suurus ja headus oleneb tema kujunemise iseärasustest, sest igal kogul on oma lugu.
Kirjandusmuuseumi kunstikogu kuulub Eesti kultuuriloolise arhiivi koosseisu. Arhiiv loodi 1929. aastal eesti rahva muuseumi, Eesti kirjanduse seltsi, akadeemilise kirjandusühingu ja akadeemilise ajaloo seltsi käsikirjaliste kogude alusel. Aegade jooksul on kunstikogusse laekunud
umbes 300 maali, ligi 100 skulptuuri, sealhulgas 25 surimaski, ja ligi 5000 nimetust joonistusi ja graafikat. Kokku on seal umbkaudu 16 000 ühikut kunstiteoseid koos alatihti laekuvate ja seni kataloogimata teostega.
Plaanipäraselt pole kunstikogu kunagi täiendatud, sest ostusummad on peaaegu olematud. Nii ei saa rääkida ka kindlast kogu arendamise süsteemist. Muidugi on eelistatud kirjandusega seotud teemad. Nõukogude ajal tellis riik kunstnikelt kirjanike portreesid, mida jagati kunstimuuseumide ja kirjandusmuuseumi vahel. Praegu suureneb kogu annetuste või päranduste kaudu. Viimasel paarikümnel aastal on fondi tublisti täiendanud väliseesti kirjanike, kirjandustegelaste ja kunstnike pärand, mis on Eestisse tagasi jõudnud.
Kirjanike portreed ja illustratsioonid
Seega ei ole ime, et maalide põhihulk on kirjanike portreed, paljud neist väga headelt autoritelt, nagu Nikolai Triik, Henn Roode, Elmar Kits, Gustav Raud, Aleksander Vardi, Ilmar Malin või Ferdi Sannamees. Imestusväärne pole ka see et, kogus leidub rohkesti kirjandusteoste originaalillustratsioone Eduard Wiiraltilt, Jüri Arrakult, Karin Lutsult, Vive Tollilt, Evi Tihemetsalt, Kaljo Põllult jpt.
Kirjandusmuuseumi on kümmekond teost, mille üle tunneks uhkust iga kunstimuuseum, rääkimata erakogust. Näiteks Oskar Kallise väga haruldane õlimaal „Kalevipoeg allilmas“, mis on loodud 1915. aastal, Karl Pärsimäe 1930. aastatest pärinev „Diivanil raamatut lugev naine“, Jaan Vahtra „Rahvakoosolek“ (1933), Jaak Adamsoni „Raskesti läbitav maastik J. Smuuliga peaosas“(1978), Endel Kõksi „Pariisi vaade“ (1965) või Jüri Arraku „Enn Vetemaa portree“ (1976).
Kaks Deborat
Põnevamatest piltidest väärib tähelepanu Kristjan Tedre maal Debora Vaarandist. Tuntud on Vaarandi portree, millel poetess istub sinises kleidis, peas kummaline valge karvamüts. Selle maali autor on Kaarel Liimand ja teos asub Tartu kunstimuuseumis. Kristjan Teder on oma pildi kindlasti maalinud Kaarel Liimandiga ühel ajal, s.t Debora on poosinud vähemalt kahele kunstnikule korraga. Neid kahte maali on väga tore vaadelda, kui nad kõrvuti panna.
Kirjanikust maalija
Teine üllatus vajab pikemat sissejuhatust. Juba paarkümmend aastat on mind kummitanud üks kirjandusmuuseumi pilt. See on Enn Kippeli „Kompositsioon. Lahing lossiõuel“ (1928, õli, lõuend). Olen kahelnud, kas see on tõesti kirjanik Enn Kippeli loodud. Seekord oli aega asja natuke uurida.
Keskealiste või vanemasse põlvkonda kuuluvatele inimestele on Enn Kippel eelkõige tuntud kui romaani „Meelis” autor; see teos kuulus kooli kohustusliku kirjanduse nimekirja. Teised tema romaanid ei pääsenud Nõukogude ajal lugejate kätte venemeelsuse pärast. Muidugi võis kodus olla sõjaeelse Eesti vabariigi ajal ilmunud raamatuid ja kui „Meelis“ oli läbi loetud, tuli ehk tahtmine ka teisi romaane sirvida. Ma pole siiski kindel, et noorematele inimestele Kippeli nimi üldse midagi ütleb, kuigi nüüdseks on tema ajalooromaanidest kordustrükid ilmunud.
