Tekst: Ken Kalling
Nii nimetas Friedrich Reinhold Kreutzwald hemorroide. Kuigi päraku veenikomud on üks arstiteaduse ajaloos enim käsitletud vaevusi, eelistatakse sellest pigem viisakalt vaikida. Ka tõve rahvusvaheliselt tuntud nimetus on õigupoolest peitesõna, tähendades hemorroidikude, loomulikku osa anaalkanalist.
Diskreetne teema
Andmeid hemorroidide leviku kohta leidub seinast seina. Umbes 40% hemorroididest on sümptomiteta. Võib öelda, et kuni pool inimkonnast kogeb elu jooksul asjaomaseid sümptomeid. USA-s leitakse seda kolmandikul kolonoskoopia läbinutel. Täpsem statistika paraku puudub, sest kardetavasti ei pöörduta oma „diskreetse“ murega arsti poole, pealegi paraneb haigus tihti iseenesest.
<!--zlick-paywall-->Hemorroidikoe, pehmete limaskestaaluste anaalkanalipadjakeste eesmärk on tagada, et pärasoole sisu ei väljutataks tahtmatult. Eriti oluline on see järsu kõhukoopasisese rõhu tõusu korral. Mõnikord see veresoonterikas kude aga „venib välja“ ja tekivad veenilaiendid.
Seesmised hemorroidid paiknevad pärasoole ja anaalkanali piiril ega ole tundlikud (valu tunneb inimene alles siis, kui nad n-ö välja langevad). Nende üks tunnus on tõvele nime andnud veritsus roojamisel (kr haima ’veri’; rhoia ’voolama’) või veri väljaheidetel. Välimised hemorroidid tekivad päraku ümbruses, kus koed on närvilõpmetega rikkalikult varustatud ja seega tundlikud. Üks välimiste hemorroidide sümptom ongi valulikud komud. Tegemist on mitmeti ebamugava tõvega, mis raskendab hügieenitoiminguid.
Sobivus humoraalteooriaga
Esimesed kirjeldused kõnealustest vaegustest tulevad Muinas-Egiptusest, kus raviks soovitati mitmesuguseid salve. Hippokrates, kes võrdles hemorroide tumedate viinamarjadega, kirjeldas juba ka kirurgilisi ravivõtteid. Hemorroidide teket usuti ajendavat sümboolsete kehavedelike tasakaalu häired ja asjaolu, et asjaolu pärak puutub pidevalt kokku väljaheidetega.
Paljud antiik- ja keskaegsed arstid pidasid hemorroidide põhjuseks verevarustuse häireid selles piirkonnas. Sääraseid mõtteid jagas 300 aasta eest ka nüüdisaegse patoloogiaõpetuse isa Giovanni Battista Morgagni, kelle arvates tulnuks hemorroidide tekkes peale pärilikkuse ja inimeste püstise kehahoiaku süüdistada seda, et pärakuveenides ei ole veeniklappe.
Ent nii mõnegi Morgagni kaasaegse arvates olid veritsevad hemorroidid kasulik nähtus. Lähtuti antiiksest humoraalteooriast, mis nõudis palavike ja põletike korral aadrilaskmist. „Üleliigse“ vere eemaldamisega usuti saavat vähendada liigsest kehasoojusest põhjustatud haigusi. Selle mõttemalli järgi peeti ka menstruatsiooni looduslikuks aadrilaskmiseks ning usuti, et naistel, meestega võrreldes „külmemal“ inimtüübil, paljud tõved üldse puuduvad. Eelneva põhjal võis ka ninaverejookse ja hemorroide looduse tervendava jõu ilminguks pidada. Hemorroidide põdejate kohta arvatigi, et neil on vähem muid haigusi.
Need, kes ei leppinud teadmisega, et organism end sellisel moel ise tervendab, võtsid ette tee ravitseja juurde. Neid ootas kaks võimalust: konservatiivne või kirurgiline ravi.
Mineviku ravivõtted
Konservatiivse ravi pooldajad, näiteks 12. sajandil elanud silmapaistev juudi arst Maimonides, olid tähele pannud, et kirurgiliselt ravitud hemorroidid kippusid tagasi tulema. Seega püüti mõista tõve põhjusi ja eluviisinõuannetega inimesi tervena hoida. Ravis eelistati rahustavaid teraapiaid, aga ka lahtisteid. Mõni omaaegsetest soovitustest, näiteks soojaveevannid, kehtib praegugi, samuti osa toitumis- ja käitumisjuhiseid, näiteks juua palju vett ja pidada puhtust.
