Aivar Kriiska
UNESCO maailmapärandi kultuurimälestiste nimekiri on kirev nagu George Towni tänavad jõulu ajal. Kohta jagub nii väikestele vaiksetele arheoloogiamuististele, suurtele elututele püramiididele kui ka ajaloolistele linnasüdametele, mis kihavad argitoimetustest. Malaisiast kuulub kultuuripärandi nimekirja kaks objekti: alates 2012. aastast arheoloogiline kompleks Lenggongi orus ning 2008. aastast ühiselt ajaloolised linnad Melaka ja George Town.
Melaka on tõepoolest kolmeosaline: üks osa vanu ja vähem vanu ehitisi, üks osa arheoloogiat või veel ees ootavaid uuringuid ning üks osa mitmekesiseid inimesi ja nende kultuure, kõige laiemas tähenduses. AIVAR KRIISKA
Malaka poolsaare ajalugu esmaasukatest malaislasteni
Praegune Malaisia riik hõlmab osa Malaka poolsaarest ja Borneo saarest Kagu-Aasias. Kuna käisin üksnes Malakal, piirdun kirjutises selle paigaga.
Malaisia ajalugu on suuresti migratsioonide lugu: erisuguseid inimlasi ja inimesi on Malaka poolsaarele tulnud palju kordi. Vanim inimlaste asutusjälg on Lenggongi orust Bukit Bunuhist pärit töödeldud kivilaba, mis on valmistatud üle 1,8 miljoni aasta eest. See on Aafrika paikade kõrval vanuselt neljas koht, kust on leitud hominiidide tööriistu või luid. Bukit Bunuhi laba on ka üks põhjus, miks Peraki jõe kallastel asuv mägedega piiratud Lenggongi org on kantud UNESCO maailmapärandi nimekirja. Aga Lenggongis on teisigi põnevaid asula- ja matmispaiku, mis asuvad koobastes ja avamaastikul. Teadaolevalt elasid inimlased seal umbkaudu 550 000, 270 000 ja 200 000 kuni 100 000 aastat tagasi. Esimeste Aafrikast välja rännanud nüüdisinimeste järglased jõudsid sinna umbes 74 000 ja teise väljarändelaine inimesed vähemalt 40 000 aastat tagasi.
Enamik Lenggongi koobastest oli asustatud alates ajast umbes 13 000 aastat tagasi. Seegi asustusjärk oli tõenäoliselt rände tulemus ning seostub nn Hòa Bìnhi kultuuriga, mis oli levinud mujalgi Kagu-Aasias ja tõenäoliselt saanud alguse Lõuna-Hiinast. Hòa Bìnhi kultuuri tuntuim persoon Malaisias on umbes 11 500 aastat tagasi elanud nn Peraki mees: Lenggongi orust Gua Gunung Runtuhi koopast välja kaevatud luustik. Antropoloogiliste uuringute järgi oli see inimene üpris sarnane Austraalia aborigeenidega.
Lenggongi arheoloogiamuuseumis Kota Tampanis on eksponeeritud kiviaegne kvartsiidist ja kvartsist tööriistade valmistamise paik, mis on osaliselt välja kaevatud. Tööriistad on mattunud Sumatra saare Toba vulkaanipurske tuha alla umbes 74 000 aastat tagasi. Suure tõenäosusega tegelesid seal kivitöötlemisega nüüdisinimesed. Toba vulkaanipurse oli väga ränk looduskatastroof. Ühe äärmusliku hüpoteesi kohaselt võis inimkond selle tagajärjel kahaneda mõne tuhande indiviidini ja olla väljasuremisohus. AIVAR KRIISKA
Kaardile tuleb tuua ka Penangi saar, sest tuhandeid aastaid hiljem sai just sellest Malaisia ajaloo ja veel hiljem ka minu pärandireisi sõlmpunkt. Hea põhjuse annab nn Penangi naine – 5700 aasta eest maetud naine, kellele oli hauda kaasa pandud savinõusid, kiviesemeid ja teokarpe; tema luustik leiti Guar Kepah’ kiviaegsest asula- ja matmiskohast. Tõsi, see naine ei ole ainus sinna maetu, alates 19. sajandi keskpaigast on Guar Kepah’ nn karbikuhilatest kaevatud välja veel 41 inimese säilmed. Neid luustikke oli 150 aastat hoitud Hollandis Leidenis, ent pärast Hollandi valitsuse rahastatud uuringuid on need loodetavasti 2024. aasta teisel poolel jõudnud tagasi Penangi saarele, pannes sel moel punkti ühele peatükile Kagu-Aasia koloniaalarheoloogiast.
