MAARJA HOLLO
Üks Eesti kultuuriloolise arhiivi eesmärk on olnud koondada ja hoida peamiselt eesti kultuuris silmapaistvate isikute – kirjanike, kunstnike, tõlkijate jt – personaalkogusid. Enamasti ei sisalda need kogud üksnes teoste käsikirju, vaid ka rohkelt eluloolist materjali: kirjavahetusi, päevikuid, eluloolisi meenutusi vms.
Korrakindlalt hakkas Eesti kultuurilooline arhiiv elulugusid ja mälestusi koguma 1989. aastal, sest Nõukogude Liidu lagunemise tõttu võis igaüks oma loo kirja panna, kartmata võimude tsensuuri. Mõistes okupatsiooniaastatel inimestele peale surutud vaikimise ehk „riiklikult konstrueeritud unustuse“ tagajärgi, kuulutati välja esimene elulugude kogumise võistlus „Kas sa mäletad oma elulugu?“. Selle tulemusel jõudis EKLA-sse paarsada elulugu.
Järgmine, 1995. aastal korraldatud võistlus, oli mõeldud naistele: koguti lugusid sellest, mida tähendab olla eesti naine ja elada naisena Eesti ühiskonnas. See võistlus tõi arhiivi paarkümmend elulugu, mille põhjal ilmus kogumik „Eesti elulood. Naised kõnelevad“ (1997).
Ühendus Eesti Elulood
Aasta hiljem asutati Marju Lauristini ettepanekul ühendus Eesti Elulood, mille eesotsas oli pikka aega kultuuriloolise arhiivi teadur Rutt Hinrikus. 1999. aastal artiklis „Sajandi sada elulugu“ on ta esitanud küsimuse: „Mis räägiks meile veel paremini sellest, mis on olnud oluline inimeste elus möödunud sajandil, kui inimeste elulood?“ Ühenduse põhieesmärk ongi koguda ja avaldada eestlaste elulugusid ning aidata kaasa uurimistööle, aga ka vahendada elulugusid muukeelseile lugejaile. Nii on peale eestikeelsete kogumike välja antud kaks ingliskeelset: „She Who Remembers Survives: Interpreting Estonian Women’s Post-Soviet Life Stories“ (2004) ja „Estonian Life Stories“ (2009).
1996. aastal korraldas ühendus koostöös EKLA-ga kaks kogumisvõistlust: esimese võistluse fookuses oli armastuse ja seksuaalsuse teema. Arhiivi laekus 60 kaastööd 40 naiselt ja 20 mehelt. Kogutud kaastööde põhjal valmis Merle Karusool lavastus „Kured läinud, kurjad ilmad“; aasta hiljem ilmus sama pealkirjaga kogumik.
Teine 1996. aastal peetud võistlus „Minu ja minu lähedaste saatus ajaloo keerdkäikudes“ keskendus eestlaste saatusele 20. sajandil. Arhiivi lisandus 264 kaastööd. Peale elulugude saadeti võistlusele päevikuid, suguvõsa kroonikaid ja üleskirjutusi oma lähedaste elust. Selle võistluse tööde põhjal valmis kogumik „Me tulime tagasi“ (1999). Aasta hiljem peetud kogumisvõistlus oli mõeldud õpetajatele, kelle kaastöödest valmis kogumik „Mina, õpetaja“ (2015).
1998. aastal välja kuulutatud võistlus „Sajandi sada elulugu“ tõi arhiivi 232 elulugu Eestist, Rootsist, Kanadast, Austraaliast ja Saksamaalt. Võistluse kutses oli kirjas: „Teretulnud on kõik kaastööd selle sajandi eri kümnenditel sündinud eestlastelt kuni kõige nooremateni välja: meestelt ja naistelt, linnast ja maalt, kodumaalt ja võõrsilt, küüditatutelt ja küüditatajatelt, Eesti Leegioni ja Eesti Korpuse meestelt, kirikuõpetajatelt ja partei funktsionääridelt, kohtunikelt ja karistatutelt, põlluharijatelt ja poliitikutelt, kunstnikelt ja pankuritelt. Olulised on autori lapsepõlv, kodu, ajastu, miljöö, erakondlik kuuluvus, hetkesituatsioon kirjutaja elus. Rõhutatud peaksid olema sündmused, mis on määranud kirjutaja saatuse ja käekäigu“. 2000. aastal üllitati selle võistluse kaastööde alusel kaheköiteline kogumik „Eesti rahva elulood. Sajandi sada elulugu kahes osas“, millele kirjutas eessõna president Lennart Meri, rõhutades, et ükski elulugu omaette pole ajalooallikas, küll aga on seda raamat tervikuna.
Perelood
Kõige populaarsemaks võistluseks kujunes 2000. aastal välja kuulutatud „Minu ja minu pere elu Eesti NSV-s ja Eesti Vabariigis“, mille tulemusel täienes arhiiv 330 elulooga. See on tänini jäänud kõige suurema osalejate arvuga võistluseks. Kaastöö mahu kohta ei tehtud ettekirjutusi, kuid toodud olid kirjutamist abistavad küsimused: kus te tookord elasite?, millega tegelesite?, milline oli pereliikmete saatus?, millised olid pere tulevikuplaanid? Ühtlasi paluti kirjeldada argielu, jutustada unistustest ja sellest, milliseid muudatusi tõi kaasa Eesti taasisesesivumine. 2003. aastal nägi trükivalgust kogumik „Eesti rahva elulood. Elu Eesti NSV-s“.
