Tekst: MAIT SEPP, TAAVI PAE
2008. aastal toodi Stockholmist Kirbla kirikuaeda igavesse puhkepaika peaminister Jüri Uluotsa, tema abikaasa ja poja põrm. Juba 1997. aasta juulis oli perekonna matmisplatsile sängitatud taasiseseisvunud Eesti esimese kaitseministri Ülo Uluotsa põrm. Ent mille poolest võiksime Kirbla kihelkonda veel tunda?
Kirbla kihelkonna lugu algas 435–400 miljonit aastat tagasi ehk Siluri ajastul, kui Paleobalti madalas ja soojas rannikumeres õilmitses liigirikas elu. Muu hulgas kujunesid siia laiad korallrahud. Üks selline ligi 400 km pikkune riff algas tänapäeva mõistes Ojamaa (Gotlandi) saarelt. See riff ulatub läbi Läänemere põhja Saaremaa ja Muhu põhjarannikuni ning piki Matsalu–Kasari madaliku lõunapiiri kuni Kaismani. Lihtsustusena öeldakse tavaliselt, et vallrahu koosneb korallidest ja nüüdseks ammu välja surnud kihtpoorsetest käsnadest ehk stromatopooridest. Ent sadade miljonite aastatega on kunagise ürgmere põhja settinud materjalist kujunenud keerulise struktuuriga dolomiit, mille algset päritolu on keeruline kindlaks teha. Vallrahu idaosa ei ole ka kuigi pidev.
Riffi kunagist kulgemist tähistavad vastupidavamatest kivimitest koosnevad positiivsed pinnavormid ehk kõvikud. Lääne-Eesti muidu tasasel maastikul on selliseid jäänukeid hulga. Suurim nendest on muide Muhu saar.
Kihelkonna kese paikneb kõvikul
Kirbla kihelkonna keskne pinnavorm ongi peaaegu ümmargune ligi 400-meetrise raadiusega kõvik (vt ①). Selle otsas asub Kirbla küla kiriku ja kalmistuga. Väiksem paeküngas jääb Kirblast umbes kuue kilomeetri kaugusele loodesse ning selle peal asetses Kloostri mõis.
Praegu, kui Risti–Virtsu maanteed on tublisti õgvendatud ja Kirblast mööda juhitud, on autos sõites kõvikut raske tähele panna. Silma jäävad vaid pisut kõrgemal asuv kirik ja lauge langus Lihula poole. Tegelikult tasub aega võtta ja Kirblasse sisse keerata. Paarikümne meetri kõrguselt üle tasase Matsalu ja Kasari luhamaa ulatuv kõrgendik pakub hulga avaraid vaateid.
Kõviku lääne- ja põhjanõlv on järsud ja Läänemaa madalikule ebatüüpilise pangaga. Umbes 300 m pikkuses ja paari meetri kõrguses astangus paljanduvad Jaagarahu lademesse kuuluvad dolomiidikihid (vt ②). Suur geoloogiahuviline märgib siin kindlasti ära, et Kirbla on jäänuksaar, kus Jaagarahu lade paljandub tavapärasest avamusalast umbes tosin kilomeetrit põhja pool. Veelgi asjatundlikum spetsialist kirjeldab panka järgmiselt: „Läbilõige koosneb kavernoossest massiivsest rahkjast dolomiidist, mida ümbritseb plaatjas keskmise kuni paksukihiline kollakashall peenekristalliline dolomiit“ [11].
Geoloogia erialakeeles kirja pandud lause praktiline tähendus seisneb selles, et siinne paekivi on suurepärane ehitusmaterjal.
Osa astangust ongi ehituskivi murdmise tõttu rängalt kannatada saanud. Ka kõviku lael olevaid plaatjaid dolomiidikihte on aastasadu ehituseks kasutatud, mistõttu on kõrgendik täis vanu paemurruauke.
