ANNIKA VIHT
Kuidas võisid kõnelda meie esivanemad kaks-, kolm- või nelisada aastat tagasi? Mil viisil arendati suuliste kohamurrete põhjal välja kirjakeel, mis tegi võimalikuks eestikeelse hariduse, ilukirjanduse, kohtupidamise ja suhtluse igal erialal meditsiinist põllumajanduseni? Neile küsimustele aitavad vastata eesti kultuuriloolises arhiivis (EKLA) leiduvad allikad.
Eesti kirjakeele esimesed arendajad olid saksa pastorid, kes soovisid õppida tundma keelt kui usu kuulutamise vahendit ning kelle tähtsaim siht oli tõlkida eesti keelde pühakiri. Neid kirjakeele algusaegade tõlkepüüdlusi saab jälgida EKLA-s talletatud piibliversioonide alusel: Johannes Gutslaffi lõunaeestikeelses Vana Testamendi tõlkes (1647(?)–1657), Andreas ja Adrian Virginiuse põhjaeestikeelses Vana Testamendi tõlkes (1687–1690) ning põhjaeestikeelse Uue Testamendi versioonis, mida tuntakse Tartu käsikirjana (1703–1704). Igas versioonis on omamoodi kasutatud rahvakeele ainest, loodud lähteteksti edasiandmiseks tarvilikke uusi sõnu ja eemaldutud senise eesti kirjakeele tavast.
Esimesed eestlaste kirjutatud tekstid
18. sajandist alates on säilinud juba ka eestlaste enda kirjutatud tekste. Tsitaate leidub küll varasemastki ajast, kuid eestlaste loodud terviktekste on säilinud alates 18. sajandi algusest. Esimesed neist pärinevad Puhja köstrilt Käsu Hansult: Tartu hävitamise teemalise kaebelaulu mustand (1704–1708) ja kolm kirja (1702, 1703, 1706), mis on kõik hoiul EKLA-s.
Eestlaste intellektuaalse eneseteostuse võimalusi avardas vennastekoguduse liikumine, mille kaastöölistena asusid juba 18. sajandi keskpaigas vaimulikku kirjandust tõlkima, kopeerima ja koostama ka eestlased (Adam Koljo, Mango Hans, Michael Ignatius, Aleksander Raudjal jt). EKLA-st leiame vennastekoguduse materjale 1740. aastatest kuni 19. sajandi lõpuni: kõnesid, raamatuid, laule, aruandeid, elulugusid ja kirju.
Sõnastikud ja grammatikad
EKLA-s leidub ka teoseid, mille teema ongi otseselt eesti keel. Siin on hoiul kõik 18. sajandi esimesest poolest säilinud käsikirjalised sõnaraamatud: Johann Christian Svenske lõunaeesti-saksa ja saksa-lõunaeesti, Johann Christoph Clare lõunaeesti-saksa (koos grammatikaga) ning Salomo Heinrich Vestringi põhjaeesti-saksa sõnaraamatud.
19. sajandi esipoolest on arhiivis hulk allikaid, mis väljendavad tollast pingelist püüdlust otsida alternatiivi senisele grammatikakirjeldusele ning kirjakeelele, näiteks Otto Wilhelm Masingu loodud eestikeelsete grammatikaterminite loend (1825) ning tema põhjaeesti-saksa sõnaraamatu näidisvihik (1831), Johann Samuel Friedrich Boubrigi süntaksiloengud Tartu ülikoolis (1829) ja Johann Friedrich Helleri täiendused Hupeli sõnaraamatule (dateerimata).
Kirjakeele arendajate dokumendid
Arhiivis leidub materjali ka kunagiste keeleuurijate ja -korraldajate tegevuse kohta laiemalt. On võimalik lugeda 19. sajandi keelemeeste päevikuid, omavahelisi kirju, arvustusi, märkmeid ja loenguid. Nii on siin näiteks Kristjan Jaak Petersoni päevaraamat (1818–1819), Friedrich Robert Faehlmanni ettekanne „Über den Einfluß der Geschichte des estnischen Volkes auf seine Sprache“ („Eesti rahva ajaloo mõjust tema keelele“; 1850), Jakob Hurda kõne „Missuguses keeles ja missugusel määral peab meie eesti rahvakoolides õpetust andma“ (1869) ja Karl August Hermanni autobiograafia.
Allikatest ammutatut
EKLA keeleajaloo materjale on laiemalt kättesaadavaks tehtud allikapublikatsioonides, millest kõige kapitaalsemad on Faehlmanni teoste tõlge, Kreutzwaldi kirjade väljaanne ning Masingu kirjad Rosenplänterile. Lummavat sissevaadet 19. sajandi alguskümnendite keele-elu keskmesse pakub Rosenplänteri eestikeelse päeviku väljaanne. 17. sajandi käsikirjalised piiblitõlked on avaldatud nii raamatuna kui ka eesti keele instituudi piiblitõlke ajaloolises konkordantsis: andmebaasis, mis sisaldab enamiku eestikeelseid piiblitõlkeid ja tõlkekatkendeid kuni 1739. aastal ilmunud esimese eestikeelse täispiiblini. Vestringi sõnaraamatu käsikiri on samuti tehtud kättesaadavaks nii trükis kui ka veebis.
Keeleajaloo teemalisi uurimusi on EKLA materjalide põhjal avaldatud alates arhiivi loomisest tänapäevani. Nii on ilmunud rohkesti käsitlusi, mis keskenduvad Gutslaffi, Virginiuste, Käsu Hansu, Clare, Vestringi, Rosenplänteri, Masingu, Boubrigi, Helleri, Faehlmanni, Kreutzwaldi, Hurda, Hermanni, Grenzsteini jt tekstide keelekasutusele või nende meeste keelelisele tegevusele. EKLA allikad on aidanud koostada panoraamsemaid vaateid eesti kirjakeele ajaloole, nagu neid on teinud näiteks Andrus Saareste, Arnold Kask, Heli Laanekask, Külli Habicht ja Kristiina Ross.
Ometi pole veel sugugi ammendavalt vastatud küsimustele, millist keelt kõnelesid meie esivanemad ning kuidas kujunes eesti keelest kõigil euroopaliku ühiskonna aladel toimiv kultuurkeel. Eesti kultuuriloolises arhiivis jätkub rohkesti avastamist.
- Maeve Leivo, Ahti Lohk, Kristiina Ross, Kai Tafenau 2013. Johannes Gutslaffi piiblitõlge 1647−1657. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.
- Kristiina Ross (koost) 2003. Esimene Moosese raamat. Iiobi raamat. Tõlkinud 1687−1690 Andreas ja Adrian Virginius. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.
- Ellen Kaldjärv (koost) 1998. Lexicon esthonico germanicum. Salomo Heinrich Vestring. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum.
- Leo Anvelt, Eva Aaver, Heli Laanekask, Abel Nagelmaa 1995−1997 (koost). Otto Wilhelm Masingu kirjad Johann Heinrich Rosenplänterile 1814−1832. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum.
- Vello Paatsi, Kristi Metste (koost) 2012. J. H. Rosenplänteri maakeele päevaraamat. Faksiimiletrükk keeleliselt redigeeritud rööpteksti, kommentaaride ja saatesõnaga. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum.
- Kristi Metste, Heli Laanekask, Eva Aaver, Mart Lepik, Jaan Undusk, Marju Lepajõe (koost) (1999−2011). Friedrich Robert Faehlmann. Teosed. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum.
Annika Viht (1981) on eesti keele instituudi vanemteadur; uurinud keeleteaduse ja kirjakeele ajalugu, vaimulikku keelt ja piiblitõlkeid.