Paari sentimeetri pikkune metsasitikas on tõenäoliselt tuttav loom kõigile, kes metsas käinud: tema läikiv sinakasmust kuplitaoline kere jääb hästi meelde. Metsas näeb neid sageli, ja kuna nad liiguvad üsna aeglaselt, jõuab neid märgata. Poola teadlased on mõõtnud nende liikumiskiiruseks 50 meetrit tunnis, kuid tõenäoliselt oleneb kiirus suuresti sellest, kas nad liiguvad siledal metsateel või ukerdavad sammalde ja rohukõrtega kaetud rajal. Vahel harva võib neid näha lendamas, aga peamiselt kohtab seda mardikat siiski metsateedel või samblal liikumas.
Metsasitika menüü ei ole meile isuäratav, sest sinna kuuluvad loomade väljaheited ja kõdunevad taimed või seened. Metsasitikatel on tõhusad kaevejalad, mille laiad reied ja sääred on ogalised. Nendega kaevatakse metsamulda 70–80 cm pikkused kõrvalharudega käigud, kuhu emane muneb munad. Käiku varuvad nad vastsetele sama toitu, mida isegi söövad, peamiselt metsa alt kogutud sõnnikut. Vastsed ei jõua kõike kogutut ära süüa, osa sellest jääb pinnasesse. Sellega on metsasitikad looduses igati vajalikud, sest aitavad kaasa viljaka mulla tekkele. Niisugune orgaanika maa sisse viimine on iseäranis oluline toitainevaestel muldadel kasvavates metsades, nagu nõmme- või palumetsad, aga kulub ära ka salumetsades ja teistes metsatüüpides.
Metsasitikad munevad maa-alustesse tunnelitesse kevadel või suve alguses, vastsed kooruvad suve teisel poolel. Vastsed talvituvad oma käigus, nukkuvad kevadel ning saavad valmikuks suve hakul. Noored metsasitikad ei paljune esimesel eluaastal, oma järglased soetavad nad aasta hiljem.
Nii nemad kui ka teised sõnnikust toituvad mardikad on looduses väga tähtsad. Peale selle, et nad aitavad kujundada toitainerikast mulda, kahandavad nad kliimamuutusi võimendava metaani teket. Kui sõnnik tehakse väiksemateks tükkideks ja sellesse viiakse õhku, tekib lagunemisel vähem metaani. Seega võib öelda, et kuigi metsasitikate menüü võib meile tunduda ebameeldiv, on nad looduses omal kohal.
Sirje ja Georg Aher