Piirialadel sood ja luhad
Kirbla kõviku kagunõlvalt algab aga saba: umbes 2,5 km pikkune nooljas maasäär. See on samuti huvitav geoloogiline moodustis. Nimelt tõusis Kirbla kõvik Läänemere Antsülusjärve staadiumi ajal natuke üle merepinna. Saare loodekallast hakkas murrutama vesi ja tormituultest rohkem varjatud kaguranda kandusid setted. Maatõusu tõttu taandus meri aegamööda Kirbla pangast, kuid ka Litoriinamere staadiumis kuhjus peeneteralisi setteid sääre otsa. Kloostri kõviku ümber kulgesid samalaadsed setteprotsessid ja umbes 6000 aastat tagasi kerkis Litoriinamerest välja saar, mis Kloostri–Kirbla künnisena hõlmab tänapäevase Kasari luha kõrge lõunaserva.
Kui meri oli taandunud ja maa tõusnud, kujunes künnise ümber muust maailmast tõhusalt eraldatud maalapp. Kasari suudmeala lai ja soine luht on ühtlasi Kirbla kihelkonna väga selge põhjapiir, mida ei ole kerge läbida. Kihelkonna lõunapiiriks on Lihula raba (Alaka soo) ja Kärje soo, mille vahel kulgeb kitsas maariba ja Kirblat Mihkli kihelkonnakeskusega ühendav tee. Idapiiril asuvad Avaste ja Käntu soo. Nende vahel on samuti hästi kitsas maakriips, kuhu mahub ka Vigala jõgi. Jõe ja Avaste soo vahelt lookles tee Vigalani.
Kirbla ja Lihula kihelkonna vahele jäävad Penijõe soised heinamaad. Võib arvata, et muistsel ajal ei pääsenud keegi suurvee ajal Kirbla maadele ega sealt välja. Soiste piiride vahele jääva Kirbla kihelkonna pindala on vaid umbes 163 km2 ehk pisut rohkem kui praeguse Tallinna linna oma. Sellega kuulub Kirbla Eesti väiksemate kihelkondade hulka. Samas on peaaegu kogu kihelkonna maa-ala põllu- või heinamaana üles haritud. Metsa leidub siin väga vähe.
Sild päästis vaevast
Tänapäeval on autoga üle Kasari silla tuhisedes väga raske ette kujutada, kui suur takistus oli vanasti selle all voolav jõgi. 1900. aastal avaldas saarlasest kirjanik Jakob Mändmets (1871–1930) reisikirja [10], milles on seda teekonda kirjeldanud järgmiselt: „Laiküla mõisa juurest lõpeb Martna kihelkonna piir otsa ja sealt wiib kuulmata kõwer tee Kirbla kiriku juurde. Meie üks suurematest jõgedest Eestis, kuulus Kasar, sünnitab siin laia luhapealse, millest paadimees paarikümne kopiku eest üle wiib, kuna muidu terwelt 15 wersta peaksid ringi käima, enne kui Kirbla kiriku juurde jõuad.“
Läbi luhtade kulgeva veetee läbimise eest tuli maksta 20 kopikat, mis oli 19. sajandi lõpus päris suur raha. Tallinna turult sai selle summa eest toobi (1,3 l) rõõska koort või mõne õhema raamatu. Võimalik oli ka teha ring mööda Lihula maanteed Kasari mõisa juures asunud üleminekukohani, aga seegi ei olnud odav. Sealt sai üle jõe parvega, mille eest tuli ikkagi maksta. Teine võimalus oli madalvee ajal veskipaisu alt mööda jõepõhja üle kahlata. See oli ohtlik rada, kus nii mõnigi kaubakoorma või isegi elu kaotas.
Kui arvestada, et talvine jõeületus on nii või teisiti ohtlik ja kevadise ning sügisese suurvee ajal oli liiklus postimaanteel mitmeks nädalaks halvatud, tundub mõte rajada Kasari sild üsna mõistlik. Omaaegsetes ajalehtedes rõhutati silla vajalikkust alati, kui keegi oli jõge ületades hukkunud.