Umbes 6000 aastat tagasi elasid Malaka poolsaarel Lõuna-Hiinast või Kagu-Aasia mandriosast pärit uusasukad, kelle järglased hakkasid tegelema põllumajandusega. Paar tuhat aastat hiljem lisandus austroneesia keeli kõnelev rahvastik. Paraku ei ole veel täit selgust ei majandusviisi muutuses ega nende migratsioonide käigus. Vanimad pronksist esemed on Malaisiasse toodud umbkaudu 2500 aasta eest ja kõigest paari sajandi jagu hiljem hakati seal valmistama rauda. Võimalik, et juba 2000 aasta eest tekkisid ka esmased riiklikud moodustised, kuid neid teadmisi looritavad nii kirjalike kui ka arheoloogiliste allikate nappus ning legendid ja ajaloolised fantaasiad. Selge on aga see, et meie ajaarvamise esimesel aastatuhandel hakkasid Malaka poolsaarel kujunema majanduslikud (sh kaubanduslikud) ja poliitilised keskused, kus levis jõudsalt budism.
Kagu-Aasia esiajalooline rahvastik on aluseks malailastele, kes hõlmavad nüüdse Malaisia elanikkonnast enamiku, ning negrito, senoide ja protomalaide põlisrahvastele, keda on kokku alla ühe protsendi. Malaisias ja Tai lõunaosas elavate negritode rahvakild on vaid mõne tuhande inimese suurune ja elatub osaliselt praegugi küttimisest, korilusest ja kalapüügist. Geeniuuringute järgi kannavad negritod endas nii Hòa Bìnhi kultuuri küttide, kalurite ja korilaste kui ka kiviaegsete põlluharijate geneetilist pärandit. Malaka poolsaare keskosas elavad senoid võivad pärineda Kagu-Aasia kiviaegsetest põlluharijatest. Peamiselt Malaisia lõunaosas elavate protomalaide kujunemisel on kiviaegsete maaharijate kõrval suurt osa etendanud austroneesia keeli kõnelenud uusrahvastik.
Nüüdsed malailased kõnelevad austroneesia keelkonda kuuluvat malai keelt ning tunnetavad ühel või teisel viisil ühist identiteeti. Arvatavasti oli nende üks alusrahvas eelmainitud protomalaid (neile viitab 15–31% praeguste malailaste pärilikkusainest), kes segunesid 6.–19. sajandil austroneeslaste ning Ida- ja Lõuna-Aasia päritolu inimestega. Nende alusrühmade osakaal varieerub, mis tuleneb tõenäoliselt malailaste geograafilisest isoleeritusest ja demograafiliste tegurite erinevustest. Malailaste etniline kujunemine algas samal ajal kui kiirenes riikide areng ja elavnes kaubandus Malaka poolsaare sadamates, kus Hiina, Araabia ja Pärsia kaupmehed muutusid märksa aktiivsemaks. Kaupmeeste vahendusel levis seal ka islam, millest sai 16. sajandi alguseks küllaltki üldine usund.
