AASTA AUTORI VEERG | Lugu, mis peab jätkuma

Kuupäev:

Foto: erakogu

Tekst: MARIS HINDRIKSON

Mina ajakirja aasta autor ja kirjutan juhtkirja? Selle, 2033. aastal sajandat ilmumisaastat tähistava Eesti populaarteadusliku lipulaeva juhtkirja? Mine tea, ehk aitas aasta autori tiitlile kaasa minu sisemine kohusetunne enda ja oma tudengite uurimistulemustest kirjutada ka eesti keeles, Eesti lugejale.

Minu jaoks on tegemist seda väärtuslikuma tunnustusega, et ajakirja on meie suguvõsas ja peres alati hinnatud. Eesti Loodust loevad minu lapsed, loeb endiselt mu metsamehest isa, aga luges ka minu maailmavaadet ja kujunemist mõjutanud onu, bioloog Kaarel Roht, kes korraldas aastaid Eesti jahindust ja kelle Eesti Looduse kogu on osaliselt nüüd minu oma. Tema Eesti Looduse aastakäigud olid köidetud raamatuteks ning seisid kodus aukohal.

Ajad on imelikud. Kõikjalt on kuulda, et raha ei ole: seda ei ole selleks, et seda pea saja-aastast ajakirja regulaarselt ilmumas hoida, ei ole selleks, et Eesti looduskeskusi lahti hoida. Ja pahatihti ei ole ka selleks, et looduse kohtlemine oleks loodust säästev ja teaduspõhine ning loodust puudutavad otsused tehtud tulevikule mõeldes.

Olukord on lausa nii hull, et loodust peab kaitsma aina enam vabatahtlikult või hobi korras, samal ajal kui loodus meie ümber muutub järjest kiiremini ja ulatuslikumalt. Mis kasu on teadmistest, mida oleme aastatuhandete jooksul kogunud vaatluste, kogemuste ja teaduse abil? Teadmistest, mida kujutab endast hundikari, kui suure väärtusega on karu ökosüsteemidele või sellest, kui keerukas on ilvese mõju saakliikidele või kui komplekssel viisil ise neist sõltub? Me ei oska enam loodusega koos elada, me tahaksime ainult võtta ja kasutada, märkamata kahju, mida tekitame. Aga kasu, raha ja arvamus, et meie oleme ainus liik, kes ellu jäämist väärib, ei tohi olla ainus, mis meid innustab ja iseloomustab.

Me teame paremini ja oleme targemad. Me vajame looduslikku mitmekesisust, teisi liike ja toimivaid ökosüsteeme iseenda pärast. Vajame tasakaalu, mida ei lükka uppi haigused, invasiivsed võõrliigid ega kliimamuutused. Et oleks liike, kes puhverdaksid ja aeglustaksid kriise või veel parem,

aitaksid neid ära hoida. Oktoobri lõpus ilmunud teadusajakiri Nature rõhutab, et looduse kaitsmine tähendab elurikkuse väärtustamist. Näitena toodud Maailma Looduse Fondi (WWF) raport “Living Planet”, mille andmetel on WWF-i teadlaste seiratud looduslike selgroogsete populatsioonide arvukus 1970–2022 vähenenud keskmiselt koguni 73%.

Just seetõttu on looduse mõistmine, uurimine ja sellest rääkimine olulisem kui kunagi varem. Loodan väga, et ka minu lapselastel on võimalik tulevikus lugeda Eesti Loodust, omakeelset looduse uurimist ja looduseuurijaid tutvustavat ajakirja, mis heas ja selges eesti keeles lugusid ilmutab.

Aitäh teile, ajakirja toimetus!

Jagan artiklit

Liitu uudiskirjaga

- Saadame sulle uudiseid Loodusajakirja värskete väljaannete ja muude olulisemate teemade kohta

Viimased artiklid

Artiklid tellijatele

Tsaariaja rüütelkondade mundritest “maapäeva frakini”

Tekst: AGUR BENNO Varasemate aegadega võrreldes on praegusaja Eestis näha...

James Webbi kosmoseteleskoobi esimesed avastusrohked aastad

Tekst: KALJU ANNUK Kunstniku kujutlus James Webbi teleskoobist kosmoses. Suure...

Kas tumeaine kaob neutriinouttu?

Tekst: ANDI HEKTOR ja KRISTJAN KANNIKE Juba 1960. aastatel hakkasid...

Pikad haisvad adruvallid

Suhtumine randa uhutud adruvallidesse on aja jooksul muutunud. Jaan...