Eesti mereala on geoloogidele pakkunud palju uurimisainest. Alles hiljaaegu, 2019. aasta suvel alanud Väinamere geoloogilise kaardistuse järgi on saadud senisest märksa täpsemad kõrgusandmed aluspõhja kohta. Uurime, kas need on võimaldanud kinnitada oletust, et Hiiu- ja Saaremaa vahel on jälgitav ürgjõe org.
Tekst: IGOR TUULING, STEN SUUROJA, ANU VESKI Fotod: IGOR TUULING
Maismaa aluspõhja reljeefipilt on teada
Milline nägi välja Eestimaa pinnamood Kainosoikumi lõpus umbes 2,5 miljoni aasta eest? Toona ei olnud meie Ediacara-Devoni settekivimitest koosnev maapõu (aluspõhi) veel mattunud kvaternaarse settekompleksi ehk pinnakatte alla. Kvaternaaris meie alalt üle liikunud liustikud räsisid siinset aluspõhja kohati märkimisväärselt.
Oma liikumisteel püüdsid nad muganeda senise reljeefiga, hoides alles jäätumiseelse reljeefi üldpildi ja ka selle suurvormid (klindiastangud, kõrgustikud, jõeorud jne).
Tuginedes võrdlemisi tihedale puurauguvõrgule, on Eestimaa aluspõhja reljeef üldjoontes hästi teada [9]. Nii näeksime Virumaal esile kerkimas Ahtme ja Pandivere aluspõhja kõrgustikke. Enim tähelepanu köidaksid aga nende nõlvadelt alguse saavad orud, mis paiguti lõikuvad üle saja meetri sügavuselt Põhja-Eesti paeplatoosse ja seda ääristava Balti klindi astangusse ning laskuvad Soome lahte.
Selliste pinnakatte alla mattunud aluspõhjaorgude olemasolu on kindlaks tehtud geoloogiliste puurimiste abil, kuid paljudes kohtades, ennekõike LõunaEestis, on need näha ka nüüdses reljeefi s. Senine suurim teadaolev aluspõhja kõrgus Eestis on mõõdetud Haanja kõrgustikul: 166 m üle merepinna. Madalaim punkt, 143 m alla merepinna, on mõõdetud Tallinna külje alla jäävas Harku orus ja LõunaEestis paiknevas Abja mattunud orus [9]. Abjas tuli aluspõhjani jõudmiseks läbida suisa 207 m paksune pinnakattekiht.