Tekst: PIRET PAPPEL
„Ja siis nägin täna veel sisalikku. Ta oli selline oranžika kõhuga. Ujus tiigis ringi.“ Loodushuviliste laste vanemad kuulevad sellist juttu üsna tihti. Ja mõnikord võivad seda rääkida ka täiskasvanud. Vesilikud ja sisalikud kuuluvad eri loomarühmadesse, kuid nende sarnane välimus tekitab segadust.
Vesiliku ja sisaliku sassiajamine on üsna tavaline. Välimuse poolest on need loomad esmapilgul väga sarnased. Meie liikidel on neli jalga (välja arvatud jalgadeta sisalik vaskuss, keda aetakse segi maoga) ning sale pruunikat värvi keha, mis lõpeb lühema või pikema sabaga. Vesilikud ja sisalikud on kõigusoojased, kuid erinevad elupaigalt ja eluviisilt siiski suuresti.
Sisalikud kuuluvad roomajate klassi soomuseliste seltsi. Sisalikuliike on üle 7400. Nad on väga mitmekesine rühm. Peale tavapäraste nelja jalaga liikide, nagu varaanid, iguaanid jne, kuuluvad siia jalutud liigid ja sellised sisalikud, kellel on kadunud kas esi- või tagajalad või osa neist.
Kõiki sisalikke iseloomustavad keha katvad soomused ja kilbised, hingamine ainult kopsudega ning tugevad munakestad, mis kaitsevad loodet kuivamise eest. Meie jalgadega sisalikud, s.o arusisaliku ja kivisisaliku paigutavad süstemaatikud sisaliklaste sugukonda. Kolmas sisalikuliik on ilma jalgadeta vaskuss, keda ilmselgelt vesilikega segi ei aeta.
Vesilikud kuuluvad kahepaiksete klassi sabakonnaliste seltsi. Sabakonnalisi on teada ligi 400 liiki ja nad elutsevad enamasti põhjapoolkeral. Nende kaugemad hõimlased on konnad ja kärnkonnad, lähemad sugulased aga salamandrid, igilikud, ojalikud, koopaolmid ja tömpsuud.
Kahepaikseid iseloomustab nahahingamine ja kergesti punduva õhukese kestaga munade areng magedas vees (või niiskes keskkonnas). Parasvöötmes on nad sigimisajal üldiselt seotud veekogudega ja võivad veekogus ka talvituda. Ka maismaal eelistavad nad niisket keskkonda. Eestis leidub sabakonnalistest vaid salamanderlaste sugukonna esindajaid. Need on tähnikvesilik ja harivesilik.
Vesilik peab pulmad vees
Kui märkad mais-juunis enda tiigis ujuvat sisalikulaadset looma, võib olla kindel, et see on vesilik. Need, kes viitsivad läbipaistva veega tiigi kaldal kauem istuda, võivad näha vesilike pulmatantsu: uhke harjaga isane lehvitab ümber emase liikudes oma saba.
Meie vesilikud sigivad vees, kuid pärast pulmaaja lõppu siirduvad nad maismaale, et suve lõpuni toituda ja seejärel talvituda. Sigimisveekokku naasevad nad alles järgmisel kevadel. Sigimise järel kaob isaste pulmarüü: seljale kasvanud hari ja varvaste ümber lehvivad sagarad kaovad, keha värvus muutub tagasihoidlikumaks. Sel ajal võib maapinnal ukerdavat vesilikku kergesti sisalikuks pidada. Segadus kipub tekkima ka kevade alguses, kui talvekorterist pulmapaika siirduvaid vesilikke on liikvel palju, aga neil pole pulmarüü veel välja kujunenud.
Kuidas vahet teha?
Sisaliku nahk on kaetud soomustega, vesilikul seevastu sile (tähnikvesilik) või kaetud pisikeste mügarikega, sarnanedes kärnkonnanahaga (harivesilik). Vesilike pea on ümarama kujuga. Neil kummalgi paikneb esijalal vaid neli varvast. Sisalikel on varbaid viis ja iga varba tipus on näha pisike küünis.
Need kaks loomarühma erinevad ka käitumise poolest. Meie sisalikuliikidest eelistab kivisisalik kuivemat elupaika, kus leidub ka munemiseks sobivaid lahtise liivaga alasid. Niiskemates elupaikades, nagu rabad, soomets ja kraavikaldad, kohtab arusisalikku, kes võib madalas vees mõnikord ka ujuda. Enamasti kohtab arusisalikku siiski maismaal, kus ta liigub väga vilkalt ringi, soojendades end aeg-ajalt kivide või puunottide lõunapoolses küljes päikese käes ja küttides usinalt putukaid. Sisalikud on aktiivsed päeval.
Vesilikud veedavad päevase aja näiteks kivi all või kusagil mujal niiskes pelgupaigas, kus nende õrn nahk on kaitstud kuivamise eest. Ringi liiguvad nad eelkõige niiske ilmaga ja hämaras. Nende kiirus pole maal liikudes kuigi suur. Kui sisalik jookseb, siis vesilik pigem jalutab.