2001. aastal korraldati võistlus „Minu elu 1968. aastal“, mis ei osutunud kuigi populaarseks. Samal aastal kuulutas Eesti Vabariigi president Lennart Meri välja kooliõpilaste mälestuste kogumise võistluse, mille eesmärk oli meenutada 1941. aasta juuniküüditamist. Võistlusele saadeti umbes 1500 kaastööd, mille hulgas oli nii elulugusid, biograafilisi uurimistöid kui ka vastuseid küsimustikule.
Aasta hiljem täienes EKLA elulugude kogu Patarei vanglaga seotud elulugude ja mälestustega: võistlus „Minu elu ja Patarei vangla“ tõi arhiivi 112 kaastööd. 2007. aastal avaldati kogumik „Võimas ja sünge Patarei“. 2003. aasta võistluse „Minu elu Saksa ajal“ saak oli 190 elulugu. 2006. aastal sai valmis kogumik „Sõja ajal kasvanud tüdrukud. Eesti naiste mälestused Saksa okupatsioonist”.
Meenutustele Teisest maailmasõjast oli keskendunud ka 2004. aasta võistlus „Sõja mõjud minu ja minu pere elus“. Rõhk oli autorite endi kogetud ja läbi elatud mälestustel. Laekus 190 elulugu. 2009. aasta võistluse teemaks oli valitud „Seltsid minu elus“, sest toona täitus 150 aasta Eesti seltsinduse algusest. Esitati 25 kaastööd.
2015. aastal kuulutasime välja võistluse „Eesti Vabariik 100. Minu elu ja armastus“. 193 kaastöö hulgast parimad avaldati 2018. aastal kaheköitelises kogumikus „Minu elu ja armastus. Eesti rahva elulood“. Ka selle võistluse üleskutsele olid lisatud täpsustavad küsimused. Meenutusi olid kirja pannud eestlased üle maailma, lugusid oli ka inglise, saksa ja rootsi keeles. Ühtlasi saadeti köidetud suguvõsaraamatuid ja huvitavaid kogemuslugusid. Samas torkas silma, et armastuse teema tuli esile vähestes elulugudes.
Kogumisvõistlused on toonud tuhandeid elulugusid
Oma viimaseks jäänud intervjuus on Rutt Hinrikus tunnistanud, et elulugudega tegelema hakates oli tema unistus koguda kokku vähemalt sada tuhat eesti elulugu. Ehkki see unistus ei ole täitunud – sedavõrd suurt hulka elulugusid ei leidu ilmselt ühegi riigi arhiivides –, on eeskätt Ruti algatatud võistluste kaudu kogunenud Eesti kultuuriloolisesse arhiivi üle kolme tuhande eluloo, peale selle eluloointervjuud ja muud autobiograafilised tekstid, mida oleme just viimastel aastatel hakanud juurde koguma.
2019. aastal kuulutasime välja Tartuga seotud mälestuste võistluse, mille tulemusel laekus arhiivi 15 meenutust. 2020. aasta teema „Eriolukorra päevikud“ oli otseselt ajendatud samal aastal puhkenud koroonapandeemiast ja eriolukorrast. Oodatud olid nii asjaomased päevikud kui ka mälestused. Arhiivi jõudis üle 60 päeviku, noorimad kaastööde saatjad olid algkooliõpilased ja vanimad pensioniealised. Päevikud on uurijatele olulised allikad selle kohta, kuidas inimesed eriolukorras hakkama said. 2020. aasta oktoobris sai alguse veel teinegi võistlus: „Kirjad minu elus“, mille eesmärk oli koguda nii kirju kui ka mõtisklusi ja mälestusi kirjade vahetamisest. Seegi võistlus kõnetas paljusid inimesi: kirju saabus arhiivi üle neljakümnelt inimeselt, oma mälestused kirjade vahetamisest oli otsustanud kirja panna poolsada inimest.
Praeguse võistluse „Lood sõjast“ eesmärk on koguda lugusid Vene-Ukraina sõja kohta. Seda võistlust korraldame koostöös Torontos asuva Väliseesti Muuseumiga (VEMU). Oma loo palume saata aadressile elulood@kirmus.ee.
Kõigi võistluste parimate kaastööde autoreid on tunnustatud rahaliste auhindadega. Autobiograafilised tekstid – elulood, mälestused, päevikud ja kirjad – on EKLA-s talletatava materjali hulgas koguna ainulaadsed, vahendades tuhendete inimeste kogemusi, mida ei leia ühestki ajalooraamatust, ja mis näitab, et eestlased on mälu järjepidevust läbi aegade tähtsaks pidanud. Teadlastele – ajaloolastele, kirjandusteadlastele, etnoloogidele ja folkoloristidele – on autobiograafilised tekstid väärtuslikud allikad nii nende autorite kui ka ajastu kohta, mis neis tekstides kajastub.
Loe lisaks:
Kurvet-Käosaar, Leena; Hollo, Maarja 2021. Eesti elulood kui Eesti suur lugu. Intervjuu Rutt Hinrikusega. – Keel ja Kirjandus, nr 5, lk 442.
Hinrikus, Rutt 1999. Sajandi sada elulugu. – Videvik, 21.05.
Hinrikus, Rutt 2000. Saateks. – Eesti rahva elulood. Sajandi sada elulugu kahes osas. I osa. Tallinn: Tänapäev, lk 7.
Maarja Hollo (1979) on Eesti kultuuriloolise arhiivi vanemteadur, ühenduse Eesti Elulood esimees.