Tõnu Viik
14. augustil möödub sada aastat Juhan Rossi sünnist. Teda on peetud Eesti atmosfäärifüüsika ja kaugseire isaks, mujal maailmas on ta tuntud taimkatte kiirguslevi uurimustega. Kuidas juhtus nii, et Rossist sai siinmail aktinomeetria, atmosfääris kiirguse levi uuriva teadusharu eestvedaja, ehkki tal polnud sellest valdkonnast algul õrna aimugi?
Minu esimene kokkupuude Juhan Rossiga, õigemini tema tollase elukohaga, oli 1958. aasta sügisel, kui tollase Tartu riikliku ülikooli rektori Fjodor Klementi käskkirjaga nimetati kõik esimese ja teise kursuse füüsikud ja matemaatikud sputnikuvaatlejateks. Selle algatuse autor oli mõnda aega sputnikujaama ülemus olnud Valdur Tiit. Alguses tehti vaatlusi Tartu tähetorni juures, hiljem viidi vaatlusplats praegusest Lõunakeskusest veidi Elva poole paiknevale krundile. Toona oli seal Juhani elukoht ja sinna maatükile hakati sputnikuvaatlejatele ehitama omaette majakest. See seisis seal kaua, kuid mõned aastad tagasi lammutati.
Madis Sulevi foto Tõraveres oma kabinetis töötavast Juhan Rossist. Foto on ilmselt tehtud enne 1970. aastat. ANDRES KUUSE FOTOKOGU
Juhanit imetlev kolleeg
Järgnev kokkupuude Juhani nimega on mul seotud hea sõbra, kolleegi ja kursusekaaslase Tiit Nilsoniga (tema oli matemaatik, mina füüsik). Tiit sai nimelt Juhani endale diplomitöö juhendajaks ja näitas mulle Chandrasekhari raamatut kiirguslevist, mida ta pidi hakkama Juhani käsu peale endale selgeks tegema. Minul võttis selle raamatu iga lehekülg silmad kirjuks, ent hiljem oli see teos ka mulle suur inspiratsiooniallikas.
1963. aastast alates olin ma Juhanit kaugelt imetlev kolleeg. Veidi lähemaks sain talle siis, kui olin toonase füüsika ja astronoomia instituudi teadussekretär. Juhaniga polnud iialgi sedasorti probleeme nagu mõnede vanemate kolleegidega, kes siis, kui mul oli masinal peaaegu valmis tipitud umbes 100-leheküljeline venekeelne instituudi aastaaruanne, tulid poole A4-suuruse paberitükiga, kaetud tolle ajani ära unustatud tulemustega, mis tulid tingimata aastaaruandesse lisada. Tuletan lugejatele meelde, et tollal puudusid kirjutusmasinail täielikult säärased võimalused, nagu delete, insert ja save, seetõttu tuli aruanne alates lisaandmete kohast uuesti tippida.
1985. aastal sain ma ootamatult instituudi direktoriks ja kohe tuli korraldada Juhani 60. sünnipäeva üritus. Siis oli aeg, kui meil Juhaniga olid Tõraveres teisel korrusel kabinetid kõrvuti ja aeg-ajalt, kui tööst väsinud pea enam hästi ei võtnud, käisime teineteisega juttu puhumas. Üks lemmikteema oli meil inimeste arv Maal. Olime mõlemad arvamusel, et inimeste arvu piiramatu kasv ei saa niisama lihtsalt edasi kesta, sest varsti ei jätku kõigile ei tooret ega energiat. Probleemi lahendustes jäime siiski eri arvamusele. Millised need lahendused olid, enam ei mäleta.
Juhan Rossi loodud füüsika ja astronoomia instituudi atmosfäärifüüsika sektor 1967. aastal Rossi kavandi järgi Tõraveresse ehitatud vaatluspaviljoni juures. Rõdul (vasakult): Tiit Nilson, Helgi Niilisk, Ain Kallis, Andres Kurvits, Mare Themas, Agu Laisk, Viivi Soon, Mart Tiisler, Mall Suits, Ülo Mullamaa, Aili Linnas, Viivi Põldmaa, Heino Moldau, Lilian Paliale ja Juhan Ross. All (vasakult): Ilmar Undla, Madis Sulev, Herbert Niilisk, Vello Ross, Olev Avaste, Ilse Aas, Ene Pastak, Heino Tooming, Jüri Reemann, Märt Rahi, Endel Kübarsepp, Vello Oja ja Olavi Kärner. Paviljon lammutati 2022. aasta septembris. ANDRES KUUSE FOTOKOGU
Austav akadeemikutiitel
Seejärel tuli aeg, kus leidsime, et Juhan on ammu väärt Eesti akadeemiku austavat tiitlit ja hakkasime seda mõtet levitama. Direktorina vestlesin mitme Tartu akadeemikuga ja rõhutasin Juhani kiirgusleviga seotud teadustöö laiemat tähtsust. Meeles on näiteks käik tolleaegse zooloogia ja botaanika instituudi direktori Erast Parmasto juurde, pidasime maha pika vestluse Juhani töödest ja nende tähtsusest.
