Tekst ja fotod: KARL ADAMI
Eesti Looduse tänavuses märtsi-aprillinumbris on loodusemees Arne Ader kirjeldanud sulelisi ja karvalisi, kes olid talle rajakaamera vahendusel jäänud silma ühe haavapuu lähikonnas. Nende seas oli nii kuldnokki, kaelushiiri, metsnugiseid kui ka lindudest puuseppi. Kuna tänavuse aasta puuks valitud haab on meie metsades üks olulisemaid elurikkuse kandjaid, on ta igati ära teeninud laia kajastuse. Ta on otsekui keset metsa asuv majakas, millele ma alatasa suuna võtan, sest haavapuult ja selle ümbrusest leiab sageli elu. Eriti suvel.
Vanemate ja jämedamate haabade tüves võib tihtipeale märgata eri suurusega auke ja õõnsusi. Osa neist on tekkinud oksakohtadesse, mis võivad muutuda päris suureks, mahutades isegi händkakku. Kui jätame kõrvale haavapuu sisemust hävitavad ja seda nokale meeldivamaks muutvad seened, eeskätt laialt levinud haavataeliku, on metsa teenekad insenerid enamasti rähnid, kes töötlevad haabu jõudsalt. Üks tahutud pesaõõnsus võib metsaelanikke teenida aastakümneid, ka siis, kui püstine haavatüvi on elujõu ammuilma minetanud.