Ent tegelikult olid kohalikud talumehed silla rajamisele pikka aega vastu. Mõnelt võttis see paadimehe sissetuleku ja teised pelgasid, et silla tõttu halvenevad jõe äravooluolud ning kevadised üleujutused lähevad veelgi hullemaks. Suurem takistus oli aga hind, sest sild pidi tulema nii pikk, et selle otsad ulatuksid kuivale maale ka suurvee ajal. Kasari jõgi võib aga kevadel üle ujutada hiiglaslikke alasid.
Nii et alles 1900. aasta jaanuaris saatis Eestimaa rüütelkonna peamees Otto von Budberg (1850–1907) Eestimaa kubernerile märgukirja vajadusest ehitada Kasari jõele sild. Nüüd hakkasid bürokraatia- ja ärirattad pöörlema. Tehti insener-tehnilised uuringud, rüütelkond eraldas raha ja ehitaja leidmiseks korraldati rahvusvaheline konkurss. Vähempakkumise võitis Prantsuse-Šveitsi ettevõte Monicourt & Egger. Silla ehitus algas 1904. aasta jaanuaris ja juba septembris sai ta valmis.
Silla sambad on tahutud graniitplokkidest, kuid ülejäänu oli toona ülimoodsast raudbetoonist. 308 m pikkune rajatis oli siis Euroopa ja võibolla ka maailma pikim raudbetoonsild. Ametlikult võeti sild vastu 9. juunil 1905 ja oli teenistuses 86 aastat. Uus, 237 meetri pikkune sild avati 30. novembril 1990 (vt ④). Ilmselt mäletavad paljud veel praegugi, kuidas kuni uue silla valmimiseni pidi vana silda ületades juhinduma valgusfoorist, sest kahesuunalist liiklust ta ära ei mahutanud.
Transporditeedest on kihelkonnas tähtsal kohal olnud ka kitsarööpmeline raudtee. Kihelkonna piiresse jäi kolm jaama. Raudteetammi võib maastikus tänini selgesti ära tunda ning osalt ka läbida. Rongiga sai Rapla ja Virtsu vahel liigelda aastail 1931–1968.
Kirbla inimasustus
Alati on põnev teada, millal jõudis inimene mõnele meid huvitavale alale. Varem eeldati juhuleidude põhjal, et kiviajal oli mõningane asustus ainult Kasari jõe suudmealal [9]. Aga viimastel aastatel on see pilt täielikult muutunud.
Praegusajal saab ennemuistset rannajoont digikaartide abil võrdlemisi lihtsasti rekonstrueerida, mistõttu on Matsalu lahe ümbrusest avastatud kümneid uusi kiviaegseid asustuskohti ja tööriistu [12]. Nüüd võib väita, et inimene tuli Kirbla kanti kohe, kui meretase oli alanenud nii palju, et kõvikud (Martna, Kirbla, Kloostri, Lihula jt) hakkasid saartena vee alt välja paistma. Madalas rannikumeres kujunes arhipelaag, kus kiviaja inimesed käisid kala püüdmas ja hülgeid jahtimas. Päris püsivat asustust väikesaartele aga ei tekkinud. Arvatavasti tulid inimesed siia üle mere Saaremaalt ja peatusid siin vaid jahi- või kalastushooajal.
Kirbla ümbrust on paese pinnase, sellest tingitud erilise veerežiimi ja rähkmuldade pärast peetud heaks rukkikasvatamise maaks. Palju saaki siit ei saadud, kuid ikaldust karta ei tulnud [9]. Kirblast leitud asulakohtade ja kivikalmete järgi oli varajase põllumajanduse ajastul siin tõesti võrdlemisi tihe asustus. Ent on keeruline öelda, mis elu elati näiteks muistse vabadusvõitluse ajal. Ilmselt polnud Kirbla nii tähtis koht, et siia oleks rajatud linnus, nagu oli Lihulas või otse üle raba Soontaganas. Kindlust ehitada ja seda üleval pidada oli kallis. Tihtilugu oli lihtsam vaenuväe eest peitu pugeda. Kirbla kihelkonnast on pelgupaigana teada Lihula rappa ulatuv seljandik Raksle mägi [4].
