Tekst: ARNE SELLIN
Meie aedade ja parkide esimesi kevadekuulutajaid on harilik silla (Scilla siberica), üheiduleheliste klassi kuuluv püsik. Silla säilitusorgan on kestasibul, mis koosneb tihedalt kontsentriliste kihtidena pakitud lihakatest muundunud lehtedest – sibulasoomustest, mida ümbritsevad jäigad kattesoomused. Vahel võib varakevadistel sibultaimedel märgata veidrat olukorda, kus üks leht paistab olevat kasvanud läbi teise. See võib viia mõtted arenguanomaaliale või isegi aktiivsele kudede läbistamisele.
Selle nähtuse mõistmise võti peitub üheiduleheliste taimede lehtede üldises ehitusplaanis. Sageli puudub neil eristatav leheroots; leht moodustab selle asemel alusel tupe, mis ümbritseb vart ja nooremaid lehti. Enamikul sibultaimedel areneb kevade tulekuga võsu tipumeristeemist, ladvapungas leiduvast algkoest, maapealsed rohelised pärislehed ja õisikuvarb. Lehealgmed moodustuvad tipumeristeemist järjestikku ja on pungas tihedalt kokku pakitud: voltimise või rullimise teel sageli kokku surutud ning paiknevad üksteise sees. Ladvapung ise peitub sügaval sibula sisemuses sibulakannal. Lehed arenevad pesastunult: iga uus lehealge kujuneb eelmise lehe kokkukeerdunud aluse sees [1, 3], mille tulemusena kujuneb „teleskoopstruktuur“. Leht pikeneb põhiliselt interkalaarse meristeemi – lehe alusel paikneva algkoe tegevuse tõttu, mitte tipumeristeemi abil.