Loodusteadlase ja -fotograafi Urmas Tartesega vestelnud Rainer Kerge. Fotod: Aldo Luud
„Teatud mõttes on inimene harjumuste ori, aga meil on sellest orjusest väljapääs: on võimalik harjuda ka õppimisega, on võimalik harjuda elukestva õppimisega. Uue asja õppimisest saab kujundada normaalse, tavapärase copy–paste-maailma,“ ütleb Urmas Tartes.
Kas sa vaataks oma aknast pigem tuumajaama või pigem tuugeniparki?
Tuugeniparki.
Aga seal pöörlevad ju Tallinna teletorni kõrgusel mingid ventilaatorid. Sa ei karda, et need lõikavad pooleks kõik pardid ja sääsed. Ma ei tea muidugi, kas sääsed nii kõrgel lendavad.
Putukad võivad tuulega kanduda ka kilomeetrite kõrgusele ja nende kauglevi on sama vana kui loodus ise.
Kui me räägime aga sellest, et meil on jätkuvalt vaja mingit energiatootmisviisi, siis ega peale tuule siin Eestimaal paremat kestvat lahendust ole.
Kas sina elaksid selle üle, kui need ventilaatorid paistaksid koduaknasse?
Juba peaaegu kümme aastat tagasi hakati Ilmatsallu planeerima biogaasijaama ja ma saan öelda, et elan alevikus, mis on täielikult taastuvenergia peal, sest meil tehakse rohkem elektrit ja sooja, kui alevik ise tarbib. Lisaks sõidavad sealt jaamast tuleva gaasiga ka Tartu linnaliinibussid.
Kui see arendus jõudis omal ajal volikogus planeeringu kehtestamise etappi, koguti loomulikult allkirju ning sadadel inimestel tekkis mure: „Sitapütid hakkavad sõitma läbi aleviku!“ Ja nii edasi, nii edasi, nii edasi! Infrahelist ei teatud toona õnneks veel midagi, aga kõik generaatorid teevad infraheli ka.
Loomulikult on biogaasijaama undamine kuulda 200–300 meetri kaugusele, aga elumajadeni see ei kosta.
Kui Venemaa täiemahulise sissetungiga Ukrainasse algas ka energiasõda, siis Ilmatsalus keskkütte hind ei muutunud, sest meil on oma autonoomne taastuvenergia. Rohkem ei ole tarvis midagi öelda.
Päris oma taastuvenergia see vist ikka ei ole, sest sitapütti täidetakse ju kuskil mujal?
Loomulikult ei täideta seda konkreetselt Ilmatsalus, aga korjatakse kokku ümberkaudsest piirkonnast ehk olemuselt on see kohalik kütus.
Põhimõtteliselt käiakse seal läbi toidu laguahel ja võetakse süsinikuühendeid vähemaks, aga mineraalained lähevad põllule tagasi. Ka toiduainetööstuse jäätmed jõuavad nii tagasi põllule – see on aineringele igat pidi mõistlik.
Eestis ei ole õnneks – vist võib öelda õnneks – naftat. Meil on kivi, mida ei tasu isegi üles kaevata, sest tema energiasisaldus on nii kehv. Kui me vaatame maailma riikide SKT-ühiku suhet energiakulusse, siis selles edetabelis on Eesti väga madalal kohal, kuna meil on väga vilets energiasisend. Põlevkiviga pole võimalik võistelda mitte ühegi teise energialiigiga. Kui meil poleks kõrval imporditud naftasaaduseid kasvõi kalluritele, mis kaevandustes sõidavad, oleks meie olukord veel väga palju viletsam.