Praegu on loobutud kunagisest rahvusromantilisest vaatest, nagu oleks muinasaja lõpus olnud üks ja ühtne Lääne maakond. Matsalu lahest lõuna pool olevaid alasid on Läti Hendriku kroonikas kasutatud mõiste järgi hakatud kutsuma nimega „Maritimae“ ehk Mereäärne. Sellest, kui keeruline on keskaegsete nappide ja vastukäivate allikate põhjal Läänemaa varaajalugu koostada, on põhjaliku artikli kirjutanud Enn Tarvel [13].
Väike kivikirik
Veelgi keerulisem küsimus on, millisel positsioonil oli selles maa- ja kihelkondade süsteemis Kirbla. Esimesed kirjalikud teated siinse kandi kohta ilmusid alles 16. sajandil. Kirbla küla on esimest korda mainitud 1518. aastal Lihula lossi vakuraamatus Kirpevere nime all. Kirjas oli 15 vabameest, neist 2 seppa ja 2 möldrit. Enamik raamatusse kantud perekonnanimesid on son-lõpuga, mis muidugi viib mõtted sellele, et siin oli rannarootslaste asuala. Küllap nii oligi, kuid see ei takistanud Jüri Uluotsal nende hulgast otsimast muistseid eesti soost ülikuid, kellel 16. sajandil olevat veel olnud vaba inimese staatus [14].
Kirikliku haldusüksusena rajati iseseisev Kirbla kihelkond millalgi 14.–15. sajandil. Keskaegse Läänemaa keeruliste võimusuhete tõttu tekkis Lihula ümbrusse hulga tillukesi kihelkondi. Igale kihelkonnale oli vaja ju oma kirikut, mida oli kulukas rajada. Samas oli Saare-Lääne piiskop keskaegsetes mõõtmetes pururikas ainuvalitseja, kes võis oma rahaga teha, mis pähe tuli (piiskopkonna ajaloost loe tunamullu ilmunud koguteosest [5]).
Esialgu olid Läänemaa kihelkonnakirikud tsistertslaste tagasihoidlikkuse tõttu ilma tornita. 19. sajandil, kui tornid lisati, pakkusid need tasasel maastikul uhket vaatepilti. Seda oli kõige parem imetleda just Kirbla kiriku tornist. Jakob Mändmets on märkinud: [Kirbla kirik] on kõrge mäe otsas ja paistawad sinna mitmed kirikud, nagu Martna, Mihkli, Lihula, Kullamaa kätte. Ilus on sealt üle Eesti armsa isamaa silmata. Su ees, just kui all orus, lautab lai Kasari luht ennast laiali. Kaugel silmaringis sinawad Kullamaa ja Mihkli pool kõrged okaspuu metsad“ [10]. Nüüdse aja metsa kasvanud maastikuid arvestades on sellist avarust keeruline ette kujutada. Ka Kirbla kirik ise on ümbritsetud kõrgete puudega.
Omaette salapärane lugu on Kirbla kiriku ehitamise ajaga. Osa allikaid väidab, et kivist pühakoda ehitati 14., ja teised, et lausa 13. sajandil. Segadus on lihtne tekkima, sest kirikus on mõlemale sajandile omaseid detaile.