Enn Kippeli esikromaan on avaldatud 1935. aastal ning räägib vapside liikumisest. Üldse kirjutas Kippel neli mahukat ajalooromaani: „Issanda koerad“ (1938), kus on kõne all liivlaste heitlus ristiusustamise vastu 1200–1206; „Jüriöö“ (1939) kirjeldab 1343. aasta Harjumaa mässu; „Suure nutu ajal“ (1936) käsitleb Vene-Liivi sõja episoode aastail 1575–1579 ja „Kui Raudpea tuli“ (1937) keskendub Põhjasõja alguses 1700. aastal peetud Narva lahingule. Kavas oli ka Ümera lahingust , mis jäi aga pooleli, kuna Mait Metsanurga asjaomane romaan jõudis ilmuda varem. Toomas Haugi sõnade kohaselt võttis Kippeli romaanidega eesti kirjanduses resoluutselt koha sisse meeste mängude karm, verine ja halastamatu poeesia, moodsalt väljendudes action.
Need on värvikad noorsoo-ja ajaviiteromaanid. Kippeli enda meelest oli ajalooromaani peaülesanne viia praegusaja inimene ajalukku dokumentaalse materjali põhjal. Teda ei paelunud filosofeerimine, tegelaste sisemaailma sügavam avamine ega uue ajalookontseptsiooni loomine, mis oli omane Karl August Hindrey ajalooromaanidele, eriti romaanile „Urmas ja Merike“. Oma töödes ehk kõige venevaenulikum eesti kirjanik üldse läks 1940. aastal Nõukogude poolele ning evakueeriti sõja algul koos teiste punakirjanikega Leningradi. Seal suri ta 1942. aastal nälga.
Mitmekesine tõendusmaterjal
Kirjandusmuuseumis asuv maal on tehtud hea käe ja kompositsioonitunnetusega. Hästi on tabatud inimeste liikumine. Maali hea tase oli peamine põhjus, mis sundis mind autorsuses kahtlema. Mille põhjal võib siis väita, et pildi on loonud kirjanik ise? Esiteks räägib Kippeli autorsusest muuseumitöötajate suuline pärand. Maali üle andes kinnitas seda kirjaniku naine Maret Kippel. Teiseks on muuseumi käsikirjade kogus ka Kippeli joonistusi. Kolmandaks leiab Tartu õhtuse ühisgümnaasiumi õpilaskonna ajalehe Rada 1932. aasta veebruarinumbrist Enn Kippeli graafilise lehe „Kalevipoeg mõõka valimas“, mille käekiri langeb kokku maali omaga. Ning lõpuks on meil pealtnägija tunnistus: „Allakirjutanu tähelepanu paelub seinal asetsev suur pannoo, millel initsiaalid „E. K.“ nii siis „Jüriöö” autori ande mitmekülgsus ulatub ka kujutava kunsti valdkonda. Ent ka siin on löönud läbi ta ajalooline närv teose ainestik on võetud antiik-kreeka võitlusmängudest. Seega leiab jällegi tõestuse üks eht kippellik joon liikumine, dünaamika“.
Ka lõpetamata tööd on nüüd hinnas
Eespool sai sihilikult mainitud kardinaalselt teistsuguste ajalooromaanide autorit Karl August Hindreyd. Üllataval kombel võib kunstikogust leida ka tema maalitud pildi – pallaslikult mahedate värvide ja hea kompositsiooniga sügisese jõevaate.
