Heitlikust suvest hoolimata on tänavu leitud kaks Eestile uut mesilasliiki, mõlemad Tartust.Tartu ülikooli loodusmuuseumi teadur Villu Soon leidis augusti alguses Tartus Raadil toimetamas villamesilase, keda pidas alguses liigiks Anthidium florentinum. Sellest 2022. aastal Eestist leitud ja kogu Põhja-Euroopale uuest liigist on kirjutanud Urmas Jürivete Eesti Looduse 2024. aasta 2. numbris. Määrangut kontrollides selgus, et tegemist on hoopis liigiga Anthidium septemspinosum, keda pole Eestis varem kohatud.
Villu Soone selgitusel teebki leiu huvitavaks see, et seda villamesilast pole varem nii kaugel põhjas nähtud. Teada on, et liigi leviku põhjapiir läbib Poolat ja Valgevenet. Leedust on teada kaks värsket leidu. iNaturalisti andmebaasis on kantud teisigi laiuskraadi poolest Eestiga võrreldavaid leide, aga need on kaugel idas. Ilmselt suudab see mesilane kontinentaalsemas kliimas kaugemale põhja levida.
Põnev on seegi, et A. septemspinosum on suur mesilane, mitte pisike raskesti määratav putukas, keda keegi tähele ei pane. Arvatavasti ei ole meil tegu ei isoleeritud asurkonna ega hulkuva isendiga, kuna mesilased ei ole erilised rändurid. Kuidagi on liik levilat laiendanud, jäädes näiteks Lätis märkamata. Oma rolli võib mängida see, et Balti riikides pole kuigi palju häid mesilasliikide tundjaid.
Kuidas uut liiki määrata? Villu Soon kinnitab, et kõige olulisem on ära tunda villamesilase perekond. Need hõreda karvaga kollase-mustakirjud putukad on tõesti mesilased. Kui perekond on paigas, siis tuleks villamesilast tähelepanelikult vaadelda. Nagu ütleb liigi ladinakeelne nimetus septemspinosum ehk seitsmeogaline, asetsevad isasel mesilasel tagakeha viimastel lülidel ogad, mida on kokku seitse. Samasugused ogad on ka liigil A. florentinum, aga neil on jalgadel ja rindmikul palju kollast, A. septemspinosum’i jalad ja rindmik on mustad. Emasel selliseid ogasid ei ole, tema tunneb musta-kollasekirjude villamesilaste seast ära mustade säärte järgi.
Villu Soon leidis tänavu Tartust veel teisegi meie faunale uue liigi. Coelioxys echinatus kuulub koonusmesilase perekonda. Liik on levinud pigem Kesk- ja Lõuna-Euroopas, leitud on teda näiteks Poolast, kuid Fennoskandiast ja Baltikumist mitte. „Leidsin ta Tartust oma mesilasehotellist, kus pesitseb arvukalt tema peremeesliiki, kelleks on lehemesilane Megachile rotundata. Koonusmesilased on nimelt parasiitse eluviisiga,“ selgitas entomoloog.
Hiljem leidis Urmas Jürivete sel suvel Kagu-Eestist teisegi isendi, kes kirjelduse järgi peaks olema samast liigist. Kuna leiukohad asuvad üksteisest päris kaugel, võib oletada, et need isendid pole juhuslikult siia sattunud, vaid Eestis on olemas püsiv asurkond.
Liigi vaatlus eElurikkuses. Uudis on ilmunud Eesti Looduse 5/2025 numbris.
Tartu ülikooli loodusmuuseum / Loodusajakiri