Suvise liblikahooaja lõpetuseks tasub süüvida Eesti Looduse avaloosse: Mati Martin kirjutab sellest, kuidas liblikaid jaotatakse ning millised iseärasused on eri sugukondadel. Ent kirjutis aitab meelde tuletada ka seda, miks ei maksa liblikat tiibupidi näppude vahele võtta, ühtlasi on kõne all puruvanad, liblikate arenguring ja toitumine. Liblikate teemal arutletakse ka intervjuus: Toomas Kukk on usutlenud liblikateadlast Erki Õunapit.
Kätte jõudnud kaamosele mõeldes tasub aga läbi mõelda, kuidas, kus ja millega oma tervist turgutada. Üks suurepärane võimalus on kümmelda kohalikus ravimudas ja mineraalvees või kasutada neid loodusrikkusi tervise heaks mõnel muul moel. Kodumaise kurortoloogia alussammastest, rikkalikust ning kvaliteetsest ravimuda- ja mineraalveevarust kirjutavad oktoobrinumbris Kairi Põldsaar ja Marge Uppin.
Seevastu Mehis Rohtla kirjutise põhjal saame taas tõdeda, et elustik on tihti hämmastavalt põnev. Piltlikult võib öelda, et kalades peituvad „seadmed”, mis sarnanevad lennukite mustade kastidega. Need salvestid ehk otoliidid ehk kuulmekivikesed annavad teadlastele infot kala vanuse ja vee keemilise koostise kohta, üksiti on nende abil võimalik uurida kalade rändeid.
Põnevust leiab kindlasti ka Mirjam Nutovi artiklist, kus autor kutsub üles teada andma raudosja leiukohtadest: see teave aitab entomoloogidel uurida haruldast lammiöölast. Tammede tüvedele pahkasid tekitavast uuest putukaliigist Eestis kirjutavad Kaljo Voolma ja Jaan Kõlli.
Rubriigis „Huvitav Eesti” soovitame minna vaatama paearhitektuuri tippteost Konuvere paekivisilda ning rubriigis „Loodusmuuseumi varasalvest” tutvustame ühe tirdi lugu.
Oktoobrinumbrist leiab ka tavapärased nuputamisveerud: ristsõna ja artiklite põhjal koostatud rubriigi „Nõel heinakuhjas”. Juhime tähelepanu, et aasta jooksul vähemalt ühele „Nõel heinakuhjas” küsimusele õige vastuse saatnute vahel loosime 3. novembril välja aastaauhinnad. Oktoobrinumbri küsimustele vastuste saatmisega saab igaüks oma võiduvõimalusi suurendada!