Ei tea, kui palju mu veenmised mõjusid, kuid Juhan valitigi 1993. aastal akadeemikuks ja edaspidi tarvitas ta enda kohta tiitlit NSVL põllumajandusakadeemia ja Eesti teaduste akadeemia akadeemik ning Soome armee grenader.
Meil oli Juhaniga ühine sõber Soomest: samuti kiirgusleviga tegelev Kari Lumme. Raskel üleminekuajal aitas ta minu peret palju, sest siis, kui ta oli Helsingi ülikooli observatooriumi direktor, kutsus ta mind Helsingisse loenguid pidama ja tasus nende eest kuninglikult. Kuna Kari tegeles samuti kiirgusleviga, tundis ta hästi ka Juhanit. Vähemalt üks kord oli Kari meil Tõraveres külas koos oma abikaasa Ullaga ning külastas ka Juhani kodu Tartus.
Juhan Ross ja tema kolleeg Heino Tooming Rossi kabinetis. ANDRES KUUSE FOTOKOGU
Juhan Ross mõõdab 1963. aasta märtsis Tartu aktinomeetriajaamas Courvisier’ bilansomeetriga kiirgusbilanssi. ANDRES KUUSE FOTOKOGU
Juhani enda meenutused
Meenutan veel üht meeleolukat bussisõitu Tallinnast Tõraverre, kus istusin koos hiljuti meie hulgast lahkunud Krista Aruga täpselt Juhani ees oleval istmel. Oli olnud mingisugune teaduste akadeemia üritus, mis oli lõppenud piduliku osaga, kus mõningal määral pruugiti alkoholi. Igatahes bussis oli Juhan lõbusas tujus, meie samuti, ja ta hakkas oma elust rääkima. Alustas ta sellest, et nimetas ennast Eesti peaaegu et esimeseks pioneeriks, kuid ei pidanud silmas mitte insenerivägesid, vaid Nõukogude Liidu noorteorganisatsiooni, kuhu võeti 7- kuni 14-aastaseid lapsi. Ent pioneerivaimustus ei kestnud tal kaua, sest ka laps sai aru, et räägitu ei vastanud kaugeltki sellele, mida silmad nägid.
Minu mälust on kadunud, kuidas Juhan Soome sai, kuid ainus võimalus seal ellu jääda oli astuda Soome armeesse ja minna rindele võitlema Nõukogude Liidu vastu. Sellel eluetapil Juhan eriti ei peatunud ja läks meenutustega edasi sealt, kus marsalkka Mannerheim teatas Hitleri käsul Eesti poistele, et neil on valida, kas jääda Soome armeesse või minna tagasi koju, kus füürer saaks neid kasutada Wehrmachtis Nõukogude Liidu vastu. Juhan ei tahtnud kumbagi varianti ja ta otsustas koos ühe kaaslasega põgeneda Botnia lahe põhjatipus asuva linna Haparanda kaudu Rootsi. Nad olevat jõudnud üsna kaugele, kuid Põhja-Soomes võtsid Saksa ketikoerad – välisandarmid, kellel oli nende ametit tõendav metallplaat ketiga kaelas – nad kinni ja andsid Soomele välja. Soome välikohus mõistis nad Katajanokka vanglasse. Selle kohta ütles Juhan, et ta oli seal koos „Niskamäe naiste“ kommunistist autori Hella Wuolijoega, kuid lisas siiski, et nad olid eri kongides.
Mäletan hästi, et Juhan vannutas mind mitte iialgi vangi sattuma, sest seal olevat teda löödud kumminuiaga üle turja ja valu olevat olnud nii jube, et ta langenud põlvili. Hoobi sai ta vaid selle eest, et oli jäänud läbi traatvõrgu paistvat sinist taevast liiga kauaks imetlema.
