„Nina nirsis, karvad kärsis?“ Foto: Paavo Eensalu
Tekst: MALL HIIEMÄE
Inimsilmale tundub siil teiste neljajalgsetega võrreldes iseäraliku välimuse ja olekuga loomakesena. Tal on lühikesed jalad, jäme kere, kaela nagu polekski. Kaetud teravate okastega, tuhnib metsakõdus, pobiseb, mügiseb, turtsub. See okaskasukaga kohmerdis ei roni ohu korral puu otsa ega poe urgu, vaid tõmbab end kerra ning ajab okkad püsti. Saab jagu rästikust ja laseb sel hea maitsta, ent loomasüstemaatikas kuulub putuktoiduliste seltsi.
Mõistatuslik siil
Samamoodi nagu saksa rahvapärimuses on meil siilide välimuse kohta arvamus: „Siilisi olevat kahte tõugu. Ühedel olevat seapea ja jalad, need olevat seasiilid. Teistel olevat pea ja jalad, mis sarnanevat koera jalgadele ja peale, need olevat koerasiilid“ (Karja, 1938). Liigiomastel välistunnustel rajanevaid erisusi on kirjeldatud humoristlikus laadis. Kõige varasem teadaolev mõistatuse vormis tekst aastast 1732 leidub Anton Thor Helle keelekäsiraamatus „Nina nirsis, karvad kärsis?“. Kummaline loom sobib äraarvamiseks päris hästi. Näited pärinevad Eesti kirjandusmuuseumi rahvaluulearhiivist: „Põrsas põnjas, ise üsna nõeljas, metsas lepapuu tüika pääl?“ (Paistu, 1888); „Pead ei ole, jalga netu, ise laulab pott-pott?“ (Vaivara, 1889); „Üks saks ja sada nõela?“ (Pärnu-Jaagupi, 1896); „Nina nirsis, karvad kärsis, jalad all kui murakalehed?“ (Kolga-Jaani, 1926); „Saba-i ole, nokka net, ise laulab pst-pst?“ (Häädemeeste, 1936); „Madala jalga, terava karva, saba ei ole, nokka neetu, ise laulab popp-popp-popp?“ (Vaivara, 1936); „Madala jalgega, terava sulgega, kui laulab, teeb pott-pott?“ (Haljala, 1936); „Pika terava sulge, hämara käppa, hämara silma, tagu kui liivakotti, ise laulab pst-popp-popp, pst-popp-popp?“ (Simuna, 1960); „Pead ei ole, jalga neetu, sulgi terav justkui nõgla?“ (Kadrina, 1981).