Georg Towni ja Melaka asukoht Malaka poolsaarel. HORISONT
Melaka
14. sajandi lõpus muutus Malaka poolsaare ajaloo käik taas. Lühidalt ja äärmuseni lihtsustatult kokku võttes rajas Sumatra saarelt Palembangist pärit budistlik prints Parameswara (küllap vaid osa tema kunagisest pikast nimest) Melaka linna ja riigi. Eeldatavasti vahetas valitseja aga peagi usku ja alguse sai islamiriik. 15. sajandil oli Melaka sultaniriik Kagu-Aasia võimsaim mereimpeerium, mis kontrollis suuremat osa Malaka poolsaare ja Sumatra saare sadamatest. Aga seeläbi ka Malaka väina kui strateegilist koridori, mis peamise mereteena ühendas India ja Vaikset ookeani. Melaka oli toona tõenäoliselt maailma suurim vürtsiturg, kus ajas äri rahvusvaheline kaupmeeskond (hiinlased, araablased, indialased, pärslased jt). Tol õitseajal võis linnas elada isegi kuni 100 000 inimest. Sultaniriigi taustal paistavad veidi ka Hiina keisrite kõrvad: sultanitel olid keisritega sõbralikud ja korduvate diplomaatiliste sammudega soojendatud suhted.
Melaka asend merekaubanduses jäi paraku silma ja jalgu Portugali koloniaalimpeeriumile, mis oli alguse saanud 1415. aastal Aafrikast ning alates 15. ja 16. sajandi vahetusest hakanud üha enam laiutama Aasias. Portugallaste eesmärk oli selge: saada kontroll vürtsikaubanduse üle ja muidugi kahjustada nii palju kui võimalik moslemite huve. 1511. aastal vallutati Portugali India kuberneri Afonso de Albuquerque juhtimisel Melaka ja seejärel käis linn käest kätte juba eurooplaste vahel.
Portugallased said enda valdusesse Melaka linna ja lõid seal esimese eurooplaste koloonia Aasias. Nad ei vallutanud aga tervet Malaka poolsaart ega saanud isegi täielikku kontrolli kogu piirkonna kaubanduse üle. Melaka riigi mantli päris Johori sultaniriik, mis eksisteerib Malaisia Föderatsioonis praegugi. Melaka linna positsioon oli siiski tugev, hoitud nii sõjalise jõu kui ka osava diplomaatiaga. Olenemata islamiriikide koostööst nurjusid kõik katsed seda vallutada kuni uue Euroopa mereriigi Hollandi, täpsemalt Madalmaade Ida-India kompanii rünnakuni 1641. aastal. Hollandlastele kuulus ka Johori sultaniriigi toetus: lepiti kokku, et kompaniil ei ole Malaka poolsaarel territoriaalseid ambitsioone ja nad ei sõdi sealsete islamiriikidega. Uus suurjõud oli teistsugune ja tahtis luua maitseainete monopoli, mitte niivõrd mereimpeeriumi. Tõsi, kaubandushegemoonia tagati siiski sõjalise jõu ja vägivallaga. Nii ei olegi üllatav, et eurooplastest kolonialistid aitasid kaasa islami kui kristlastevastase jõu levikule ja kinnistumisele Kagu-Aasias.
Veidi vähem kui 200 aasta pärast muutus olukord taas. Juba 16. sajandi lõpul Kagu-Aasia meredel ringi luusinud britid olid 1600. aastal loonud Briti Ida-India kompanii. See oli viimaks kasvanud suureks ja nendegi ambitsioonide rahuldamine Kagu-Aasias ei õnnestunud ilma Malaka väina valvuri rollimänguta. 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi algul, kui Euroopat vapustasid Prantsuse revolutsioon ja Napoleoni sõjad, okupeerisid britid kahel korral linna ja jõuvahekord sai ühemõtteliselt selgeks. 1824. aastal sõlmitud lepinguga andsid hollandlased Melaka Briti Ida-India kompaniile. Pärast kompanii tegevuse lõppu 1887. aastal sai linn Briti nn krooni koloonia osaks.
Sajanditepikkune eurooplaste koloniaalajastu on Melakas nähtav tänini. Linna ja üldse eurooplaste vanim säilinud ehitis Aasias on Famosa kindlus. Portugallased hakkasid seda kindlust rannalähedase kõrgendiku ümber rajama kohe Melaka linna vallutamise järel 1512. aastal. 17. sajandil tegid seal ümberehitusi ja laiendusi uued isandad hollandlased. Järjekordse omanikuvahetusega läks kindlusel aga halvasti: britid lammutasid selle peaaegu täiesti, jättes alles vaid riismed, õnneks ka ühe väravarajatise. Famosa tulevik on seetõttu peaaegu täielikult arheoloogide kätes, ainult väljakaevamised võivad avardada kunagise kindluse osade ekspositsiooni.