Seejärel rääkis Juhan oma ülikooliajast. Viimasel kursusel oli ta juba abielus. Ta kutsuti ülikooli parteibüroo koosolekule, sest olevat kindlaks tehtud tema osalus Soome sõjas. Büroo esimees oli siis hilisem teaduste akadeemia president Arno Köörna, kes oli pannud Juhani küsimuse koosoleku päevakorra lõppu. Juhan ja tema abikaasa Maimu seisid ukse taga ja ootasid, aga koosolek venis ja venis. Lõpuks olevat Köörna öelnud, et aeg on hiline ja lükkame õige viimase punkti järgmise koosoleku päevakorda. Seda aga ei juhtunud mitte kunagi. Juhan ütles, et ta austab Köörnat väga.
Siis peatus Juhan ülikooli lõpetamise päevadel, kui ta kutsuti füüsika ja astronoomia instituudi kauaaegse direktori Aksel Kipperi juurde. Kipper ütles talle, et instituut hakkab tegelema aktinomeetriaga ja nimetas Juhani selle teadusharu ninameheks. Ent Juhanil polnud õrna aimugi, mis on aktinomeetria. Ta olevat läinud raamatukogusse ja teinud kindlaks, et see on õpetus kiirguse levikust.
Selle kõik kandis Juhan ette ühe hooga ja väga meeleolukalt.
NASA ja ESA kasutavad kosmoseprogrammides siiani Rossi tuletatud valemeid
Juhan Rossiga algas Eesti nüüdisaegne atmosfäärifüüsika, tema pani aluse uuele teadusharule fütoaktinomeetriale, millel põhineb taimede ja taimekoosluste fotosünteesi ja produktiivsuse matemaatiline modelleerimine. Fütoaktinomeetriast kasvas omakorda välja uus uurimissuund – kaugseire. Rossi Tõravere-aegade jooksul loodud ja juhitud mitut nime kandnud observatooriumi atmosfäärifüüsika sektorist kasvas välja praegune kaugseire osakond.
Juhan Ross sündis 14. augustil 1925. aastal Virumaal Aburi külas kooliõpetajate peres. Rakvere gümnaasiumiõpilasena põgenes ta 1943. aastal Saksa mobilisatsiooni eest Soome ning liitus seal vabatahtlikuna soomepoiste jalaväerügemendiga JR 200. Sõja lõpu eelses segaduses naasis Juhan Eestisse. Siin jätkas ta õpinguid, lõpetas hõbemedaliga Rakvere keskkooli ning 1951. aastal ülikooli füüsikateoreetikuna.
Asjaolu, et Juhan Ross oli olnud soomepoiss, seadis tema teadlaskarjäärile NSV Liitu kuuluvas Eestis rohkesti takistusi. Tema esimene töökoht oli tagasihoidlik nooremteaduri ametikoht mõne töötajaga Tartu aktinomeetriajaamas. Seal sai temast varsti aktinomeetriajaama juhataja.
Sealne uurimisteema olid aktinomeetrilised riistad ja mõõtmismetoodika, mille tulemuste põhjal kaitses Ross 1956. aastal kandidaadiväitekirja Leningradis geofüüsika peaobservatooriumis.
Aktinomeetriajaama alusel asutas Ross tollases füüsika ja astronoomia instituudis atmosfäärifüüsika sektori. 1960. aastatel kerkis Rossi ja tema juhitava atmosfäärifüüsika sektori uurimistemaatikas päikesekiirguse ja atmosfääriuuringute kõrval päevakorda taimkatte kiirgusrežiim. Viimasest kasvasid omakorda välja taimkatte struktuuri, fotosünteesi ja produktiivsuse uuringud ning hiljem süvauuringud taimelehe fotosünteesi ja taimefüsioloogia kohta.
Agu Laisk (vasakult kolmas) demonstreerib Tõraveres kolleegidele taimkatte läbipaistvuse mõõtmise seadet – kaldnõela. Selle abil sai mõõta madala taimkatte (näiteks rohumaa ja viljapõllu) läbipaistvust. Selle seadmega saadud mõõtmistulemusi on kirjeldatud Agu Laisa 1969. aastal ilmunud venekeelses teadusartiklis. Kõik fotol olijad (vasakult): Eduard Lemon, Herbert Niilisk, Agu Laisk, Olev Avaste ja Juhan Ross. ANDRES KUUSE FOTOKOGU
Doktoriväitekirja kaitses Juhan Ross 1972. aastal Tartu ülikoolis optika alal. 1978. aastal andis Nõukogude Liidu kõrgem atestatsioonikomisjon Rossile professori kutse. 1993. aastal valiti Ross Eesti teaduste akadeemia akadeemikuks, ent juba viis aastat varem oli temast saanud NSV Liidu põllumajandusakadeemia akadeemik.
