Samast kohast kirjeldati 1996. aastal Põhja-Euroopa liigirikkaim niidulaik Foto: Toomas Kukk
Tekst: MARTIN TIKK
Niita saab loodust toetavalt või sellele kahju tehes. Miks on niita koos niite koristamisega parem kui hekseldada? Miks vajavad niidud hooldust, mitte omasoodu kasvamist? Millist abi võiksid pakkuda lambad, miks tasub robotniidukiga piiri pidada ja kuidas teha koostööd, et liigirohked niidud säiliksid?
Niidul ei ole tähtis mitte ainult see, et rohi saab maha lõigatud, vaid ka see, mis saab niidetud taimemassist. Eesti tuntumaid niitude uurijaid, botaanik Meeli Mesipuu pärandkoosluste kaitse ühingust (PKÜ) selgitab, et niidule maha hekseldatud taimemass koguneb maapinna lähedale ja moodustab tihenenud kulukihi. Selle tõttu jõuab mullapinnale ning rohustu alumisse kihti vähem valgust, valminud seemnetel on raskem mullani jõuda ja idanditel on kulu all halvem areneda. Madalama kasvuga taimeliigid jäävad kängu.
Lopsakama rohuga niitudel ei lagune kogu hekseldis ühe talvega ära ning uus hekslimass muudab kulukihi veelgi paksemaks. Kui paks kulukiht lõpuks laguneb, jõuavad mulda lisatoitained. See soosib kiire- ja kõrgekasvulisi liike, näiteks angervaksa, mets-harakputke, kõrvenõgest ja põldohakat, mis võtavad omakorda valguse madalamatelt niidutaimedelt. Nii hakkab pideva hekseldamise korral niidu liigirikkus aegamisi vähenema.