Kolme ristiusu palvet sisaldavast Kullamaa käsikirjast, vanimast säilinud eesti kirjakeele sidusast tekstist (1524–1528), leiame lausekatke: Anna meytte tenneny yckepewyne leybp. Praegu kasutatakse seda meieisapalve vormelit kujul: meie igapäevast leiba anna meile tänapäev.
TEKST: Udo Uibo, keelemees
Eluliselt tähtis sõna leib on mõistagi vanem. Eesti sõnal on vasted kõigis läänemeresoome keeltes: soome, isuri, karjala ja vadja keeles leipä, lüüdi ja vepsa keeles leib ning liivi keeles lēba. Selle sõna on läänemeresoome hõimud muinasajal laenanud germaani hõimudelt. Leiva küpsetamine oli oskus, mida tuli õppida neilt, kes olid selle juba omandanud, ja koos oskusega laenati sõna. Muistsetelt germaanlastelt on läänemeresoome hõimud saanud paljud teisedki leivaga seotud sõnad: põld, ader, ahi, taigen, võib-olla ka rukis.
Germaani kirjakeelte vanimad mälestised pärinevad IV sajandist. Hääbunud gooti keelest on kirja pandud sõna hlaifs, mis tähendas leivapätsi või suutäit, sealtsamast on teada tuletis ge-hlaiba, mis tähendas semu, kaaslast, leivavenda. Mõni sajand hiljem on leiba või leivapätsi tähistav sõna üles tähendatud teisteski vanades germaani kirjakeeltes, näiteks nüüdissaksa keele eelkäijas vanaülemsaksa keeles kujul hleib, nüüdisislandi keele eelkäijas vanaislandi keeles kujul hleifr ja nüüdisinglise keele eelkäijas anglosaksi ehk vanainglise keeles kujul hlāf. Tänapäeva keeltes on need sõnad saanud teistsuguse kuju ja omandanud lisatähendusi: saksa keeles Laib ’leivapäts’, aga ka ’juusturatas’, islandi hleifur ja inglise loaf ’leivapäts’, aga ka ’suhkrupea, salati- või kapsapea’.
Germaani leivanimetus on tõenäoliselt laenatud ka slaavi ja balti keeltesse, nii et ka vene хлеб ’leib’ ja läti klaips ’leivapäts’ võivad pärineda sealtsamast kust meie leib, ehkki asja on püütud ka teisiti seletada. Mis aga puutub germaani enda leivanimetusse, siis selle päritolu pole päris selge, kuid sõna on kõlalt lähedane kreeka sõnale klībanítēs ’leib’, mis on tuletatud sõnast klīb́anos ’küpsetusahi’. See pole indoeuroopa sõna, vaid laenatud mingist hääbunud Vahemere-äärsest keelest. Niisiis näib, et iidne leivanimetus seob germaani, slaavi ja läänemeresoome keeli. Midagi samalaadset on toimunud ida pool, aga veel laialdasemal alal. Koos India restoranidega on uuemal ajal Eestiski tuntuks saanud sõna naan – Sõnaveebi järgi ’Indiast pärinev saviahjus küpsetatav lame nisujahuleib’.
Algul polnud see India sõna, vaid sinna iraani keeltest laenatud (vrd pärsia nān ’leib; toit’, kurdi nan jt). Sealtsamast pärineb otse või kaude paljude teiste idakeelte leiba tähistav sõna: hiina (mandariini) náng, birma nampra: (liitsõna – nam + pra: ’lame’), tai naan, türgi, kasahhi nan, usbeki non jne. Seesama vana rändsõna on jõudnud ka paljudesse meie idapoolsetesse sugulaskeeltesse: komi ja udmurdi ńań, handi ja mansi nâń, metsaneenetsi njań, sölkupi njai jt. Permi keeltes (komi ja udmurdi) on sellest moodustatud liitsõna pel’– ńań ’pelmeen’ ehk otsetõlkes ’kõrvleib’ (pel´ ’kõrv’ + ńań ’leib’), mis on ilmselt antud kõrva meenutava vormi järgi. Permi keeltest on see sõna laenatud vene keelde ja saanud seal kuju пельмень, sealt edasi eesti keelde ning paljudesse teistessegi keeltesse. •