Juhan Rossi varased teaduspublikatsioonid ilmusid venekeelsetes konverentsikogumikes ja teadusajakirjades. Kuigi ta oli NSV Liidus tunnustatud teadlane, ei lastud teda välismaistele teadusnõupidamistele. Tema esimene ingliskeelne publikatsioon on 1965. aastal Pariisis avaldatud 1964. aasta Leningradi atmosfääri kiirgusprotsesside sümpoosiumi teesid. Esimest korda pääses ta Lääne-Euroopasse teaduskonverentsile 45-aastaselt.
1974. aasta mereekspeditsioonil Tropex-74 summaarse kiirguse mõõtmiseks kasutatud püranomeeter kardaanil. Sellel ekspeditsioonil osales atmosfäärifüüsika sektorist Ülo Mullamaa kuueliikmeline töörühm, kes oli keskendunud pilvise taeva kiirgusrežiimi uurimisele. Pildil oleva püranomeetri oli konstrueerinud atmosfäärifüüsika sektoris Jüri Reemann ja see oli valmistatud sektori töökojas. ANDRES KUUSE FOTOKOGU
Maailmas on enim tunnustatud Rossi uurimistöid taimkatte kiirgusrežiimi kohta. Väga viljakaks osutus tema idee kujutada taimkatet kui sumedat optilist keskkonda ja rakendada kiirgusrežiimi teoreetiliseks kirjeldamiseks taimkattes kiirguslevivõrrandit, mis on tuntud astronoomiast, atmosfäärifüüsikast ja neutronite füüsikast. Rossi tuletatud teoreetilisi valemeid kasutatakse praegugi USA kosmoseagentuuri NASA ja Euroopa kosmoseagentuuri ESA kosmoseprogrammide andmetöötluses.
Juhan Ross on kuue teadusliku monograafia ja üle saja teadusartikli autor või kaasautor. Tema avaldatud tööde temaatika on väga lai, mis annab tunnistust avarast silmaringist.
Varasemad Rossi tööd on enamasti avaldatud venekeelsetes teadusajakirjades, ent 1970. aastail hakati mujal maailmas tõlkima NSV Liidu olulisemaid teadusajakirju ka inglise keelde. Maailmas kõige tuntum Rossi raamat „The Radiation Regime and Architecture of Plant Stands“ ilmus 1981. aastal Dr. W. Junk Publishers väljaandena. Kuus aastat varem oli selle venekeelsena üllitanud Leningradi kirjastus Gidrometeoizdat. Laialdaselt on tuntud ka 1991. aastal Springeri kirjastuse avaldatud monograafia „Photon-Vegetation Interactions. Applications in Optical Remote Sensing and Plant Ecology“ (Ross toimetas seda kogumikku koos Ranga Myneniga), mille mitu peatükki on kirjutanud Rossi koolkonna teadlased. Rossi töid on tõlgitud jaapani keelde.
Taimkatte kiirguslevi temaatikast kasvasid välja Rossi viimaste aastate peamised uurimisteemad: energiametsad ja taimkatte kaugseire, mida viljeldakse Tartu observatooriumis praegugi.
Juhan Ross oskas juba noore teadlasena kujundada võimeka kollektiivi ning luua sidemeid tollase NSV Liidu juhtivate aktinometristide ja atmosfäärifüüsikutega. Ta oli tunnustatud teadlane ja teaduse organiseerija nii kodu- kui ka välismaal. Nii näiteks algatas ta 1960. aastatel ainulaadsed fütoaktinomeetriaekspeditsioonid nii Eestis, Moldaavias kui ka Tadžikistanis. Tema eestvõttel viidi aastail 1980–1990 ellu Soome ja NSV Liidu koostööprojekt männimetsade produktiivsuse uurimise kohta, samuti pani ta aluse populaarsele üleliidulisele seminarile PUM (vn погода ’ilm’, урожай ’saak’, математика ’matemaatika’).
