Janek Lass
Vikipeedia pildipangas on üle 140 miljoni meediafaili. Nende seast valitakse välja kõige paremad, mais kuulutati välja Wikimedia Commonsi 2025. aasta fotod. Eesti päritolu piltidest oli sel korral edukaim 56. kohale jõudnud vesikirbufoto, mida näeb allpool. Kuidas selliseid fotosid teha?
Enamik pisiorganismidest on üsna haprad, neid slaidile sättides tuleb olla väga ettevaatlik, et ei tekiks vigastusi. Hea pildi tarbeks peab objekt olema vees ja kaetud, kuid samas tuleb hoolitseda selle eest, et katteklaas tegelast ei lömastaks. Selleks panen katteklaasi ja alusklaasi vahele takistuse, enamasti tavalise plastiliini. Kui sinna midagi vahele ei pane, on risk objekti vigastada väga suur, siis on looma kuju ja reaalne välimus kadunud ning head pilti enam ei saa.
Hea pildi teeb fotograafias lõpuks ikkagi valgus ja vahel saab sellega kompenseerida ka kehvema optikaseadme vigu. Seepärast on hoolimata meetodist ülioluline leida sobilik valgus. Olgu heleväli, tumeväli, peegelduv valgus või muu – kõigi puhul tuleb leida õige nurk ja tugevus. See käib koostöös kaameraga, kus enamasti peab rakendama manuaalset meetodit ega tohi lasta kaameral endal valgust mõõta. Mikroskoobi taga automaatika hästi ei toimi.
Mikroskoobist üksi jääb väheks, sest mikromaailmas on teravussügavus olematu. Selle vastu tuleb kasutada fookuse virnastamist. Minu mikroskoop on selleks natuke ümber ehitatud. Olen appi võtnud supermakromaailmast tuntud automaatse makrokelgu (WeMacro automatic focus stacking rail), mis on paigaldatud püstiasendisse: mikroskoobi originaalne alus ehk plate on lahti monteeritud ja kinnitatud otse kelgu külge.
Virnastamist juhitakse arvuti abil ja see kelk võimaldab teha minimaalselt ühe mikromeetri suuruseid samme. Sammupikkus tuleb valida optika suurenduse järgi (mida väiksem suurendus, seda suurem samm): neljakordse suurendusega objektiiviga on samm tavaliselt 10–20 mikromeetrit ja kaheksakordse suurendusega objektiivil (seda kasutan enamiku ajast) 3–7 mikromeetrit.
See, kui palju pilte ühest objektist tegema peab, oleneb puhtalt sellest, kui sügavuti on vaja fookusega minna. Näiteks vesikirbu pildistamiseks külgvaates piisab tavaliselt 50–70 kaadrist. Eestvaates aga asuvad looma eri kehaosad (fookuse mõttes) väga erinevatel kõrgustel, mis nõuab mitu korda suuremat teravussügavust, ja piltide arv võib ulatuda isegi 200 kaadrini.
Sajast või isegi kahesajast kaadrist koosneva fookuse virnastamise suurim proovikivi on see, et pildistatav objekt peab kogu sarja vältel – pikk ja tehniline protsess – olema täielikult liikumatu. Isegi mikromeetrine liigutus rikuks kogu lõpptulemuse. Seetõttu ei ole organismid pildistamise ajal enam elus. See on mikrofotograafia tehniline paratamatus, ent püüan sellesse suhtuda austusega, et tuua esile ja hoida alles nende pisikeste olendite imeline anatoomia, mida palja silmaga keegi ei näeks.
Sageli on kogu protsessi kõige keerulisem osa saada loomulikus ja elutruus asendis pilt. Mõnikord võtab ainuüksi tegelase õigesse poosi sättimine mitu tundi, seejuures tuleb õrna objektiga olla äärmiselt ettevaatlik. Alati ei pruugigi see õnnestuda. Pildistamine ise on vast kõige kiirem osa: kaadrite jäädvustamist ja sammude tegemist kontrollib automaatika ning minu ülesanne on ekraani jälgida ja õigel ajal stoppnuppu vajutada.
Valgustusseadme valik mõjutab otseselt järeltöötluse mahtu, sest mikropiltidele kipub tekkima väga palju n-ö sodi. Eriti hästi toob sodi esile tumeväli (darkfield), mistõttu tuleb hiljem palju puhastada. Heleväli toob soovimatuid detaile esile vähem ning peegelduv valgus ehk klassikaline välkudega valgustamine jääb oma puhtuselt sinna vahepeale.