1983. aastal Villem Raami koostatud aruande järgi [3] ehitati hilisgooti stiilis hoone aga alles 1500. aasta paiku. 1531. aastast on säilinud dokument, millest järeldatakse, et tolleks ajaks oli pühakoda valmis. Kirikut on korduvalt ümber ehitatud. Torni telkkiivrit kaunistab muna ja tuulelipp, kus on kirjas torni valmimise aastaarv 1802. Päris tipus peab ümbruskonna üle vahti kukk. Pühale Nikolausele pühendatud ühelöövilise pühakoja mõõtmed on tagasihoidlikud 29 x 11 meetrit ja istekohti vaid 200. Võimalik, et see on Eesti kõige väiksem keskaegne kirik (vt ⑤).
Mõnda aega koos Lihulaga
Kirbla kihelkond püsis iseseisvana 18. sajandi alguseni. Siis käis üle Eestimaa Põhjasõda koos nälja ja katkuga. Kirbla jäi rahvast nii tühjaks, et oma kirikuõpetajat ei jõutud palgal pidada. 1728. aastal liideti Kirbla Lihula kihelkonnaga. Säilis kaks kirikut ja kirikumõisa, kuid õpetaja käis siia kaheksa kilomeetri kauguselt Lihulast. Paari sajandi vanustelt kaartidelt või dokumentidest Kirbla kihelkonda ei leiagi. Vahel võib aga trehvata nimevormi Lihula-Kirbla kihelkond.
Taas iseseisvuti 1930. aastal, kui Kirbla rahvas valis endale õpetajaks Johannes Jürgensoni (1903–1933). Lihulast eralduti mitu aastat kestnud tüli järel. Vägikaikavedu algas 1927. aasta sügisel, kui põles maha Lihula kirikumõisa kuivati. Lihula õpetaja Otto Luberg (1884–1963) asus hoonet taastama, aga Kirbla talumehed keeldusid ehituse eest maksmast.
Oma kirikuõpetaja palkamine nõudis päris palju raha, kuid seda Kirbla kandi talumeestel toona jätkus. 1939. aastal on ajalehes Lääne Elu avaldatud Kirbla kanti ülistav artikkel, mille pealkiri ütleb kõik: „Kirbla valla süda tuksub võimsalt. Koht, kus kehvus ja vaesus on võõrad.“
See 1939. aasta kiidulaul mõjub kontrastsena 1910. aastal lehes Maleva ilmunud kurtmise taustal: „Kirbla kihelkonnas on uuemad voolud, mõtted kõik tundmata. Ajalehti luetakse wähe, weel vähem ehk mitte sugugi uuemat kirjandust.“ Muidugi, seesugust halamist võib vanadest lehtedest leida peaaegu iga kihelkonna kohta. Pigem kajastavad need kirjasaatja kärsitust kodukandi loiu arengu tõttu. Aga mingi iva siin siiski on: esimene selts – Kirbla põllumeeste selts – asutati alles 1919. aastal [1]. Tundub, et 1919. aasta maareform läks siin asja ette ning talukoha saanud eestlased said paarikümne aastaga tõesti jõukaks. Nii jõukaks, et Lääne Elu artikli väitel oli peaaegu igas talus raadio, tolleaegne luksusese.
Traagiline okupatsioonide algus
Kena elu lõi sassi Nõukogude okupatsioon ja teine maailmasõda. Kirblat puudutasid sõjasündmused eriti koledalt. Nimelt jõudsid Saksa väed Lihulasse juba 18 päeva pärast Saksa-Nõukogude sõja algust. 9. juuli 1941 õhtupoolikul saabus Mihkli kaudu Kirblasse ja Kasari silla juurde sakslaste luurerühm koos mõne metsavennaga. Punaarmee õhkis silla ja taandus. Siia jõudnud Saksa vägi oli väikesearvuline ja nii tungis 15. juulil hoopis Nõukogude piirivalvurite ja hävituspataljoni võitlejate salk üle Kasari Kirblasse. Öösel löödi nad aga uuesti Kasari taha. Järgmisel päeval sai punavägi täiendust ja vallutas taas Kirbla. Siit mindi edasi Lihulat ära võtma.
