Troopika vihmametsades elab tohutul hulgal seni avastamata liike. Elusorganismid võivad jääda teadusele tundmatuks ainuüksi seepärast, et inimene ei käi nende elupaigas. Üks selline piirkond on puuvõrad. Sinna ronida on keerukas ja kulukas, välitöid tuleb ka hoolikalt plaanida, säästmaks oksi.
Mõnda aega on arvatud, et troopilise vihmametsa puuvõrade elustikust saaks hea ülevaate vihmaveest kogutud keskkonna-DNA ehk e-DNA abil. On näidatud, et ladvast nirisevast vihmaveest kinni püütud pärilikkusaine aitab tuvastada võras elutsevad lülijalgseid.
Ajakirjas Science Advances ilmunud värskes uuringus katsetati meetodit Prantsuse Guajaanas asuvas vihmametsas ja võrreldi seda lähedal asuvast metsakasvandusest kogutud elustikuandmetega. Kümne päeva jooksul kogutud e-DNA proovidest sai kindlaks teha nii taimede, imetajate, lindude, kahepaiksete kui putukate esinemist. Samuti leiti kalade DNA jälgi. Need pärinesid tõenäoliselt imetajate ja lindude väljaheidetest.
Vihmamets osutus kuni ligi kaks korda liigirikkamaks. Selgroogseid loomi leiti sealt 61 taksonit (kasvanduses vaid 32), putukaid 276 taksonit (kasvanduses 153). Taimi kasvas vihmametsas 155 ja kasvanduses 111 taksonit.
Hindamaks meetodi tõhusust piserdati elupaika porgandimahlaga ja uuriti, kui pika aja jooksul ja kui kaugelt võis porgandi DNAd keskonnas leida. DNAst pärit signaale sai keskkonnast tuvastada keskmiselt 8-20 päeva, sõltuvalt kasutatud markerist. Pärilikkusaine levis umbes mõnekümne meetri kaugusele.
PhysOrg/Loodusajakiri