INTERVJUU |Taimede ja seente kooselu pakub huvi nii teadlastele kui ka põllumeestele

Tartu ülikooli molekulaarse ökoloogia professori Maarja Öpikuga vestelnud Toomas Kukk

Õnnitlused taimebioloogia ajakirja New Phytologist peatoimetajaks valimise puhul! Oled 1902. aastast ilmunud maineka rahvusvahelise ajakirja esimene naispeatoimetaja ja esimene peatoimetaja väljastpoolt Suurbritanniat. Kuipalju selline ametikoht nõuab tööd ja kuivõrd on see auamet?

Olen lubanud pühendada ajakirjale ühe päeva nädalas, kuid nagu juhtimise puhul tavaline kipub see rohkem aega võtma, kui arvad või kui eelmine juht on sulle öelnud. Selle ajakirja juhtimine on pigem strateegiline töö, see pole tehniline käsikirjade voolutamine ühe või teise haldava toimetaja kätte.

Muidugi on töö hulgas näiteks autorite protestide lahendamine, kui ei olda toimetajate tegutsemisega nõus. New Phytologist korraldab konverentse ja sümpoosione, nende temaatika ja esinejate valik ja muu selline on samuti peatoimetaja valdkond.

Olid varem kümme aastat ajakirja New Phytologist toimetaja, nüüd lisandus peatoimetaja amet. Millega toimetaja tegeleb?

Selles ajakirjas haldab toimetaja käsikirju: otsustab, kas käsikiri tuleb tagasi lükata või läheb retsensentidele. Kui läheb edasi, siis toimetaja valib retsensendid, kuid ei tegele kutsumise tehnilise tööga; teistel ajakirjadel on tavaline, et toimetaja saadab ise ka kirjad välja. Ajakirjas New Phytologist teevad seda kontori töötajad, toimetaja pakub vaid nimed.

Kui hinnangud on tulnud, teeb toimetaja nende põhjal otsuse. Otsus ei pea olema retsensioonide keskmine, vaid ikka toimetaja otsus. Kui käsikiri tuleb uuesti sisse, peab toimetaja jälle otsustama, mis edasi: võtame vastu, lükkame tagasi (parandused polnud piisavad) ja muu selline. See pole keskmiste hinnete panemine.

Kui palju saad peatoimetajana toimetajate kaadrit kujundada?

Ajakirjal on küllaltki korralik masinavärk taga. Ajakirja omab New Phytologisti fond (New Phytologist Foundation, varasema nimega New Phytologist Trust), kust tulevad põhilised otsused rahade liigutamise, inimeste palkamise ja muu olulise kohta. Meil on peakontor praegu kokku 17 töötajaga, sealhulgas strateegilise suuna tegevtoimetaja ja praktilise suuna tegevtoimetaja ja lisaks hulk inimesi, kes tegelevad retsensentide kutsumisega ja muu sellise tööga. Lisaks on ajakirjal teemasektsioonid, neil on oma juhatajad. Peatoimetaja saab vaadata suuremaid suundi, aga toimetatakse rohkem sektsioonide tasandil. Nemad saavad oma valdkonda paremini suunata ja vastutust võtta.

New Phytologist on ju nime poolest üldine taimeteaduslik ajakiri.

Nii on, ajakirja eesmärk on edendada üldiselt taimeteadust. Seega, ajakirja teemasektsioonideks jaotamine natuke puhastab maastikku ja aitab luua raamistikku. Ajakirja valdkondadesse mahub näiteks nii taimede evolutsioon, morfoloogia kui ka seosed teiste organismidega, eraldi veel taimede seosed keskkonnaga ning uusim sektsioon on taimede biotehnoloogia. Ajakiri on alati muutumises olnud, aga põhiline struktuur on säilinud.

Viimastel aastatel on ajakiri ilmunud vaid digikujul. Vahel erandina antakse välja paberil erinumbreid, neist viimane oli mitu aastat tagasi.

Kust New Phytologisti fond raha saab?