Santiago värav oli üks neljast peamisest sissepääsust Famosa kindlusesse ja kahjuks ainus säilinud väravaehitis. Portugallaste ehitatud värava on renoveerinud hollandlased; seda meenutab kiri „ANNO 1670“ ja Madalmaade Ida-India kompanii vapp. AIVAR KRIISKA
Eurooplaste arhitektuuripärandi põnevama osa hulka kuuluvad Melakas 18. sajandil hollandlaste rajatud väike St. Johani kindlus (veidi linnast väljas), mitu kirikut ja haldushoonet. Kirikutest on silmatorkavaim Hollandi kolooniaarhitektuuri stiilis Melaka Kristuse kirik, vanim toimiv protestantlik kirik Malaisias. Ta rajati 18. sajandil ja vahetas peakirikuna välja St. Pauli mäel Famosa kindluses juba 1521. aastal alguse saanud St. Pauli kiriku. Kristuse kiriku kõrval asub sajandi jagu varem ehitatud raekoda.
Melaka Kristuse kiriku rajas hollandlaste kogukond tähistamaks sajandat Melaka vallutamise aastapäeva. Silma ja mällu sööbiva tellisepunase värvi sai pühakoda 1911. aastal. AIVAR KRIISKA
Aasiapäraste hoonete pilt on kirju ja esmapilgul kohati eklektiline. Aga põnev ja ilus! Selles peitub rohkesti arhitektuuristiile ja nüansse, kuhu võib süveneda või siis lihtsalt teadmise meelt rakendamata vaadata. Argiste hoonete kõrval ilmestavad Melaka tänavaid moslemite, taoistide, konfutsianistide, budistide ja hinduistide pühakojad. Siinsetes mošeedes on tuntavaid hinduistliku ja budistliku arhitektuur mõjutusi. Praeguse linna sisse jääb ka malaide traditsiooniliste ehitistega Morteni küla ja üpris kummaline 1933. aastal tekitatud nn portugallaste asundus. Seal elab nn portugali-euraasialaste (kristangide) kogukond. See portugali keelel põhinevat keelt rääkiv valdavalt katoliiklik inimrühm kujunes algul portugallastest meeste ja malai naiste abielude tulemusel, hiljem on sellega segunenud veel hollandlased, juudid, hiinlased ja indialased.
Vaade osale Melaka linnast. Linna ajaloolised kvartalid paiknevad Melaka jõe mõlemal kaldal. Pildi keskel on koopia portugallaste laevast Flor do Mar, mis oli 36 m pikkune, 34 m kõrgune ja 8 m laiune; laev seilas 16. sajandi algul Aasias ja osales Melaka linna vallutamises. IRINA KHRUSTALEVA
George Town, Briti kolooniaallinn Penangil
Niisiis, 18. sajandi lõpuks olid jõuvahekorrad Kagu-Aasias taas muutunud. Erinevalt varasemast, kus vallutuse keskmes oli Melaka ning selle linna ja sisseharjunud kaubakoha kaudu kontroll Kagu-Aasia kaubanduse üle, tegid britid teisiti. Nad rajasid uue peakorteri – Penangi saarel paikneva George Towni. Nüüd on see koloniaallinn teise kaksikobjektina kantud UNESCO maailma kultuuripärandi nimekirja. 1786. aastal rajas Briti Ida-India kompanii kapten Francis Light Kedahi sultaniriigile kuuluva saare soisele, kuid laevatamiseks kohasele kagurannale tugipunki. See oli esimene inglaste asundus Kagu-Aasias. Loomulikult okupeeriti saar ilma õigusliku aluseta. Seda leevendab aga teadmine, et mõni aasta hiljem sõlmiti Kedahi sultaniga siiski leping, millega Penang anti Briti Ida-India kompaniile, mis kohustus maksma igal aastal rahalist kompensatsiooni.
