Tekst: MARJU KÕIVUPUU
Saare valimine aasta puuks Eesti raamatu 500 aasta juubelil on õnnestunud valik. Arvatavasti teavad päris paljud mõistatust „Sada saarelehte, tuhat toomelehte, kaks kaanelauakest?“, mille vastus on mõistagi raamat. Folkloristid Erna Norman ja Selma Lätt on valinud 1960. aasta lõpul ilmunud eesti rahvapärimust tutvustava raamatu pealkirjaks just selle poeetilise mõistatuse [10].
Ehkki saar on meie mail vaata et üks viimaseid puid, kes lehte läheb, ja esimesi, kes sügisel lehed langetab, on ta suveroheluses oma lopsakate ja iseloomulike lehtede tõttu kergesti äratuntav. Kui neid hoolikalt vaadata ja fantaasia le voli anda, meenutavad saare paaritusulgjad liitlehed tõepoolest avatud raamatu lehti.
Õlipuuliste (Oleaceae) sugukonda kuuluv harilik saar (Fraxinus excelsior)– murdeti saarepuu, saarn, saarnas, suarn –on levinud kogu Mandri-Euroopas: idasuunas kuni Kaukaasia ning Alborzi mägedeni, läänes kuni Suurbritanniani ning Iirimaani ja põhjas Trondheimsfjordi piirkonnani Norras.
Soodsate olude korral võib saar kasvada kuni 250-aastaseks. Kahjuks on viimasel ajal saarele saanud saatuslikuks saaresurm, seenhaigus, mis on puudele laastavalt mõjunud just viimastel aastakümnetel [1].
SAAR – EUROOPA RAHVASTE PÜHA ILMAPUU
Kõheleb orgudes uuditsev piiga
maha vajunud saarepuult Yggdrasillilt,
Idunniks hüütu, alfide võsu,
Iivaldri tütardest ea poolest keskmine [14].