Stalini verine võim ja repressioonid püsisid siin kandis veel kuu aega. Kirbla ja Rannu külas hävis lahingute käigus või põletasid Nõukogude väed hiljem kättemaksuks maha üle 30 talu hooned; hukkus ja hukati suur hulk inimesi. Kirbla lahingust ja talude põletamisest on väga põhjalikult kirjutanud ajaloolane ja arheoloog Mati Mandel [6, 7].
Tubli hulk mõisaid
Hoolimata Kirbla kihelkonna territooriumi väiksusest mahtus siia ära lausa kaheksa mõisa. Neist vanim on Kloostri, mis loodi 13. sajandil Lihula tsistertslaste nunnakloostri majandusmõisaks. Sellel olid kalatiigid ja kindlustatud peahoone. Hilisemad omanikud ehitasid sajanditega valmis võimsa mõisakompleksi suure hulga kõrvalhoonete, pargi ja pärnaalleega. Nüüdsel ajal on enamik kõrvalhooneid kas varemeis, hävinud või tugevasti ümber ehitatud. Varemeis seisab ka 17. sajandi keskpaigas ehitatud kahekorruseline barokne kivist peahoone (vt ⑦).
Ajalooliselt ja piirkondlikult on tähtis ka Kasari mõis. 1590. aastal kinkis Rootsi kuningas Johan III selle tatari ülikule Kasari Baranovile, kes oli rootslaste poole üle tulnud. Siit sai alguse Baranoffide aadlisuguvõsa, millest on võrsunud hulga kuulsaid väejuhte nii Rootsi-, Vene- kui ka Saksamaale. Kasari või ka Kassjan suri 1648. aastal, kuid tema nimi jäi külge nii külale, mõisale kui ka jõele. Neid võib pidada vähesteks tatari päritoluga kohanimedeks Eestis.
Vanamõisa mõis, millest pole suurt rohkem säilinud kui kaitsealune park, kuulus Kasari silla rajamise algatajale parun Otto von Budbergile (1850–1907). Ta oli üks Läänemaa suurimaid maaomanikke ja 19. sajandi lõpu värvikamaid baltisaksa poliitikuid. Ta seisis ihu ja hingega mõisnike huvide eest ning oli aastatel 1893–1902 Eestimaa rüütelkonna peamees. Talurahva hulgas see raudse käega sakslane armastatud ei olnud. Ilmselt oli see üks põhjusi, miks Vanamõisa 1905. aastal maha põletati ja 1907. aastal Budberg ise Kivi-Vigala metsavahel mõrvati [2]. Mõisa juures tasub vaadata silda üle Vanamõisa jõe.
Riigitegelastest suguselts
Kirbla kandis on olnud paar maarahva verd mõisapidajat. 1867. aastal võttis Kasari mõisa rendile Tori kandist pärit Jüri Ollino (1822–1904). Ollinote valdusesse jäi Kasari mõisasüda kuni 1940. aastani. 1880. aastal eraldati Vanamõisast Rumba mõis ja selle ostis talumees Hans Tomberg. Aga üldiselt ei ole Kirbla kandist sirgunud kuulsate eestlaste nimekiri kuigi pikk.
Kultuuriuurija August Miksi [8] arvates pärineb Kirbla kihelkonnast ainult üks Eesti rahvale oluline isik: Jüri Uluots (1890–1945). Õigusteadlase, ajaloolase, poliitiku ja riigimehe, akadeemik Jüri Uluotsa roll Eesti riigi ja rahvusliku idee kujundamisel on olnud hindamatu. Ent tänapäeval meenutatakse teda eelkõige Eesti omariikluse järjepidevuse hoidjana.
Nimelt oli Uluots viimane Eesti Vabariigi peaminister enne Eesti okupeerimist 1940. aastal. Pärast seda, kui president Päts ei saanud enam ametikohuseid täita, sai Uluotsast peaminister vabariigi presidendi kohustes. 18. septembril 1944 nimetas Uluots ametisse Otto Tiefi valitsuse, sõitis raskelt haigena 20. septembril 1944 Eestist Rootsi, kus ta 9. jaanuaril 1945 suri. Rootsis jõudis ta aga luua eksiilvalitsuse, mis hoidis meie riigi õiguslikku järjepidevust kuni Eesti taasiseseisvumiseni.