Peamiselt ajakirja väljaandmisest ja müügist ning väiksemaid summasid ka sümpoosionide korraldamisest ja annetustest. Ka Tartu ülikooli raamatukogu ostab endale seda ajakirja. Teine sissetulekuvorm on open access, mida maksavad ajakirjale kas institutsioonid või autorid.

Kas sa ise saad ka palka? Kui palju teil ajakirjas on palgatöötajaid?

Mina ja teised toimetajad ei saa palka, aga saan nii-öelda toimetajagrandi, mis on teistsugune kui enamikul ajakirjadel, mida olen kuulnud või kus olen toimetanud. Enamasti ei saada ajakirjade toimetamise eest midagi, ei saa isegi kulusid kaetud. Saad vaid öelda, et toimetad kuulsat ajakirja.

Mainisid, et ajakirja New Phytologist toimetamine võtab sul umbes ühe päeva nädalas. Sul on palju muidki kohustusi: oled TÜ ökoloogia ja maateaduste instituudi direktor, õpetad ja juhendad, tegeled ise teadusega, teised ajakirjad ja muu. Kas sul ongi päevad nii jagatud, et näiteks täna, reedel, toimetad ajakirja?

See on väga põnev, kuidas ülesanded jaotuvad. Oleks muidugi tore niiviisi päevade kaupa ära jagada, aga lõbusal moel toimuvad kõik asjad korraga igal päeval ega saa isegi tunnikaupa hästi jagada. Tulen praegu juhikoolituselt ja üks teemasid, mis arutlusele tuli, oli kalendri trikitamine, näiteks kuidas panna päevaplaani teemal „Mina“ kolm tundi, mil teen neid asju, mida ise tahan.

Kui palju sul endal jääb aega näiteks väljas teadustöö jaoks proove koguda või teevad selle töö ära kraadiõppurid ja järeldoktorid?

Ükspuha, kes ülikoolis on võtnud juhikohuseid kanda, saab oma teadust edasi teha üksnes nii, et tal on tugev meeskond. Üksi pole see võimalik. Sel aastal oli meie töörühmal väga uur välitöökampaania: meil on ETAGi uurimisprojekt (FUNFARM), mille eesmärk on Eesti põllumuldade elustiku kaardistamine. Käisime töörühmaga läbi umbes 800 Eesti põldu, see võttis aega vast ühe kuu kanti. Jõudsin siiski ka mõnel päeval põllule, hommikust õhtuni tegin sama, mida tegid tudengid või teised töötajad. Ma pean oluliseks, et aeg-ajalt tuleb käsi saada mullaseks – kui töö, mida teeme, on mullane. Et püsida kontaktis nende andmete tekkega, millega töörühm tegeleb. Paraku ei jõua ise kõike teha, aga selleks tulebki luua tööjaotus.

Mul on praegu kaasjuhendamisel kaks doktoranti, hiljuti kaitses töö veel kaks doktoranti, osalen paaris projektis ja oma töörühma töös. Loomulikult on kirjutamiseks keeruline aega leida. Kõik juhid räägivad, et andmestikke on olemas, aga kirjutamiseks pole aega või siis: võtsin puhkuse, nüüd hakkan kirjutama. Tuleb olla leidlik, et aeg leida ning ise ka ellu jääda. Süsteemselt une kulul aja võtmine ei kesta kaua. Mina ei ole seda teed läinud.

Sinu teadustöö seostub suures osas krohmseente ja arbuskulaarse mükoriisaga. Kas need ongi tegelikult samad asjad: krohmseened on mükoriisamoodustajad?

Kui rääkida terminitest, siis krohmseened ongi arbuskulaarset mükoriisat moodustavad seened. Nende seente taksonoomias on kaks arusaama: need seened moodustavad kas alamhõimkonna Glomeromycotina või hõimkonna Glomeromycota.

Arbuskulaarne mükoriisa on taimede ja nende eelmainitud seente kooselu. Vahel kasutatakse terminit „mükoriisa“ ka seente tähenduses, ent see tekitab mu meelest segadust. Kui mõtleme partnerlusele, näiteks mees ja naine, siis see on kooselu ja me ei nimeta seda kooselu „meheks“ või ühte parneritest kooseluks“. Arbuskulaarses mükoriisas ehk kooselus teevad seened oma seeneasju ja taimed oma taimeasju ja kokku tekib kooselu.