Minu mikroskoop on tegelikult väga lihtne: originaalis on sel vaid täiesti tavaline alt tulev valgus (heleväli). Ülejäänu poolest tuleb lihtsalt ise leidlik olla. Tumevälja efekti saab luua väga lihtsalt. Võtad ühe sendi ja sätid selle alt tuleva valgusallika keskele. Seda liigutades ja õiget asukohta otsides saavutadki ideaalse musta tausta, mis toob heledad detailid kenasti esile. Peegelduva valguse jaoks kasutan täiesti tavalisi kaamera välklampe, lastes valguse objekti peale küljelt. Siin on aga üks väga tähtis reegel: välgu teravat valgust tuleb kindlasti hajutada, muidu head pilti ei saa. Selleks sätin valgusallika ja objekti vahele umbes kolme-nelja millimeetri paksuse valge plasti, mis teeb valguse pehmeks.
Minu fototöötlus koosneb kolmest selgest etapist.
1. Toorfailide (RAW) esmane korrektsioon: avan kõik toorfailid korraga. Kohandan valgust, kontrasti, värve ja lisan kergelt teravust. Seejärel konverdin toorfailid tavaliseks JPEG-vorminguks.
2. Piltide kokkupanek ehk virnastamine. Selles etapis kasutan eraldi tarkvara. Kui peaksin algajale midagi soovitama, siis kindlasti programmi Helicon Focus. See on virnastamiseks üks parimaid ja tõesti väga lihtne kasutada.
3. Lõplik fototöötlus. Kui Helicon on pildid kokku pannud, algab viimane ja enamasti kõige aeganõudvam töö – tausta puhastamine. Pärast sodi eemaldamist käin veel kord üle pildi valguse, teravuse ja kontrastid, et saavutada puhas lõpptulemus.
Vesikirp ehk kiivrik (Daphnia) pildistatuna mikroskoobi all, kasutades kaheksakordse suurendusega objektiivi. Külgvaade toob eriti hästi esile vesikirbu läbipaistva kehakatte, mis võimaldab jälgida looma sisemist ehitust. Eriti silmatorkav on seljapoolses haudetaskus paiknev oranžikas embrüo ning rohekas seedetrakt, mis on täitunud toiduosakestega. Kiivrikud on ühed enim levinud plankterid magevees ning etendavad olulist osa veeökosüsteemide toiduahelas. See isend on kogutud 2023. aasta 7. augustil Rakveres asuvast tiigist. Pilt on tehtud musta tausta peal, mis rõhutab looma läbipaistva kesta struktuure. Valgustamisel on kasutatud peegelduvat valgust välklambilt, mis toob eriti hästi esile kehapinna mustrid ja sisemise ehituse. Suure teravussügavuse on aidanud tagada fookuse virnastamise tehnika. JANEK LASS / WIKIPEDIA
Ainuüksi ühte veekogusse, näiteks mõnda Rakvere tiiki, mahub peaaegu lõputul hulgal eri suuruses tegelasi. Küll aga seab optika ja tehnika oma piirid sellele, millisest objektist saab vormistada tõeliselt hea foto. Seetõttu olen pildistamisel jäänud enam-vähem kindlasse suurusvahemikku. Mikroskoobi all näen ma sageli igasuguseid põnevaid tegelasi, aga kui nad jäävad pildile püüdmiseks lihtsalt liiga väikseks, siis ma nendega vaeva nägema ei hakka ja piirdun vaid nende vaatamisega.
Püügikohtadest olen eelistanud kaldaäärset madalat vett. Mulle tundub, et kõige paremad kohad on need, kus leidub ohtralt taimestikku, sest seal on elu tunduvalt mitmekesisem. Vee kogumise olen lahendanud üsna lihtsalt: võtnud köögist kurnamissõela ja katnud selle valge vett läbilaskva riidega, et filter oleks tihedam. Selle sõelaga käin veekogu ääres vett ammutamas: lasen liigsel veel ära joosta ja kallan ülejäänu kaasas olevasse anumasse, enamasti viieliitrisesse kanistrisse.
Mulle on kuidagi hinge pugenud just vesikirbud. Eestis on neid umbes 80 liiki. Eesmärk on leida ja pildile püüda võimalikult paljusid. Arvan, et praeguseks on mul jäädvustatud kümmekond liiki. Seega on veel pikk maa minna. Mängu tuleb ka elupaik ja see, millises veekogu osas liik pesitseb.
Kui fotod on olemas, siis edasi pole muud, kui neid jagada. Ise sattusin osalema esimesel Vikipeedia teadusfotovõistlustel 2011. aastal ja aktiivsemalt olen pilte lisanud viimastel aastatel. Selge eesmärk aitab hoida motivatsiooni ja tagasiside parandab töö kvaliteeti.
Janek Lass (1986) on eestikeelse Vikipeedia aasta fotograaf 2025.
Artikkel on ilmunud Horisondi 2026. aasta kolmandas numbris.