Üks Eesti taasiseseisvumise ajaloo olulisi isikuid oli aga Jüri Uluotsa vennapoeg Ülo Uluots (1930–1997). Ülo sündis Jõhvis, kus tema isa Oskar (1903–1991) teenis kaitseväe ohvitserina. Uluotsadel õnnestus stalinlikud repressioonid üle elada. Isa viidi küll Siberisse, kuid Ülo lõpetas Haapsalus keskkooli ja 1955. aastal Tallinna polütehnilise instituudi mäeinsenerina. Ülo Uluots töötas pikka aega põlevkivitööstuses ja aastatel 1978–1990 Palivere ehitusmaterjalide tehase direktorina.
Perestroika ajal pea ees poliitikasse sukeldunud Ülo oli põhiseadusliku assamblee asejuhataja, Eesti Panga nõukogu liige ja üks rahareformi elluviijaid. 1992. aasta aprillist oktoobrini oli ta aga Eesti esimene sõjajärgne kaitseminister. Ühtlasi oli ta aktiivne sõjaajaloolane, kes uuris Eesti ohvitseride elulugusid ja saatust.
Kirbla kuulsad poisid Kumari ja Rand
Kirbla kandi kõige suurejoonelisem mälestusmärk on pühendatud legendaarsele linnuteadlasele, looduskaitsjale, Matsalu looduskaitseala rajajale Eerik Kumarile (1912–1984). Kumari elulugu võib leida paljudest raamatutest, kuid sageli on neis mõningaid vigu. Kirbla kirikuraamatu põhjal sündis ta vana kalendri järgi 23. veebruaril 1912. aastal ja sai nimeks Erik Mathias Sits (Sitz). 1938. aastal eestistas ta oma eesnime Eerik-Madiseks ja Sitsidest said Väinamere laiu järgi Kumarid.
Sünnikuupäeva ümberarvutamisel Gregoriuse kalendri kuupäevadeks on tekkinud segadus: vahel on sünnipäevana esitatud 8., teinekord 7. märts. Kuna 1912. aasta oli liigaasta, on 7. märts õigem. Segadus on ka sünnikohas. Mõnes allikas on märgitud Martna kihelkonda. Tegelikult kolisid Sitsid Martna kihelkonna Rõude külla alles siis, kui Eerik oli seitsmeaastane.
1987. aasta suvel tähistati Matsalu looduskaitseala rajamise 30. ja Kumari 75. sünniaastapäeva. Sel puhul avati ta sünnikodu lähedal mälestuskivi (vt ⑧). Seda tasub igal loodushuvilisel vaatama minna, sest Eesti looduskaitse on endiselt paljuski Eerik Kumari tegu ja nägu. Kivimihuvilistele on Kalju Reiteli kujundatud mälestusmärk kindlasti põnev selle poolest, et kasutatud on migmatiitgneissi.
Kuulsus võib muidugi tulla isegi aastakümneid pärast surma, kui keegi juhuslikult avastab, millise erakordse jälje on inimene endast maha jätnud. Nii on näiteks juhtunud Kirbla külapillimehe Jaan Rannaga (1879–1944). Teatavasti oli vanasti igas külas vähemalt üks pillimees, kes tegi muusikat pidudel ja pulmas. Kuigi neid oli veel sadakond aastat tagasi Eestimaal tuhandeid, teame neist praegu väga vähe. Jaan Rannal on selles mõttes vedanud. Muusikamuuseum korraldas 1936. aastal rahvalike talentide otsingul ringreisi Läänemaale ja tegi peatuse Kirbla põllumeeste seltsi saalis. Siis tulid Jaani naabrid pealinna härradele just teda soovitama kui ümbruskonna parimat pillimeest. Jaan võttis taskust parmupilli ja hakkas sealsamas kõigi rõõmuks mängima. Mäng teenis ära suure aplausi ja Jaan Rand kutsutigi Tallinna Ringhäälingusse salvestustele.