Sul käsil olev põllumuldade elustiku uuring kõlab niimoodi, et see võiks ka põllumeest huvitada?

See huvitab põllumeest väga. Kuulutasime välja, et kes tahab osaleda ning kõik 800 põldu, kus käisime, on põllumeeste endi pakutud koos andmestikuga, mida seal on tehtud. Millised kultuurid on olnud, kuidas on haritud, väetatud, milliseid taimekaitsevahendeid kasutatud – see on meile sama oluline info kui analüüsidega saadav mullaelustiku andmestik.

Tahame teada, kuidas põlluharimine mõjutab mullaelustikku. Saame modelleerida tulevasi põlde, et anda vastuseid põldude seisundi kohta ja juhiseid, kuidas põldu harida nii, et mullaelustik oleks heas seisus, loodus toimiks hästi, samas oleks maaharimine võimalikult vähem kulukas.

Kas põllumehed on valmis soovitusi tegelikus elus rakendama?

Jaa, meil on kogemusi mitme põllumehega, kes on meilt varem andmeid saanud ja rakendanud soovitusi. Väga tore, et põllumehed katsetavad ka ise eri maaharimisviise ja on väga huvitatud tulemustest. Meie projektis on kavas ka põldkatsed, nendeni loodame koostöös põllumeestega jõuda järgmisel aastal. Katsed teeme põllumeeste soovide järgi, mitte meie teadlased ei tule ütlema, mida uurime. See on koostöös sotsiaalteadlastega ja meie töörühmale suhteliselt uus ja väga huvitavat moodi teaduse tegemine.

Mükoriisa ja krohmseente soodustamine põllul eeldab kulutusi ja lisatööd, samas ei pruugi tulemusi üldse tulla. Kas sellest hoolimata leidub huvilisi?

Meil on ammune koostöö mitme põllumehega, kes on mullaelustiku edendamisest väga huvitatud. Loomulikult on neid, kes lisavad põldudele mitmesuguseid mükoriisat soodustavaid preparaate.

See pole ainus viis, kuidas põllumees saab seeni oma huvides kasutada. Teine moodus on olemasolevate mükoriisaseente soodustamine. Vähendatud harimine, püsiva taimkatte hoidmine, vahekultuurid ja kattekultuurid aitavad hoida mullaelustiku head tervist. Seetõttu ei peagi tooma sisse veel mükoriisaseeni, mis võivad tegelikult osutuda invasiivseks või mille lisamisel võib kaasas olla patogeenseid organisme. Samuti võib osutuda, et need tooted ei tee üldse midagi. Meie uuringud on näidanud, et hulk turul kättesaadavaid seenepreparaate ei tee seda, mida lubatakse, või need ei sisaldagi suurt midagi.

Praegu on seenepreparaatide turg vähe reguleeritud ning seetõttu ongi võimalik müüa mõttetuid tooteid. Meie kui teadlaste huvides ei ole, et sellised mükoriisatooted oleksid osa äritegevusest. Kui on tehtud mingi toode, siis peaksime saama ennustada selle mõju.

Kas on tõendavaid uurimusi, et krohmseente preparaatide lisamisega põllumulda on võimalik saada suuremaid saake või näiteks võiks vähem väetisi kasutada?

Tean metaanalüüse näiteks nisu kohta; kunagi osalesin selles ka ise. Globaalne andmestik krohmseente lisamise või mittelisamise kohta näitas, et krohmseente preparaadid parandasid nisu saagikust umbes 20 protsenti. Vaadati ka muid parameetreid, nagu tera kvaliteet, toitainete sisaldus ja muu – tulemus oli ikka positiivne.

Võibolla on vähe märgitud, et krohmseente lisamisega võib tulemus oleneda aastast: ühel aastal on positiivne, teisel mitte nii hea. Samamoodi on ka väetiste lisamisega, meil on mängus ju ilm. Ehk kõiki põllupidamisviise tuleks katsetada aastate vältel: ühel aastal võib tulemus olla parem, teisel neutraalne ja kolmandal üldse negatiivne. Ilmastikul on väga suur mõju ja seega ei saa ühe aasta andmete põhjal teha üldistusi.

