Tekst: MARJU KÕIVUPUU
Lähme, lähme, käime, käime,
milla meie sinna soame,
kus need kuused kollendavad,
haavad haljad haljendavad,
lepad sirged sinavad (Jüri, 1913).
Eesti metsade arvukamaid lehtpuid haab (Populus tremula) – ehk värisev pappel, kui ladinakeelne nimetus eesti keelde tõlkida, – on üks hinnatumaid tarbepuid ning samavõrd hästi tuntud poeetilises folklooris ja mõnevõrra rahvameditsiiniski.
Haava laperdav-võbelev sahin on tingitud leherootsu erilisest ehitusest, mistõttu puulehed liiguvad ka tuulevaikse ilmaga. Väidetavalt aitab see omadus lehtedel paremini valgust püüda, soodustab veeaurumist ja peletab eemale lehti söövaid putukaid.
Rahvasuus öeldakse hirmunud või ara inimese kohta, et tema süda väriseb/võbiseb kui haavaleht (murdeti ka huavalest, haavaliht, haavakselehed). Sama väljendit on kasutatud siis, kui keegi on jäänud külma kätte või põeb mõnda palavikuhaigust: Sa vabiset kui haavaleht, mine onte sissä lämmäle [1].