1989. aastal valiti Juhan Ross Joensuu ülikooli audoktoriks, 1967–1990 oli ta ajakirja Photosynthetica ja 1988–2002 ajakirja Agricultural and Forest Meteorology toimetuskolleegiumi liige.
Juhan Rossi juhitud teaduskollektiivist on tulnud hulk Eestis ja ka rahvusvaheliselt tuntud teadlasi. Õigustatult tuntakse Tartu biogeo-füüsikute koolkonda just selle rajanud Rossi järgi. Neid, kes on oma teadlasteed alustanud Rossi atmosfäärifüüsika sektoris ja saanud teaduskraadi, on üle kahekümne, nii mõnigi neist on saanud teise astme teadusdoktoriks ning ülikoolide professoriks. Peale Juhan Rossi on atmosfäärifüüsika sektoris esimese teaduskraadi saanuist akadeemikuks valitud Agu Laisk.
Andres Kuusk, Tartu ülikooli Tartu observatooriumi kaugseire osakonna teaduslik nõustaja
Juhan Ross Soome, Karjala ja Eesti ühisuuringuga „Puude ökofüsioloogia ja taigavööndi metsade energia- ning massivahetus“ seotud mõõtmistel Kentajärvil augustis 1979. Rossi töölaual oleval latil on Soome kolleegide valgussensorite rida. Läbipaistva kupliga sensor on termoelektriline püranomeeter, millega saab mõõta summaarset valgustatust. Parasjagu vaatab Ross galvanomeetri näitu, see näitab püranomeetri signaali. Latil kardaanil on LiCor-i fotosünteetiliselt aktiivse kiirguse sensor. Selle jaoks on laual Rossi vasaku käe juures oma elektroonikaplokk. Et mõõta püranomeetriga taeva hajuskiirgust, varjutati otsene päikesekiirgus laual varda küljes oleva ekraaniga. ANDRES KUUSE FOTOKOGU
Juhan Ross Tõraveres energiavõsaistanduses. Energiavõsa hakkas Ross uurima 1993. aastal. ANDRES KUUSE FOTOKOGU
Noorte teadlaste põlvkonna kasvataja
Juhani kohta käisid jutud, et ta tahtis astuda kommunistlikku parteisse, sest muidu tuli teadlasteel ületada suuri raskusi. Parteisse astuja vajas kolme soovitajat. Ma ei tea, kes olid kaks, kuid kolmas olevat olnud hilisem Eesti teaduste akadeemia president Karl Rebane. Vahetult enne parteiliikmeks vormistamist olevat KGB siiski asjale jaole saanud ja keelu alla pannud. Ilmselt sai Rebane Juhani pärast kõvasti noomida, sest hiljem levisid jutud, et Rebane ei salli Rossi silmaotsaski!
Kirjandusmuuseumi direktorina tegi Krista Aru otsekohe ettepaneku minna peagi Juhani juurde magnetofoniga, et talletada kogu jutt tulevastele põlvedele. Et jutt paremini jookseks, soovitas Juhan mitte unustada veinipudelit. Kuid see ettepanek jäigi ainult ettepanekuks, millest on tuline kahju, sest Juhani mälestused puudutavad olulist lõiku Eesti ajaloost.
Viimane mälestus Juhanist on tema ärasaatmine ja peied Shakespeare’i kohvikus, kus ma istusin Erast Parmasto kõrval ja lükkasin tagasi veinipakkumise, sest olin autoga. Ütlesin Erastile, et kui ma autojuhiloa kaotan, siis tagasi ma seda enam ei saa. Erast küsis minult seepeale dramaatilisel sosinal: „Kas sa tõesti oled nii vaene!?“
Juhan rajas Eestis uue teadusharu, mida on nimetatud eri moodi, nagu aktinomeetria, geofüüsika ja atmosfäärifüüsika, kuid alati on see olnud seotud kiirgusleviga taimkattes. Ta kasvatas üles terve põlvkonna noori teadlasi, kes uurisid kiirguslevi eri teadusharudes. Isegi bioloogias, näiteks Agu Laisk.
Tõnu Viik (1939) on astronoom. Aastail 1985–1999 Tartu observatooriumi direktor, praegu sama asutuse tähefüüsika osakonna teaduslik nõustaja. Tema põhiline uurimissuund on olnud kiirguslevi probleemid.
Artikkel ilmus Horisondi 4/2025 numbris.