Rohumaade ja ka puisniitude mükoriisaseenestik on ilmselt mitmekesisem ja rohkem uuritud kui põldude oma?

Puisniitude ja püsirohumaade krohmseenestik on kahtlemata väga põnev. Siin on mitu tasandit. Globaalsel tasandil on rohumaadel – olgu need siis troopilised rohumaad või parasvöötmes või looduslikud või natuke majandatud – krohmseente mitmekesisus ja biomass kõige suurem. See tähendab, et kui maastiku tasandil tahame krohmseente elurikkust hoida, siis peavad maastikus olema rohumaad. Eriti tore, kui need on soontaimede mõttes liigirikkad, nagu näiteks Laelatu puisniidul, mida oleme põhjalikult uurinud. Võime eeldada, et ka meie teised puisniidud on olulised krohmseente elurikkuse hoidjad.

Teine tasand: koos põldudega oleme võtnud proove ka püsirohumaadelt ja teistelt majandatavatelt rohumaadelt. Ka need on liigirikkad krohmseente ja teiste seente poolest. Oleme avaldanud ka uurimusi põldude kohta, mille ümber on rohkem looduslikke maastikuelemente, sealhulgas rohumaid. Nendel põldudel on mullaseente elurikkus suurem.

Meie üks värske uuring näitab, et kui põllu asemel oli mitte väga kauges minevikus rohumaa või mets, siis praegu on seal seenestik võrreldes vanade põllumaadega märksa liigirikkam. See ajaaken oli 120 aastat: kui 120 aastat tagasi oli põllu asemel niit või mets või põllu läheduses rohkem niitu või metsa, on praegugi põllul krohmseente elurikkus suurem. Seega võib ajaline mõju olla väga pikk. Tegelikkuses võiks seda arvestada nii põllumajanduses kui ka looduskaitses.

See kõlab kui veenev argument, miks ei tohi säilinud rohumaid metsastada.

See on tõesti argument: krohmseente elurikkus on metsades väike ja seda isegi troopilistes metsades. Kuigi seal on palju arbuskulaarse mükoriisaga taimeliike, on krohmseente liigiline mitmekesisus troopikametsas väiksem kui rohumaal.

Olen nõus, et rohumaade metsastamine vähemasti Eestis pole elurikkuse hoiu seisukohast mõistlik. Märksa sisukam on säilitada rohumaid ja puisniite, sest niiviisi alles hoitav elurikkus on suurem kui noorte metsade oma.

Kui räägime elurikkusest, siis võib tekkida küsimus, miks näiteks krohmseente liigirikkus on oluline. Nad mõjutavad tugevalt ja heas suunas muldade võimet siduda toitaineid, vähendavad näiteks toitainete kadu muldadest ja võivad vähendada kasvuhoonegaaside, näiteks naerugaasi emissioone. Loomulikult pole krohmseened kogu mullaelustik, ent nad on keskne rühm, mille elurikkus näitab hästi mulla üldist tervist ja toimimist.

Kuidas Eesti krohmseenestik muu maailma taustal paistab? Andmebaas MaarjaM on olnud teedrajav.

Jah, kui räägime meie geenijärjestuste andmebaasist MaarjaM, siis see võimaldab jõuda liigimääranguteni. Peale selle kogutakse sinna andmestikku liikide leviku kohta, kust on seeni leitud, kui võimalik, siis ka peremeestaime info jne. Selle andmebaasi abil oleme saanud uurida krohmseente globaalset elurikkust ja seeneliikide erinevust.

Kui mõelda ökoloogia terminites, siis kas seeneliikidel on eri nišid? Selle käsitluses on klassikalisest ökoloogiast ja taksonoomiast erinev see, et tegeleme taksonitega, mida me palja silmaga ei näe ega suuda pihus hoida. Siiski leiame samu taksoneid teatavates kooslustes ja seotuna kindlate taimeliikidega, nii et on võimalik arvutada ökoloogilisi nišše. Taimeliikide strateegiad ja krohmseente kooslused on omavahel seotud. Seened käituvad nagu normaalsed organismid, neil on omad elupaigaeelistused.