Saart strateegiliselt liigendava neeme otsa lasi kapten Light ehitada puitkindlustuse. 1804–1810 rajati samale kohale tellistest kindlus, Fort Gornwallis, mis on alles tänini. Ja olgu lisatud, et tegemist on vanima ja suurima Briti kindlustusega Malaisias. Praegu on käsil tööd, mille eesmärk on saja aasta eest täidetud ja tasandatud vallikraav ning ehitised välja kaevata ja muuta taas vaadeldavaks. Moraal siit ja paljudest sama saatusega kohtadest maailmas on üks: uisapäisa hävitatud pärandehitised või lõhutud pärandmaastikud kipuvad lõppkokkuvõttes ja pikas ajaperspektiivis (ja jumal hoia, mis õigus on inimestel headel aegadel mõelda lühiperspektiivis) olema kogukondadele kahjulikud nii vaimses kui ka ainelises mõttes. George Towni elanikud on maksnud kinni nii kindlustuse täitmise kui ka avamise. Tühja kulutatud raha kaubalinnas, kus raha on olnud paljudele ainus või vähemalt üks peamine siht elus! Paljud lood, mis on ühel või teisel moel jätnud jälje ka praegusesse linnapilti ja kujundavad kultuuripärandit, algavad rikastumisest ja rikkusest.
Kindluse kõrvale kasvas linn, mis nimetati Suurbritannia kuningas George III järgi George Towniks. Seni väheste asukatega saar muutus pöördumatult. Juba 1804. aastal elas seal 12 000 inimest. Ühendkuningriikide koloniaalajalukku süvenemata tasub mainida, et Penang sai osa kõigist 19. ja 20. sajandi muutustest ja ümberkorraldustest.
Vaade Gornwallise kindlusest 1884. aastal rajatud lipumast-majakale ja selle taga asuvale Penangi sadama majakale, mis on püstitatud 1914. aastal. AIVAR KRIISKA
Linna haldus – oli ka varjatud pool sageli rivaalitsevate salaseltside kujul – ning paljud kauba- ja laevandusettevõtted olid eurooplaste kontrolli all. Eurooplased töötasid ka inseneride, juristide ja arstidena. Valgenahalisi elas George Townis pidevalt siiski ainult käputäis, näiteks 1810. aastal veidi üle saja inimese. Peamiselt brittidest koosnenud eurooplaste kogukond oli eraldihoidev, enesekeskne ja orienteeritud lääne kultuurile, segunedes vaid haruharva teiste rahvastega. Eurooplased jäid puutumatuks ka 1941–1945 George Towni räsinud Jaapani okupatsioonist: nad evakueeriti koos ilma ühegi püssipauguta kindlustused maha jätnud Briti armeega 1941. aastal. Eurooplasi ja nende järeltulijaid elab linnas praegugi, kuid enamasti kohtab tänaval siiski valgenahalisi turiste. Koloniaalrahva arhitektuur on George Townis suurejooneline ja pakub silmailu: haldushooned, ettevõtete kontorid, kaubalaod, kirikud, sadamahooned jms.
Juba 18. sajandi lõpul kujunes George Townis malailastest elanikkond. Seda moslemite kogukonda juhtis algul Acehi kuninglikku perekonda kuuluv araabia päritolu maitseainekaupmees Tengku Syed Hussain Al-Aidid, kes asus George Towni elama 1791. aastal. Enamik malailasi tegeles Penangil põllumajanduse (sh riisikasvatuse) ja kalapüügiga. Malailaste asurkond on linnapildis märgatav ka praegu, kuid selleks tuleb veidi pingutada, jättes fookusest välja lärmakamad ja silmatorkavamad rahvusrühmad. Kõige parem on nende arhitektuuri nautida Acehi tänaval, mida kroonib linna vanim mošee.