Mõni aasta tagasi avastasid rahvamuusikud Katariin Raska, Natali Ponetajev ja Leanne Barbo Eesti rahvaluule arhiivi kogudest Jaan Ranna lood ning andsid nende põhjal välja topeltalbumi. Selle ühel plaadil on Ranna originaalsalvestised ja teisel kolme muusiku interpretatsioon neist. Album võitis mullu pärimusmuusika auhinna Etnokulp eheda pärimusmuusika kategoorias.
Kirbla kihelkond elab haldusreformi tõttu üle kummalisi aegu. Ajaloolisest Lõuna-Läänemaast on saanud Põhja-Pärnumaa. Enamik kihelkonna aladest kuulub praegu Pärnu maakonna Lääneranna valda. Vaid väike põhjapoolne osa on Läänemaa Lääne-Nigula valla halduses. Ent küllap tähistavad kirblalased ja nende sõbrad ka 2028. aastal Kirbla esmamainimise 510. aastat, nagu nad on teinud varasemate ümmarguste tähtpäevade korral.
1. Alttoa, Villem 1938. Kultuurilised olud. Läänemaa: Maateaduslik, majanduslik ja ajalooline kirjeldus. Eesti Kirjanduse Selts, Tartu: 216–248.
2. Erelt, Pekka 2019. 16aastane Eliisabet rõõmsalt: „Paruni pea oli kui kotletiliha!“. – Eesti Ekspress, 23. oktoober.
3. Kirbla kirik. Arhitektuurimälestise pass. Kultuurimälestiste register, https://register.muinas.ee/public.php?menuID=archivalmaterial&action=view&id=1603, viimati vaadatud 25.11.2024.
4. Laid, Eerik 1997. Paopaigad. Eesti mõttelugu 13. Ilmamaa, Tartu.
5. Maasing, Madis jt 2023. Saare-Lääne piiskopkond, 1227–1573. Eostre, Tallinn.
6. Mandel, Mati 2005. Suvi 1941 Kirblas. Läänemaa Muuseum, Haapsalu.
7. Mandel, Mati 2007. Kurjuse aasta Lõuna-Läänemaal 1940–1941. Eesti Ajaloomuuseum, Tallinn.
8. Miks, August 1938. Märkusi Eesti kultuuritegelaste päritolu kohta. – Eesti Kirjandus 3: 129–141.
9. Moora, Harri 1938. Muinasaeg. Läänemaa: Maateaduslik, majanduslik ja ajalooline kirjeldus. Eesti Kirjanduse Selts, Tartu: 248–258.
10. Mändmets, Jakob 1900. Kodumaa pildid rändaja päewaraamatust. 2. – Uus Aeg, 21. veebruar.
11. Perens, Helle 1999. 16. peatus. Kirbla pank ja pangapealne. Maavarade kasutamisest Lääne-Eestis. Ekskursioonijuht. Eesti Geoloogia Selts. Bülletään 4/99.
12. Sander, Kristjan 2023. A tradition of mobility: land use dynamics of Stone Age hunter-gatherers in West Estonian Lowland (app. 5300–2600 BC). Tallinna ülikool. Doktoritöö.
13. Tarvel, Enn 1997. Läänemaa varaajaloost. Läänemaa Muuseumi toimetised I. Haapsalu: 7–18.
14. Uluots, Jüri 1933. Vabu talupoegi Lääne-Eestis keskajal. Kõne Akadeemilises Ajalooseltsis 12. veebruaril 1933.
MAIT SEPP (1974) ja TAAVI PAE (1976) on geograafid ja kultuuriloohuvilised, töötavad Tartu ülikooli geograafiaosakonnas.