Milline paistab Eesti krohmseente poolest võrreldes naabermaadega?

Kui vaatame krohmseente elurikkuse kaarti, siis sellise üldistustasemega, nagu seda teha oskame, on Eesti kena keskmine parasvöötmeriik. Kui vaadata täpsemalt, siis Eesti on andmepunktidega väga hästi kaetud. Soome on kaetud paremini kui Läti ja Leedu. Rootsis on olemas riiklik programm elustiku liigirikkuse seireks, ent krohmseente kohta ma ei tea, kas neil on täpsemaid andmeid juba kättesaadaval.

Eestis sellist riiklikku seiret või programmi pole, kuid meil on räägitud mullaelustiku kaardistamise teemal ja ka tegutsetud. Meie uurimisrühm on tegelenud põllumuldadega, Aveliina Helmi töörühm uurib rohumaade ja metsade muldade elustikku. Nii võime väita, et ükskord jõuame ka mullaelustiku kaardini, täiendamaks Eesti ainulaadselt põhjalikku ja täpset mullakaarti, mida praegu samuti uuendatakse.

Eesti on oma keskkonnatingimustelt seest suurem kui väljast: väikese maa-ala kohta on meil palju eri tingimusi, mulla pH, taimkattetüüpide muutlikkus ka väga väikeses ruumiskaalas. Kui see andmestik kokku saab, võiks see olla maailma mastaabis ainulaadne.

Kas meil jätkub noori, kes tahaksid tegeleda seenestiku ja mükoriisa-uuringutega?

Suur probleem on doktorantidega: kuidas leida eestlastest või eestimaalastest uusi doktorante? Suur osa ökoloogia ja maateaduste instituudi või üldisemalt Tartu ülikooli doktorantidest on välisdoktorandid. Mitte et nad oleksid eestlastest tingimata paremad, vaid kodumaiseid doktorante lihtsalt ei jätku. Otsime pidevalt doktorante, ka välismaalt naasvate võimalike kandidaatide seast.

Miks neid siis ei jätku? Kas lihtsalt inimesi on vähe?

Seda küsime instituudis aasta-aastalt. Tippgümnaasiumid soosivad välismaale õppima minekut. Samas on näiteks tartlastel kodulinnas kõrgema tasemega ülikool võrreldes sellega, kuhu nad välismaal enamasti jõuaksid. Võibolla on kodulähedane liiga lihtne ja me ei tähtsusta piisavalt seda, kui hea tasemega tööd saab Tartu ülikoolis teha.

Kas kraadi omandanud inimestel jätkub meil tööd?

Kraadi saanud inimene on omandanud ka muid oskusi, näiteks oma töö ja elu korraldamine ning projektide taotlemine, rahade korraldamine. Vähem teadvustatud üldised oskused kipuvad kraadi omandamisega kaasa tulema. Meil Eestis on haritud tööjõu puudus, mitte niivõrd tööpuudus.

Kas sa omal ajal tahtsidki hakata seeneteadlaseks, krohmseente uurijaks?

Mina olin üks neist, kes päris hästi ei teadnud, mida ta teha tahab. Tollal keskkooliõpilasena jõudsin välistamismeetodiga Tartu ülikooli ja bioloogiani, aga ma polnud kooliajal käinud näiteks loodusringides.

Seened tulid esimesel kursusel, kui Erast Parmasto otsis juhendatavaid. Tal oli üks õppeaine, mille paremaid läbinuid ta kutsus endale juhendatavaks. Ta ütles, et võtke teine tudeng veel kaasa, siis on teid kaks. Ma olin see, kes kaasa kutsuti. Erast Parmasto juhendas tegelikult mind natuke, liikusin edasi teiste mükoloogide juurde.

Doktorantuuris jõudsin krohmseenteni tänu Martin Zobelile, kes kutsus mind pärast magistrantuuri lõpetamist doktorantuuri. Krohmseened on ju lihtsad, hakkame nende kooslusi uurima! Nii on mul elus mitmed otsused tulnud tagantjärele vaadates juhuslikult.