18. sajandi lõpul asusid Penangi saarele elama hiinlased. Nende hulgalist sisserännet korraldas Koh Lay Huan, koloniaaladministratsiooni kõrge ametnik, Hiina kapten George Townis. Sellest migrandilainest pärineb enamik praeguste Penangi hiinlaste esiisadest. Linna elus on erilist rolli mänginud viis suurt hokkieni murret kõnelevat hiina perekonda (Khoo, Cheah, Yeoh, Lim ja Tan), kes olid võtmepositsioonil nii kaubanduses, laevanduses, tinakaevandamises ja müügis kui ka oopiumi kasvatuses ja müügis. Hiinlasi jagus küllaga teistessegi sfääridesse, alates kokkadest ja poodnikest kuni seppade, puuseppade ja muude alade käsitöölisteni. Praegusajal on peaaegu pool Penangi saare elanikest hiinlased ja hakanud kustuma mälestus selle rahvakillu halvimatest aegadest Jaapani okupatsiooni ajal: teiste Malaka poolsaare hiinlaste hulgas tapsid jaapanlased armutult ka tuhatkond George Towni elanikku.
Peale rohkete toidukohtade, poodide ja elumajade hakkab hiinlaste asustus Georg Towni linnapildis eriti hästi silma templitena. Seal on kümneid suguvõsade, aga ka laiemale taoistide kogukonnale mõeldud templeid. Viimased on Malaisa uhkeimad, sest neid rajanud hiina kogukond oli arvukas ja varakas. Aga äratundmisrõõmu pakuvad templid ka budismihuvilisele vaatlejale, sest siinses taoismis leiub rohkesti mahajaana budismi elemente.
Sootuks teistsuguse ja isegi võimsama elamuse pakkusid hiinlaste ujuvad külad: madalasse merre vaiadele ehitatud hoonestatud sadamakaid, mis on samuti George Towni UNESCO maailmapärandi osad. Nende lugu ulatub 19. sajandi keskele ja seostub Penangis laevanduse ja kalastusega tegelenud hiinlastega. Kokku rajati kümme niisugust kaid, mis ühe erandiga kuulusid sama perekonnanimega ja enamasti ühe päritolupiirkonna suguvõsadele. Tänini on neist alles kuus, suurim turistisõbralik (et mitte öelda: nüüdisajal peaasjalikult turismist elatuv) on Chew Jetty 75 hoone ja üle poole tuhande elanikuga. Kahtlemata häirib turistivool kaikülade inimeste elu, kuid teisalt on UNESCO maailmapärandisse kuulumine praegu ainus päästetee, et need ainulaadsed külad üldse säiliksid. Laienevale moodsale linnale jalgu jäänuna on osa neist juba lammutatud ja küllap tabaks sama saatus varsti teisigi.
Chew Jetty sadamakail asuva hiinlaste küla nimi ühendab elanike perekonnanime (Chew) ja rajatiste kogumi „liigi“ (Jetty, mis tähendab kaid). AIVAR KRIISKA
Neljas oluline elanikerühm oli koloniaalsel Penangil indialased; neid jagub arvukalt praeguselegi saarele. Indialaste, peamiselt tamilite, sisseränne algas samuti 18. sajandi lõpul. Esmalt oli arvukam rühm sõja- ja tsiviilvangid, kes ehitasid avalikke hooneid ja teid, ning linna garnisoni sõjaväelased koos peredega, hiljem lisandus erisuguseid inimrühmi. Enamik indialasi olid ja on hinduistid, osa aga moslemid ja väike rühm kristlased. Ka indialaste ajalugu Malaisias mürgitab jaapanlaste vägivald teise maailmasõja ajal. „Väike India“ on nüüdses George Towni linnapildis nähtav ja kuuldav, sest indialased on sajandeid hoidnud oma keelt, kombeid ja usku. Malailastega on segunenud üksnes osa moslemitest indialasi, nad on eristatavad vaid välimuselt.
1833 ehitatud Lõuna-India draviidi stiilis Arulmigu Sri Mahamariammani tempel on Penangi vanim hinduistlik pühamu. Tõenäoliselt oli väiksem pühakoda selle kohal juba varem, sest Briti Ida-India kompanii oli andnud maa templi rajamiseks indialaste kogukonna liidrile Bette Lingam Chettyle juba 1801. aastal. AIVAR KRIISKA
Väike kogukond, alla paarisaja inimese, oli armeenlastel, kuid nad etendasid nii George Towni kaubanduses kui ka ühiskondlikus elus nähtavat osa. Armeenia juurtega migrandid saabusid Penangi 1800. algusaastail Pärsiast. Nende jälg linnas on ühe tänava nimi – Armeenia tänav. Kuid mitte ainult: armeenlastest vendade Sarkiestede tegevuse tulemusel kerkis 1880. aastate teisel poolel linna arhitektuuri- ja kultuuripärl: Eastern & Orientali hotellikompleks, kus on peatunud sadu maailma helgeid päid ja tuhandeid varakaid inimesi.
