Ornitoloog Leho Luigujõega vestelnud Toomas Kukk
Ornitoloog Leho Luigujõe on aastakümneid uurinud lindude rännet, veelinde ja nende elupaiku. Viimastel aastatel on tema töö olnud üha enam seotud tuuleparkide keskkonnamõju hindamisega. Tema sõnul ei ole küsimus selles, kas Eestil on energiat vaja, vaid selles, kus ja kuidas seda toota nii, et kahju loodusele oleks võimalikult väike.
Foto: Martha K. Luigujõe
LEHO LUIGUJÕE on sündinud 19. oktoobril 1963 Tartus. Lõpetas 1982. aastal Tartu 5. keskkooli ning 1989. aastal Tartu ülikooli bioloogi-zooloogina. 1989–2002 teaduste akadeemia zooloogia ja botaanika instituudi laborant ja nooremteadur, alates 2002. aastast Eesti maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudis teadur ja peaspetsialist.
Peamised uurimisvaldkonnad: lindude seire, arktiliste veelindude rändebioloogia ning vee- ja rannikulindude rände- ja peatuspaikade uuringud. Muu hulgas uurinud rohuneppi, luiki ja arktilisi veelinde ning teinud üle 30 aasta lindude lennuloendusi. Õpetanud Eesti maaülikoolis ja Räpina aianduskoolis. Avaldanud 105 teadusartiklit ja muud kirjutist.
Looduskaitsetöös keskendunud peamiselt ranniku- ja avamerealade linnustikule, ühtlasi uurinud, kuidas mõjutavad linde tuulepargid, sadamad, sillad ja teised suured taristuprojektid. Palju kordi hinnanud keskkonnamõju.
2000–2002 Eesti ornitoloogiaühingu juhatuse liige. Alates 2018 Eesti ornitoloogiaühingu nõukogu liige, 2021. aastast nõukogu esimees. 1979. aastast Eesti looduseuurijate seltsi liige, löönud aktiivselt kaasa HELCOM/OSPAR/ICES JWGBird Grupi töös. Üks korporatsioon Ugala taasasutajaid 1988. aastal. Pälvinud mälestusristi „Kaitseliidu taastaja“ (2016), Eesti maaülikooli teenetemedali (2024) ja Valgetähe V klassi teenetemärgi (2026), Tartu Raefondi preemia (2016) ning Eesti maaülikooli teaduse populariseerimise auhinna (2014).
Linnuteadlased on viimasel ajal tähelepanu pälvinud tuuleparkide kavandamise või metsaraie teemadel. Sa oled olnud linnustikuekspert nii mere- kui ka maismaa tuuleparkide kavandamise korral. Kas ongi nii, et meil on vaid halvad ja veelgi kehvemad valikud?
Praegu kipub tõesti nii olema. Kui lähtume põhimõttest, et tuulikud tuleb viia inimestest võimalikult kaugele, tekib probleem: mida kaugemale inimasustusest liigume, seda suurema tõenäosusega jõuame aladele, kus elavad inimpelglikud ja kaitsealused liigid: kotkad, must-toonekurg, rähnid, kakud ja teised.