Mida teha, et noori loodushuvilisi tudengeid lisanduks?

Eestikeelne loodusharidus on kindlasti väga oluline ja see on töö, mis peab kogu aeg käima. Kooliõpilastele on iga aasta uus – vähe on sellest, et ühel aastal käisime koolis oma töödest rääkimas või et aasta tagasi sellest Eesti Looduses kirjutati. Kõike tuleb rääkida kogu aeg üle, vahest uute nurkade alt.

Botaanika osakonnas on meil ettevõtmine Laelatu akadeemia, mis on mõeldud gümnaasiumiõpilastele. Nad tulevad poolteiseks päevaks kokku Laelatu välibaasi ja räägime bioloogiast. Oleme niiviisi saanud mitmeid tudengeid. Ent kui nad ka ei tule bioloogiat õppima, on nad saanud natuke teadmisi, mismoodi bioloogid mõtlevad, millised väljundid võivad sellel haridusel olla.

Õnneks on meil tekkinud teadlasi, kes on loodusteaduste populariseerimist pidanud tähtsaks: kirjutavad artikleid ja raamatuid, peavad blogisid. See on teadlasena võimalik siis, kui on kõrval tugev töörühm, et tekiks uusi teadmisi, mida jagada. Teadlased peavad töö kõrvalt ka alles jääma: neil on vaja näiteks mõistlikku uneaega, aega perekonna jaoks.

Kuidas sa puhkad? Kas sul on tööpäevad ajakirjade ja põhitöö vahel ära jagatud?

Käin neli korda nädalas jõutrennis ja praegu valmistun kolme nädala pärast toimuvateks võistlusteks. See on teistmoodi keskendumine, võtab küll aega, aga lülitab aju töö lainelt välja. Mulle see väga meeldib, ümberlülitumine on väga oluline.

Kui ootan, millal instituut saab juhitud, kõik ajakirjaga seotu tehtud, siis mitte kunagi ei tule hetke, kui saan tõmmata joone alla ja öelda: valmis! Seetõttu tulebki minna trenni, metsa või aiamaale maad kaevama ja nentida, et midagi jäi täna töiselt tegemata. Uneajast näpistamine pole jätkusuutlik.

Millised on olnud su parimad sportlikud saavutused?

Olen mitu aastat hoidnud naiste seenioride meistritiitlit jõutõstmises. Mitu Eesti rekordit on praegu minu nimel. Näiteks mu parim kükk on olnud 105 kilo, aga ikka tahaks rohkem. Jõutõstmises algab seenioride esimene vanuseklass 40-aastaselt ja teine 50-aastaselt. Enne 40. eluaastat ma sellega ei tegelenud – olen elus avastanud uusi valdkondi ka hiljem. Viimasel aastal pole ma võistelnud. Tuleb olla aus, master-klassis võistlevaid naisi on vähe, aga neid tuleb iga aastaga juurde. See on valdkond, milles inimesed on leidnud midagi põnevat ja toredat.

Millega sa veel jõuad tegeleda?

Olen päris tubli käsitööline, kodus on ette näidata oma heegeldatud, tikitud ja kootud asju. Mulle see tõesti meeldib. Samuti meeldib mulle mullas sonkida. Mul on Tartu maheaias väike maalapp, see ei näe mind küll väga sageli, aga on seda mahedam. Näpud mullas on samuti omamoodi rahustav tegevus.

Oled sage osaline teoreetilise bioloogia kevadkoolis, nii esineja, kuulaja kui ka kogumiku toimetajana.

See on teist sorti mõnus tegevus, rohkem nagu lahtris „Räägi inimestega!“ See on koht, kus saab kuulda mittekeskmist mõtet ja see on väga oluline. Tähtis on rääkida inimestega, kes ei mõtle sinuga samamoodi või samadel teemadel. Teine selline koht on talisuplejate saun, kus püüan kord nädalas käia. Nii kohtub inimestega, keda tavaliselt ei näe ja kelle maailm on teistsugune – nii ei unusta ära maailma mitmekesisust.