Niisiis kujunes George Townist kiiresti tõmbekeskus, kuhu asus käputäie brittide kõrvale elama arvukalt hiinlasi, malailasi ja indialasi, rääkimata väiksematest elanikerühmadest, nagu armeenlased, tailased, jaapanlased, sakslased, araablased, juudid, nn portugali-euraasialased jt. Lühikest aega oli George Town isegi nn Briti väinaasunduste halduskeskus, alati aga tähtis sadam, kus õitses kaubandus ja laevandus. 1879. aastal on üles tähendatud, et linna sadama ümber liikus ööpäevas üle tuhande eri mõõtu veesõiduki.
Ega ilma selle pildita George Towni või isegi terve Malaisia puhul enam hakkama saa. See on Ernest Zacharevici (pärit Leedust) enam kui kümnendi eest tehtud ja väga kuulsaks saanud seinainstallatsioon „Lapsed jalgrattal“ ühe Armeenia tänava maja seinal. Sama kunstniku loomingut võib näha veel mitme George Towni hoone ja ka Chew Jetty kaiküla majade seintel. AIVAR KRIISKA
Kirjumirju maailmapärand
Eurooplaste koloniaalajastu tekitas Malaisias kummalise mitmerahvuselise ja -kultuurilise koosluse, mis on tänini säilinud Melakas ja George Townis, kahes Malaka väina rannal asuvas linnas. Sealne mitmekesine ja paiguti ka eri rahvaste elemente kombineeriv arhitektuur on materialiseerinud viis sajandit väldanud kirju ajaloo. George Townis on see minu meelest kõige elavam ja vähem „museaalne“. Linna ajalugu on sedavõrd lühike ja hästi dokumenteeritud, et näib inimkatsete laborina, kus uuritakse seda, mis juhtub meiega siis, kui kombineerida omavahel eri rahvaid, loodus-, kultuuri- ja majanduskeskkondi ning ajaloosündmusi.
Kaubalinn kujunes väga kiiresti. Kaubandus ja laevandus õitses – mida kõike alused ei vedanud: vürtsid, kuld, tekstiilid, puit, tellised, kalad jm. Äri kannustas ka tinakaevandus ja -kaubandus. Kasvatati kautšukipuid ja oopiumi ning müüdi neidki saadusi. Ühtlasi õilmitses maitseainete (suhkur, muskaatpähkel, nelk ja pipar) kasvatus ja müük. 1810. aastal on Penangi saabujad kirjeldanud, et enne kui ilmus nähtavale saar, tundsid nad maitseainete lõhnu.
George Towni tänavad lõhnavad ka praegu. Need ei ole aga kunagi täielikult segunenud: juba eemalt võib aru saada, kas ühes või teises tänavas tegutsevad valdavalt malailased, hiinlased või indialased. Inimeste välimus, rõivad, toidud, söömisviisid, religioon ja meelsuski võib olla rahvuseti erinev. Ent vastuolude vältimise asjus toidab minu optimismi osavaatlus Ipohi linnas kristlaste õnnistegija sünnipäevapeol: usulised ja rahvuslikud erinevused ei seganud põrmugi kõigil ühiselt eurooplaste jõululaulude saatel tantsimast. See oli osalejate vabatahtlik valik, sest alates Malaisia riigi loomisest 1957. aastal ei telli siin muusikat enam valgenahalised.
Aivar Kriiska (1965) on Tartu ülikooli laboratoorse arheoloogia professor. Tema uuringud hõlmavad Ida- ja Põhja-Euroopa esiajaloolist elanikkonda, rahvastikurändeid, majandust, ühiskonda ja asustusmustrit, kuid reisi- ja ajaloohuvi jagub ka teiste maailma piirkondade vastu.