Ka toonaseid kirurgilisi võtteid saab nüüdsetega võrrelda. Juba siis hävitati kudesid kõrvetamisega (kauterisatsiooni), veenikomusid eemaldati ja neid ligeeriti. Viimasel puhul seoti komu ümber niit ja see kärbus. Sageli tegid selliseid protseduure šarlatanid, sest kogenud kirurgid-habemeajajad teadsid, et ettevõetu võib verekaotuse või -mürgistuse tõttu olla eluohtlik. Seda, et ravi oli anesteesia-eelsel ajal piinarikas, peeti isegi vajalikuks, sest valust röökiva patsiendi pärak usuti välja sopistuvat, mille tõttu oli lihtsam opereerida.
Kirurgia „pehmem“ pool rakendas hemorroidide vastu aadrilaskmist, eriti aga kuppude ja kaanide panemist. Kaane soovitas Galenos juba paari tuhande aasta eest. Palju uusi ravivõtteid tekkis 19. sajandil, mõni neist, nt päraku venitamine, oli järjekordne piin patsiendile, mõni teine, nt skleroteraapia (kõvastamisravi, veresooni kõvastava ja kokkutõmbava aine süstimine), on veenilaiendite ravis kasutusel tänini.
Viktoriaanlikul ajastul leidsid selle tõve põhjuste seas koha ka moraliseerivad seisukohad, nt süüdistati onaneerimist. Lihahimu seostati hemorroididega tegelikult varemgi. Anglosakside legendaarne kuningas Alfred Suur palus jumalalt ise endale see häda saata, et vabaneda ahistavatest maistest ahvatlustest.
Legendid
Katoliikluses on hemorroidide käes kannatajate (aga ka aednike, kutsarite ja taksojuhtide) kaitsepühak püha Fiacrius. Usutakse, et tõve – keskajal kutsutud ka „püha Fiacriuse viigimarjadeks“ –, vastu aitab see, kui istuda Prantsusmaal samal kivil, kus see püha mees oli 7. sajandil jalgu puhanud. Pühakirjas on seda tõbe mainitud jumala kättemaksude seas. Kannatasid juutidelt seaduselaeka röövinud vilistid: „Neid inimesi, kes ei surnud, löödi pärasoolepaisetega; linna hädakisa aga tõusis taevani“ (1 Sm. 5: 12). Seda kirjakohta silmas pidades pole hämmastav, et seaduselaegas anti tagasi.
Levinud on lugu sellest, kuidas Napoleon, kes ilmselt kannatas hemorroidide käes, kaotas Waterloo lahingu, sest ei saanud parajasti ägedas faasis tõve pärast magada ega hobuse selga istuda ning raviks kasutatud opioidide tõttu selgelt mõelda. Sellesse loosse tuleb siiski suhtuda ettevaatusega. Pigem on hemorroidid mängu toodud selleks, et keisrit naeruvääristada, või Napoleoni pooldajate katsega õigustada sellise justkui objektiivse põhjusega kaotust otsustavas lahingus.
20. sajandi popkultuuris tõusid hemorroidid esile Johnny Cashi puhul. Tema tuntud lugu „Ring of Fire“ („Tulerõngas“) soovis oma reklaamides kasutada hemorroidisalvi tootev firma. Muusiku pärijad ei olnud sellega nõus, kuid levima hakkas legend, et mainitud muusikapala ongi pühendatud kõnealusele terviseprobleemile. Ilmselt ei ole see tõsi.
Endiselt ebaselged põhjused
Herba andmebaasist, mis koondab eesti rahvasuust kogutud ravivõtteid, jääb mulje, et hemorroidid on meie folklooris pigem hiline teema, kujunenud arstiraamatute mõjul. Kreutzwald on oma „Kodutohtris“ kirjutanud, et põldu hariva eesti rahva hulgas on tõbi haruldane, erandiks istuva eluviisi esindajad, nt rätsepad ja kingsepad. Neil soovitas lauluisa istumise vahel aeg-ajalt „hulkumas“ käia. Ühtlasi teadis Kreutzwald seda, et liiga sage viina joomine põhjustab tõbe.
Ka praegusajal peetakse alkoholi peetakse üheks hemorroide soodustavaks teguriks. Samuti hoiatatakse kõhukinnisuse ja -lahtisuse, kiudainevaese toidu, raskuste tõstmise, ülekaalu, liiga kaua potil istumise ja seal liigse punnitamise jms eest. Naistel on ohutegur rasedus ja sünnitus. Sageli aga tunnistatakse, et hemorroidide tekkepõhjused pole ikka päris selged ning et seda eriti ei uuritagi. Sajandite jooksul on siiski õpitud tõve vaegusi üha paremini leevendama.
Ken Kalling (1963) on teadusloolane.