Veel üks eriline pärl teiste pärlite kõrval on Eduard Ole maal maletajatest. See on tehtud 1940. aastal. Ole oli juba kümmekond aastat tagasi kubistlikule maalilaadile selja pööranud. Ta maalis realistlikke, kuid emotsionaalselt kaasakiskuvaid ning „olelikult mahedaid“ kompositsioone ja portreid. Kompositsioonides ja joonistustes on ta tihti kujutanud meest – arvatavasti iseennast –ilmaelu vaatlemas, seljaga vaataja poole, enamasti valges pehmes kübaras ja jalutuskepiga. Eduard Ole kuulsaimad maalid 1930. aastatest on „Sügisviis“ (1928), „Reisijad“ (1932), „Hall ja Valge“ (erakogu) ning Hendrik Visnapuu, Friedebert Tuglase, Juhan Simmi ja August Gailiti portreed.
Kõnesoleva maali leidsin paarkümmend aastat tagasi kogust rullikeeratuna ning vist isegi arvele võtmata kui „mitteväärtusliku ja lõpetamata töö“. Nii oli seda 1980. aastatel hinnanud Tartu kunstimuuseumi Ole kaasaegne ekspert. See näitab hästi tohutut muutust, mis toimus aastatel 1990–2000 suhtumises kunsti. Varasematel aastatel, kui kunst ei maksnud peaaegu midagi, ei pööratud isegi suurte meistrite pooleli jäänud töödele erilist tähelepanu. Praegusel ajal peetakse aga vanade meistrite lõpetamata maale väga väärtuslikuks. Tookord tegime maali korda ja nüüd ehib see üht kirjandusmuuseumi enim käidavat ruumi. Maalil mängib kaabuga mees, kes on ikka seljaga vaatajate poole ning jäänud kunstnikul lõpetamata, malet August Gailitiga. Gailitit on kujutatud „tema täies ilus“, käsipõsakil ja sigaret suus. Maali tõi 1986. aastal muuseumisse sõjaajal Rootsi põgenenud kunstniku abikaasa Helmi, kes oli jäänud Eestisse.
„Suur Tõll“
Ilmselt üks tuntumaid Eesti nüüdiskunstnikke on Jüri Arrak. Tema eripärast stiili on väga raske kellegi teise omaga segamini ajada. Oma 1970. ja 1980. aastate loomingusse on kunstnik põiminud kisendavaid sõnumeid kaasaja kohta. Kes suudaks unustada teiste segaste seas üle plangu vaatavat selget silmapaari („Aias“, 1981)!
1980. aastal valmis Rein Raamatul animafilm saarlaste vägilasest Suurest Tõllust. Filmi kunstnik oli Jüri Arrak, helilooja Lepo Sumera. Mäletan oma kooliajast hästi vaimustust, millega film vastu võeti ja millise allteksti Tõllu võitlus vallutajatega sai. 1982. aastal filmi põhjal valminud raamat muutus kohe rariteediks; nüüdseks on ilmunud mitu kordustrükki. Hilisemal ajal on Metsatöll kasutanud filmikaadreid oma laulu „Vaid vaprust“ muusikavideos. 1988. aastal kinkis Jüri Arrak Suure Tõllu originaalillustratsioonid kirjandusmuuseumile.
Seega tasub ka teiste muuseumide kunstikogudesse suhtuda suure huviga. Sealt võivad kunstiteadlased, erialainimesed ja päris kindlasti ka tavavaatajad leida olulisi teoseid. Kahjuks satuvad sealsed teosed küll harvemini näitustele, aga õnneks on meil ju muuseumide infosüsteem MUIS. Ka kirjandusmuuseumi kunstikogust on suur osa digitud ja sellega saab tutvuda andmebaasi KIVIKE vahendusel, mida täiendatakse pidevalt.
Loe lisaks:
Haug, Toomas 2001. Vaenlaste vastu võideldes: Enn Kippel 100. – Looming, nr 2, lk 257.
Põldmäe, Rudolf 1967. Enn Kippeli elu ja loomingut meenutades. – Looming, nr 2, lk 292.
Rada. Tartu Õhtuse Ühisgümnaasiumi õpilaskonna ajakiri. 1932, nr 2, lk 33.
Roolaht, Andrus 1940. Kirjanik-õpetlane-sõdur kirjutab ajaloolisi romaane. – Uus Eesti, 6. I, nr 5.
E. /. V [o i t k] 1939. Enn Kippel – kirjanik relvaga. – Rahvaleht, 26. VII, nr 173.
Reet Mark (1965) on kunstiajaloolane ja kuraator.